Rahvaluule teeb sageli kuuldavaks n-ö allutatute ja vaigistatute hääled, kuid seda on ka lihtne ideoloogilise vankri ette rakendada. Selleks et aarjalasliku klantspildi asemel oleks pärimus võimalikult kirju, tasuks võidelda Eesti Rahvaluule Arhiivi rahastamise eest, sest rahvuskonservatiivsed valitsuserakonnad seda kummastaval kombel ei tee.

Tull’ miilde, ku ma lats olli, mu kadonu uno oll’ sükäv usklik ja ütel’, õt tulõ sääne aig, koh tekküse segä abielupaari’. Koh miis eläs mehega, naane naasega kokko ja tulõva’ sääntse haigusõ’ maa pääle, mia pühkvä’ pall’o inemisi ja inemine nakkas otśma inemise jälge. Hossbadikõnõ, kas nii ommõgi vai…[1]

Kui lugesin koroonakriisi alguses ühe tuttava tubli setu naise Facebooki seinalt seda postitust, siis võiks öelda, et mu üks silm nuttis, teine naeris. Koos koroonaviiruse levikuga läksid kogu maailmas liikvele mitmesugused raskete tõbedega seotud uskumused ja folkloor. See ongi igati arusaadav, kuna teadmatuses ja hirmus inimesed vajavad lohutust, mida võivad pakkuda traditsioonilised lood ja uskumused. Või ka võimalust kellelegi näpuga näidata ja süüdistada teda globaalsete hädade põhjustamises. Nii on selles setu naise Facebooki postituses põimitud maailmalõpuennustuse ja haiguste etioloogiaga kokku pärimuslikud motiivid. Haiguse päritolu seostatakse mingi tabu rikkumisega (siin siis heteronormatiivset korda lõhkuv kooselu). Loo lõpetab imekaunis postapokalüptiline pilt, kus üksildane inimene otsib pärast surma laastamistööd teise inimese jälge. Viimane motiiv on tuntud juba väga vanast katkupärimusest[2].

Olin rõõmus, et meie vana suuline pärimus on nii elujõuline ning võtab aina uusi ja aktuaalseid vorme, teisalt olin muidugi kurb, et meie pärimus võib olla nii homofoobne või et seda kasutatakse sellisel viisil. Pärast selle postituse nägemist ilmus mu Facebooki seinale sama motiivi kodumaiseid ja rahvusvahelisi sugulasi nagu seeni pärast vihma. Populistlikke paremäärmuslasi ja konservatiive pilav kommuun Sihtasutus Patriarhaadi ja Keskaja Kaitseks vihjas oma valitsusparteide homofoobsusele viitavas iroonilises postituses, et „Issand on kooseluseaduse eest Eesti rahvast valusalt koroonaviirusega nuhelda võtnud” ning seetõttu tuleks täita punktipealt kõiki valitsuse korraldusi. Samamoodi jagasid erineva maailmavaatega inimesed sarnaseid homofoobseid motiive sisaldavaid uudiseid. Näiteks Kiievi Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku patriarh Filaret leidis, et pandeemia põhjuseks on inimkonna patt, eelkõige samasooliste abielud; ortodoksne iisraeli rabi Meir Mazuz ütles, et koroonaviirus on karistus geiparaadide eest. Samasuguseid uudiseid tuli Põhja-Ameerikast, näiteks Trumpi kabinetiga seotud pastor Ralph Drollinger väitis, et haiguse põhjuseks on homoseksuaalid ja kliimaaktivistid, homoseksuaale süüdistas ka populaarne telejutlustaja Pat Robertson.

Rahvaluulekogud, mida Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatakse, on ühelt poolt eestlaste eneseksolemise ja identiteedi alusmüür, teisalt hoitakse selles mäluasutuses ka plahvatusohtlikku pärimust.

Miks seda „lollust” jäädvustada?

Rahvaluule on mitteinstitutsionaalne kultuurinähtus, mis sünnib mingi rühma omavahelises kommunikatsioonis. See hõlmab rühma loomingulisi eneseväljendusviise, aga on ka kommunikatsioonivahendiks ning vormib grupi käitumuslikke ja vaimseid praktikaid. Rahvaluulet on küll peetud ajalooliselt just alamate klasside ja harimatute talupoegade kultuuri iseloomustavaks nähtuseks, aga ka eliidil on oma folkloor ja haridus või kirjaoskus rahvaluulet ei hävita, nagu kunagi usuti. Kuigi rahvaluules avaldub sageli mingi grupi eripäraselt kohalik teadmine ja esteetika, on selles lähemal vaatlusel siiski väga palju rahvusvahelist – seda isegi väga vanade žanrite puhul (nt muinasjutud, laulud jne), kõnelemata tänapäevasest internetis levivast pärimusest.

Rahvaluule võib ju tunduda süütu ja ohutu – muinasjutud lastele esitamiseks ja regilaulud titeringis leelotamiseks –, aga teatud osa sellest on niisugune, mis ei sobi toimetamata kujul alaealistele lugemiseks ja võtab ka täiskasvanud õhku ahmima. Nagu selle kirjatüki alguses toodud maailmalõpuennustus, tekitab nii mõnigi folklooripala küsimuse, kas on eetiline teha avalikuks oma ajaloolisest kontekstist välja rebitud vägivaldseid, misogüünseid, ksenofoobseid või näiteks mõne marginaalse rühma suhtes õelaid tekste. Milleks taastoota seda, mis paistab tänapäeva inimesele negatiivne ja vaenukõneline? Juba eesti rahvaluuleteaduse koidikul tegutsenud Jakob Hurdal olid sarnased dilemmad. Nimelt pidi tunnustatud kirikuõpetaja ja teadusemees korduvalt õigustama ja seletama, miks koguda ja avaldada neid „jõledusi”, mis rahva seas liiguvad. Miks publitseerida teadusväljaandes sulaselgeid roppusi või koguda pimedaimale ebausule viitavaid kombeid ja uskumusi, kui pastori ülesanne peaks olema koguduse hariduse ja hingeõnnistuse eest hoolitsemine?[3]

Tõepoolest, need ühed „maailma suurimad” rahvaluulekogud[4], mida Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatakse, on ühelt poolt eestlaste eneseksolemise ja identiteedi alusmüür, teisalt hoitakse selles mäluasutuses kauni, jõustava ja ülesehitava kõrval ka plahvatusohtlikku ja mürgist sünget pärimust. Paljud folkloorižanrid räägivad muu hulgas meie orjapõlvest, vaesusest, alandusest, kohutavast rumalusest, perevägivallast, probleemsetest suhetest. Osa pärimusest võib tunduda praegu üdini piinlik või lausa häbiväärne, selles käsitletakse teemasid ja kasutatakse keelt, mida ei peeta salongikõlbulikuks. Eesti folklooris on olemas vägivaldsed lastemängud ja loomapiinamised[5], poliitiliselt täiesti ebakorrektne etniline huumor[6], nüüdseks kohatuna tunduvad naljateemad (väikelapse surm, füüsilised puuded jne) nagu ka praegusaja mõttes üllatavalt avameelne või teistsugune erootiline ja pornograafiline aines.

Juba Jakob Hurt leidis, et rahvaluuleteadlane peab siiski ilusa, armsa, mõistliku ja n-ö poeetiliselt kõrgtasemel pärimuse kõrval talletama moraalselt, esteetiliselt või ideoloogiliselt sobimatuna tunduvat, sest teaduse ja ajaloo jaoks on see sama väärtuslik allikmaterjal. Niisiis kogusin oma Facebooki seinale ilmunud koroonafolkloori ilusti tuleviku ja teaduse heaks kokku, nagu paljud Eesti mäluasutused on viimasel ajal soovitanud.

Praegugi võib näha, kuidas näiteks marurahvuslikud populistid püüavad pärimust oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ära kasutada.

Pärimuse ärakasutamine

Lisaks sellele, et rahvaluule ise võib olla plahvatusohtlik ning vajab spetsiifilise haridusega delikaatset publitseerijat ja tõlgendajat, on rahvaluuleteadusel pikk ja traumaatiline ajalugu seoses pärimuse poliitilistel eesmärkidel ärakasutamisega. Folkloristika sündis elitaristliku ja vägagi poliitiliselt värvunud projektina, kui rahvusromantiline haritlaskond hakkas koguma talupoegade ja koloniseeritud rahvaste pärimust. Rahvaluule kogumisel ja publitseerimisel ongi olnud sageli mingi ideoloogiline või poliitiline eesmärk ja agenda. Traagilisemate näidetena võiks siinkohal meelde tuletada, kuidas natsionaalsotsialistlikul Saksamaal või Nõukogude Liidus pandi rahvapärimus ideoloogilise vankri ette ning kui õõvastavaks ja õõnsaks see deformeerus[7].

Loomulikult pole see ainult hirmus ja kauge minevik, kus on toimunud rahvaluule ideoloogiline kaaperdamine. Praegugi võib näha, kuidas näiteks marurahvuslikud populistid püüavad pärimust oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ära kasutada. Sageli panustatakse sel puhul nostalgiakaardile ning ambivalentsest ja haralisest pärimusest puhastatakse välja nunnu ning ideoloogiliselt sobiv. Vaigistatakse pärimuse mitmehäälsus ning „meie esivanemad” pannakse käpiknukkudena parteipoliitika keelt rääkima. Uutest nähtustest tehakse ürgvanad ning kellegi kehv luule võltsitakse rahvaluuleks. 2020. aasta veebruaris kutsus EKRE oma toetajaid tõrvikurongkäigule plakatiga, mille pealkiri oli „Naase pärimusse!”. Reklaamilt võis lugeda „kallitest esivanematest” ning partei soovitas „võtta omaks eestluse juured”:

Nii nagu on meile armas oma rahvus ja riik, on meile kallid ka esivanemad, kellelt oleme selle päranduseks saanud. Vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäik on sündinud austusest esivanemate vastu, kelle ohverdused tegid võimalikuks eestlaste rahvusriigi sünni. Naase pärimusse ja võta omaks eestluse juured, et anda seesama kingitus edasi meie järeltulijatele!

Seda, milline on see pärimus, kuhu loosung soovitab naasta, otsesõnu ei selgitata, aga igal juhul on see kuidagi seotud esivanemate ja eestlaste rahvusriigi sünniga. Mida hakata peale meie tegelikult vägagi rahvusvahelise ning ideoloogiliselt ambivalentse pärimusega, seda partei ei ütle. Ilmselgelt on see „pärimus”, kuhu peab naasma mingi rahvusromantilise ettekujutuse vili, millel pole palju pistmist Eesti Rahvaluule Arhiivis leiduvate kogudega.

Rahvaluulearhiivi teadustöö, mille oluliseks osaks on kogude hoidmine ja arendamine ning nende avalikkusele vahendamine, ei saa sõltuda teadusprojektide rahastuskonkursi tulemustest.

Amneesia või mäletamine

Kummaline, et ajal, mil valitsuses istuvad pärimusse naasma kutsuv EKRE ja tema sõsar, konservatiivset rahvuslust viljelev Isamaa, pole lahendatud Eesti Rahvaluule Arhiivi (ja kogu Eesti Kirjandusmuuseumi) rahastamise küsimust. Institutsioon, mille sünnilugu on seotud rahvusliku ärkamise tuules alanud üldrahvalike rahvaluulekogumisprojektidega, on suuresti püsirahastuseta. Niisiis sõltub Eesti Rahvaluule Arhiivi teadustöötajate teadusprojektide edukusest praegu institutsiooni püsimine ja arhiivi elu. Ja nii võibki ühel hetkel minna nii, nagu läks näiteks lähiminevikus Eesti Kirjandusmuuseumis rahastuseta jäänud teadusprojektide pärast tegevuse lõpetanud etnomusikoloogia osakonnaga. Võiks ju öelda, et ju on siis kehvad projektid, kui neid ei rahastata, kuid see pole praeguses situatsioonis kuigi adekvaatne, kui teame, milline hulk teadlasi kandideerib rahale, mis ei moodusta ühte protsentigi riigieelarvest, millest humanitaarid saavad omakorda naeruväärselt väikese osa. Rahvaluulearhiivi teadustöö, mille oluliseks osaks on kogude hoidmine ja arendamine ning nende avalikkusele vahendamine, ei saa sõltuda teadusprojektide (teadusrahastussüsteemi muutuste järel äärmiselt tihedaks kujunenud) rahastuskonkursi tulemustest.

Rahvaluule teeb sageli kuuldavaks n-ö allutatute ja vaigistatute hääled, mis on ilmselt ka üks põhjus, miks 19. sajandil rahvuslikult ärganud eestlaste jaoks on rahvaluulekogud nii olulised olnud. Pärimus annab võimaluse kuulda koloniseerija jaoks arusaamatute ja näiliselt vaikivate inimeste häält. Niisiis on rahvaluule infokandja, kus leidub väärtuslike killukestena palju teadmist eluolu ja mentaliteedi kohta, mida pole kuskil mujal. Kirja pandud suuline pärimus annab hääle neile, kes sulge käes ei hoidnud ning kelle pärandit ei jäädvusta eelkõige kirjalikule ja institutsionaalsele suunatud arhiivid.

