Tänavu möödub 150 aastat Juhan Liivi sünnist. Sestap teeme sissevaate eesti kirjanduse ühe mütologiseerituma autori loomingusse ja traagilisse elukäiku, tutvume tema tekstide lahutamatuks osaks saanud perifeersete maastikega ning võtame liivilikkuse kui nähtuse põhjalikult vaatluse alla.

Kuidas õõnestada Juhan Liivi müüti?

Intervjuu Liivi Muuseumi juhataja Mari Niitraga. Küsis Evelyn Fridolin

Juhan Liiv on üks eesti kirjanduse mütologiseerituimaid autoreid. Ta vastab oma olemuselt klassikalisele romantilise kirjaniku kujutluspildile: vaene luuletaja, lisaks veel hullumeelne, suri noorelt. Kui palju kumab Juhan Liivi müüdist läbi teda ennast – kas ta oligi täpselt ja ainult selline?

Juhan Liivi müüt on asi, mis tabas mind siia (Liivi Muuseumisse) tööle tulles. Ka kooliajast oli mulle jäänud meelde just tema müüt, mis oli oma tohutu traagikaga minu jaoks väga võõras. Siin hakkasin temaga tasapisi lähemalt tuttavaks saama. Avastasin, kuivõrd ühekülgne selline muster tegelikult on – just nimelt see, et ta oli hästi vaene, õnnetu, siis veel traagiline armastus, käsikirjade põletamine – jälle klassikaline motiiv. Tal olid kõik need müüdiks vajalikud elemendid olemas. Tema kaasaegsete mälestusi lugedes tuleb välja, kui palju rohkemat selle taga tegelikult on. Kas või huumorimeel, mis muidu üldse välja ei paista. Ta on pigem siiani eesti rahva jaoks märter, kes vaevles eestlaste eest, kes ei kirjutanud oma luuletusi, vaid nii-öelda kannatas neid. Kui on sellised arhetüübid ees, siis kõik käibki kuidagi lihtsustatult – see on paratamatu. Ma ise olen olnud sellest müüdist mõjutatud, püüdnud sellest välja saada ja avastanud, mis selle taga veel peitub.

Muuseumitööga saab aidata kaasa kirjaniku müüdi loomisele. Samas rääkisid Sa sellest, kuidas püüad selle müüdi taha vaadata. Kas Juhan Liivi muuseum pigem aitab luua või lõhub tema müüti?

See on ka üks 30. aprillil avatava uue püsinäituse „Oleksin ma luuletaja” võtmeteemasid, mille ümber kõik keerleb – just nimelt selle müüdi paljastamine. Meil tuleb müüdi teemaga seoses näitusele ka postament, mille peal ei ole mitte midagi. Muidu võiks seal olla Juhan Liivi büst. Selle postamendi külgedel on need, kes neid müüte on loonud või nende üle vaielnud – Tuglas, Noor-Eesti ja teised. Juhan Liivi sünnipäeva tähistatakse alati koostöös Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooliga. Tavaliselt peetakse sünnipäeva kooli aulas, kust tullakse hiljem edasi muuseumisse. See aasta on aga erandlik, sest pidu peetakse Liivi Muuseumis. Sünnipäeva koolis tähistades saab vaadelda, kuidas seesama Juhan Liivi käibemüüt töötab. Terve kool koguneb saali, seal on tõepoolest kaunistatud postament Juhan Liivi büstiga. Kõik lapsed on pidulikult riides, esinevad koorid, loetakse luuletusi jne. Samas tundub see kõik mõneti Liivi endaga vastuolus olevat. Nagu ta ise ütles: „Mind ärge austage.”(1) Kuid seal toimub just tema austamine sõna otseses mõttes. Kui tullakse aga järelpeole muuseumisse, on meil vaba voli teha natuke teistmoodi. Selles mõttes tegeleme me kindlasti müüdi õõnestamisega, võib-olla lõhkumine pole kõige õigem sõna. Püüame murendada selliseid pateetilisi rituaale, mis võivad tekitada vastureaktsiooni ja ei anna seda tulemust, mida õpetajad koolis tegelikult parimate kavatsustega saavutada püüavad. Alatskivi koolis õppinud Andrus Kasemaa, kes on tegelikult suur Liivi fänn, on kirjutanud luuletuse, mis räägib, kuidas igavalt Liivi aktuselt tuli jalga lasta. Õppealajuhataja püüdis teda küll takistada, aga ta ronis akna kaudu koolimajast välja. Müüdi häda seisneb asjaolus, et see on seest õõnes. Keegi ei mõtle enam, mis siis päriselt oli või mis on selle asja sisu, vaid müüt kipub muutuma sõnakõlksuks. Kaasajal on probleemiks see, et taolised konstruktsioonid on niivõrd naiivsed, et neid on raske ilma irooniata kuidagi taluda. Tänapäeval on see müüt võib-olla ennast ära ammendanud, see ongi muutunud juba täielikult vormitäiteks. Selle taha tuleb otsida uut sisu.

Juhan Liiv on 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse autor. Mida on Liivi tekstidel pakkuda tänapäevasele lugejale? Muidugi on olemas erinevad lugejad. Alati on neid, kes just tahavadki kurva luuletaja kurba teksti. Klassikaarmastajad saavad klassikat, eks ole.

Võib-olla paelub tänast lugejat tema nonkonformism. Liiv oli mittekohanduja – seda muidugi kahes mõttes. Ühest küljest ei suutnud ta sobituda ümbritsevate oludega, teisalt oli ta seeläbi vaba konventsioonidest. Liiv jäi selles mõttes sootsiumist ja seltsielust väljapoole ja see andis talle ka vabaduse. Ja selle külge on võimalik haakida hoopis teatavat kompromissituse vaimu või isegi – nagu mul üks sõber ütleb – pungi vaimsust. Kuna ta oli õnnetu ja vaene ning see, kes ei teinud ega pidanudki tegema kuskil järeleandmisi, oli tal nagunii ükskõik, kuidas tal läheb, kust ta raha saab ja kellele ta peaks pugema. Ja kuna tema looming tuli nii ausalt tema seest, siis see ei olegi mõjutatud millestki välisest. Ta oli nii vahetu, et seal ei ole välisel vormil enam tähtsust. Ta suutis sõnastada mingid inimlikud kogemused ausalt ja ilulemata. Võib-olla ka just selle lihtsuse tõttu on tema juurde kerge ükskõik millal jõuda. Ei ole vaja tohutult eelteadmisi või tausta. Ma olen ühtlasi mõelnud, et tema Poola kuninga luul, mis oli kaasaegsete jaoks kohutavalt piinlik, võis tekkida tal vabalt ka arusaamisest, et ta on tegelikult suurem luuletaja, kui tol ajal arvati.

Kui Juhan Liivi müüdist rääkida, siis kumb on lõpuks tema tuntuse juures määravam – looming või elu? