„Radikaalsete ideede” rubriigis tutvustame ideid, mida võib hea tahtmise korral nimetada äärmuslikeks. Eestis on tasuta kõrghariduse saamise võimalused 2013./2014. õppeaastal jõustunud haridusreformiga piirderõngasse tõmmatud ning mujal läänemaailmas võib kraadi omandamisest võlgadesse jäämata ainult unistada.

Haridusest on saanud paljudes riikides teenus ja kaup nagu iga teinegi, mis on kättesaadav kindla sotsiaalse ja majandusliku klassi esindajatele. Ülikoolid võistlevad üle maailma maksujõulise kesk- ja kõrgklassi tudengite nimel ning lapsevanemad näevad tõsist vaeva, et võsukesed neisse parameetreisse sobituksid.

Teisalt aga langeb hariduse kvaliteet, kuna pakutav teenus ei soosi enam teravaid ja väljaspool raame mõtlejaid, kes vajavad küpsemiseks pikemat aega ega allu standardile.

Kui ma õppisin Goldsmithsi doktorantuuris, ütles teaduskonna juht mulle, et minu probleem on selles, et ma mõtlen liiga palju. Doktoritöö on professori sõnul lihtsalt väike akadeemiline harjutus, mis tuleks akadeemilise kirjaoskuse tõestamiseks valmis kirjutada. See teos ei ole mõeldud maailma muutma.

Kes ta vanemad on?

Analüüsides Eesti postsovetlikku ühiskonda, kus on kujunenud viimase viieteistkümne aastaga välja uued sotsiaalsed klassid, võib selgelt märgata, et sotsiaalne mõjukus mängib isegi suuremat rolli kui majanduslik kapital.

Juba enne koolitee algust loodud sotsiaalsete kontaktide põhjal võib ennustada pisikese põnni tulevast sissetulekut. Juhul kui laps ei osutu just enfant terrible’st isepäiseks mässajaks, kes talle ettekirjutatud sotsiaalset trajektoori eirata püüab.

Enamik populatsioonist sellega siiski ei riski, sest hirm kaotada sotsiaalne ja sellega lähedalt seotud majanduslik positsioon ei laseks öösel rahulikult magada.

Kõige kurvem on, et niimoodi üles kasvatatud Lumid ja Marud saavad tihti tiibade asemel kaasa ränkrasked jalarauad, mis tirivad neid vastu maad teadmisega, et alati saab veel paremini – saab olla veel ilusam, veel targem, veel edukam ning veel populaarsem, et teenida ära vanemate ja ühiskonna heakskiit. Tulevikku suunatud elu elamine loob pideva puuduliku olemise tunde ning hetkes kohalolekut käiakse otsimas Ayahuasca tseremooniatel Peruus ning kõikvõimalikes teistes teraapiates, mis lubavad enda hingega taas ühendust saada.

Mõtle positiivselt ja teeni edasi!

Pärast NSVLi lagunemist kogetud sotsiaalses traumas võttis taasiseseisvunud Eesti riik ülimalt neoliberaalse kursi ning sarnaselt ülejäänud kapitalistliku maailmaga asetati vastutus süsteemi kuritegude eest üksikindiviidi õlgadele.

Seda võis näha selgelt eneseabi valdkonna plahvatuslikus esiletõusus pärast sinimustvalge lipu Toompea masti kerkimist. Kõik, kes üleminekuühiskonnas hammasrataste vahele jäid, võisid süüdistada selles ainult iseenda negatiivseid mõtteid ja uskumusi.

Positiivne psühholoogia toimib ideaalselt kui neoliberalistliku maailmakorralduse tasalülitamismehhanism. Ehk kui töölisklassi noorel ei õnnestu ajalehepoisist miljonäriks saada, ei ole tegemist klaaslae sündroomiga, vaid noor inimene lihtsalt mõtleb valesti. Mõtle positiivselt, kanna kaelas kristalli ja palu abi inglitelt ning kui see kõik ei aita, siis on tõesti paraku Sinu enda süü, et Sa ei saanud sisse eliitkeskkooli vaatamata sellele, et Su vanematel puudub sotsiaalne ja majanduslik kapital, et mõjuda tõsiseltvõetavalt sisseastumisnimekirjade koostajatele.

Hariduskorporatsioonid ja PR

Kuna kõrgharidusest on saanud äri, kaovad kiirelt ka moraalsed ja eetilised printsiibid, mida akadeemia esindama peaks. Paljud õppejõud ja professorid ei ole valinud õpetlase teed suurest sisemisest kutsumusest lähtudes, vaid tihti mängivad rohkem rolli ühiskondlik prestiiž ja Lääne ülikoolides ka kopsakas palganumber.

Goldsmithsi sotsioloogiateaduskonna doktorantuuris, kus mina õppisin, oli õppemaksu sisse arvestatud tasuta psühholoogiline nõustamine üliõpilastele. Vaatamata sellele ei ole ma varem ega hiljem näinud nii palju ärevuses ja depressioonis inimesi enda ümber kui nende seitsme aasta jooksul. Doktorantidelt nõuti perfektset sooritust, kuid juhendajad kasutasid ära oma võimupositsiooni ning nii vaikiti maha näiteks aastaid kestnud seksuaalse ahistamise juhtumid, mis õnneks eelmisel aastal tuntud feministi ja professori Sara Ahmedi eestvedamisel avalikkuse ette tulid. Pärast seda, kui Goldsmithsi juhtkond uurimisprotsessi pidurdas, lahkus professor Ahmed oma töökohalt, sest süüdistatud õppejõud said jätkata oma ametipostidel, aga mitmel andekal doktorandil jäi doktorantuur lõpetamata.

Kuna ülikoolid opereerivad nagu teised suurkorporatsioonid, kelle jaoks on avalik kuvand erakordselt oluline, sest ollakse ju võistlejad turul, siis investeeritakse lektoritesse ja professoritesse, kes on küll atraktiivsed ja asjatundlikud, aga paati ei kõiguta. Eelistatakse inimesi, kes on süsteemikuulekad ning mängivad etteantud hulluse piirides ehk on uuenduslikud, kuid mitte liiga vaba mõttelennuga. Need õppejõud tegelevad küll seksikate vasakpoolsete teemade ja akadeemilise sõjaturismiga, kuid ei võta oma töös tugevat ning eristuvat poliitilist seisukohta. Kõik jäägu hea tava ning maitsekuse piiridesse, et ülikool oleks jätkuvalt mõnus ja turvaline keskklassi kohviklubi.

Kuna kõrgharidusest on saanud äri, kaovad kiirelt ka moraalsed ja eetilised printsiibid, mida akadeemia esindama peaks.

Kui varem võis selliseid mõttekäike ka vandenõuteooriatena tasalülitada, siis detsembri alguses sai selgeks, et asjad on Eesti teaduse sõltumatusega veel halvemad, kui ka erilised skeptikud hiljuti ette kujutada oskasid. Kui kolme juhtiva ülikooli rektorid sõlmivad kõigepealt koostöölepingu keskkonda tõsiselt mõjutava puidurafineerimistehase loojatega ning seejärel keelavad oma ülikoolide teadlastel isikliku arvamuse avaldamise, on tegemist tsensuuriga, mis läheb vastuollu Eesti Vabariigi põhiseaduse esimese paragrahviga.

Haridus kui klassimarker

Haridussüsteem soovib olla staatiline ja inertne, sest nii vurisevad süsteemi hammasrattad õlitatult edasi. Vaatamata sellele, et elame infoühiskonnas ning juba üle saja aasta on olemas Montessori, Waldorfi ja teised vabad koolid, on see üldist koolisüsteemi hämmastavalt vähe mõjutanud. Tekib küsimus, miks peavad meie lapsed õppima suuresti sama raamistiku järgi nagu meie vanemad aastakümneid tagasi totalitaarses režiimis. Veendusin 2015. aastal Jordani Läänekaldal õpetaja ja õppejõuna töötades, et väga sarnase süsteemi järgi õpivad praegu ka Iisraeli okupatsiooni all elavad palestiina lapsed ja noored.

Hariduses liiguvad suured rahad, millest jõuab väga vähe lektorite ning õppejõudude taskusse. Isegi Suurbritannias, kus Cameroni valitsus tõstis bakalaureusetaseme õppemaksu nipsti kolmekordseks ehk üks aasta tavaülikoolis maksab 10 000 naela ringis, teenivad noored doktorikraadiga teadlased nii vähe palka, et on tavaline, et pärast doktoritöö kaitsmist kolitakse tagasi vanemate juurde. (Kirjutasin pikema analüüsi Suurbritannia haridussüsteemi kihistumise teemal seoses Londoni noorte rahutustega 2011. aastal.)

Metsaülikoolid ja residentuurid

Kui valitsustel oleks soov toetada väljaspool raame mõtlemist, peaks haridussüsteem olema sama uuenduslik, rahvusvaheline ning jõukas kui Silicon Valley. Kas pole mitte tähendusrikas, kui palju raha pumpavad valitsused relvade ja hävitajate valmistamisse võrreldes haridusvaldkonna uuendusliku reformimisega? Mis juhtuks, kui haridus eemalduks industriaalrevolutsiooniaegsest mudelist ning lapsed ei peaks enam koolis üksnes alluma ja tuupima?

Milline oleks siis lahendus olukorrale, kus kõrgharidus on muutunud enamikule inimestest kättesaamatuks ning teisest küljest ei soosi enam vaba mõtlemist? Ehk ei pea kõik nii radikaalset teed minema kui hiljuti oma elust raamatu üllitanud magistrikraadiga õpetaja Miriam Lancewood ning tema doktorikraadiga abikaasa Peter Lancewood, kes müüsid ära kogu oma maise vara (sh nutiseadmed) ning on veetnud viimased seitse aastat metsas rännates, endale ise toitu küttides ning lageda taeva all magades.[1]

Viimastel aastatel on üle maailma hoogustunud alternatiivsete haridus- ja kunstiresidentuuride loomine, mis püüdlevad sõltumatu mõtte ja loomevabaduse poole. Maataludes toimivad metsaülikoolid saavad pakkuda osalejatele keskkonda, kus õppida ja luua koos sõltumata varasematest kraadidest või nende puudumisest. Tänapäevases korporatiivses jälgimisühiskonnas on raske, kuid vajalik eemaldada võimalikult palju barjääre erinevate koolkondade, distsipliinide ja haridustasemete vahelt.

Justnimelt Eesti-suguses e-väikeriigis oleks võimalik teha ka struktuurne haridusreform, mis oleks eeskujuks ülejäänud maailmale. Kui vaadata, kui palju ressursse on panustatud haldusreformi, on ilmne, et ka haridussüsteemi saneerimine oleks samamoodi elluviidav, kui võimulolijatel oleks vaid soovi liikuda edasi süsteemist, mille alusel nühkisid koolipinki meie vaarisad ja -emad sel ajal, kui Kristjan Jaak Peterson Riia poole sammus.

[1] Lancewood, M. 2017. Woman In The Wilderness: My Story of Love, Survival and Self-Discovery. London: Piatkus.

Madli Maruste on õppinud Goldsmithsi Londoni ülikoolis linna- ja kogukonnasotsioloogia doktorantuuris ning on Hiiumaal tegutseva Ristivälja Rehidentuuri juht.