Rahvaluule uurimine tegeleb nii ürgvanade uskumuste ja regilaulu kui ka sotsiaalmeedias ringlevate tekstide ja WCde seintele kirjutatud roppustega. Kõik ikka selleks, et need „tükid”, nagu nimetas Jakob Hurt, tuleviku heaks kokku koguda. „Mitmest üksikust tükist, mis iseenesest sagedaste suured asjad ei näita olevat, võib siiski mõnikord kaunis asi saada, iseäranis, kui kokko seades ka vähe mõistust pruugime,” kirjutas Hurt oma rahvaluulet propageerivas artiklis[8]. Hurt tõi näiteks selle kohta, kuidas tükid üksteist täiendavad, erinevad katkuga seotud pärimuslikud motiivid, mida ta püüdis üksteise abiga tõlgendada. Kui palju erineb eesti koroonapärimus AIDSi- või katkupärimusest, seda näitab aeg. Loodetavasti tuleb Eesti Rahvaluule Arhiivi koroonapärimuse kogumise üleskutse peale palju kaastöid ja loodetavasti püsib teadlaste ja arhivaaride koostöös ka arhiiv, kus seda on võimalik edaspidi uurida.

Miks on rahvaluuleteadlasi vaja? Milleks on vajalikud institutsioonid, mis koguvad ja uurivad rahvaluulet ja -usundit? Eks ikka selleks, et me mõistaksime paremini, kuidas Eestis elavad inimesed on mõelnud ja mida uskunud ning millised mentaliteedid on valitsenud ja valitsevad. Rahvaluule pole ainult see klanitud ja kohitsetud toode, mida esitavad rahvatantsurühmad või laulupeokoorid, vaid see annab võimaluse näha nii minevikku kui ka aimata ette tulevikku. Niisiis, kui eelistame mälukaotusele mäletamist, siis tasuks võidelda Eesti Rahvaluule Arhiivi eest. Selleks et pärimus oleks võimalikult kirju, mitte aarjalaslik klantspilt.

[1] Tuli meelde, kui ma laps olin, mu kadunud onu oli sügavalt usklik ja ütles, et tuleb selline aeg, kus tekivad „segaabielupaarid”. Kus mees elab mehega, naine naisega kokku ja tulevad sellised haigused maa peale, mis pühivad palju inimesi, ja inimene hakkab otsima inimese jälge. Jumalake, kas nii ongi või…
[2] Hiiemäe, R. 1997. Eesti katkupärimus. – Monumenta Estoniae Antiquae II. Eesti Muistendid. Mütoloogilised haigused I.
[3] Kalkun, A.; Sarv, M. 2014. Seks ja poeetika: regilaulu peidus pool. – Vikerkaar, nr 29 (4–5), lk 91–108.
[4] Järv, R. 2017. Maailma suurim rahvaluulekogu!? Eesti Rahvaluule Arhiiv 90. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 806–808.
[5] Sarv, M. 2019. Teadlase moraalsed valikud kultuurimälu loomisel. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 673–681.
[6] Vt ülevaadet õnnetul viisil õpikus publitseeritud etnilise huumori skandaalist: Laineste, L. 2014. Huumoripoleemikad ja uurijaeetika. – Mäetagused, nr 58, lk 107–124.
[7] Olen analüüsinud koos Janika Orasega näiteks seda, mis toimus eesti folkloristikas Stalini ajal: Kalkun, A.; Oras, J. 2018. „Stalin is a wise man, Lenin was a little bird.” On Creating Soviet Folklore in the Seto Region during the Stalin Era. – Res Musica, nr 10, lk 41–62.
[8] Hurt, J. 1989. Mis lugu rahva mälestustest pidada. – Mida rahvamälestustest pidada. Artiklite kogumik, lk 9–25.

Andreas Kalkun (EKM, Eesti Rahvaluule Arhiiv) on folklorist, kes on uurinud setu naiste laulupärimust ja õigeusku ning tegelenud folkloristika ajaloo ja setude ajalooliste representatsioonide uurimisega.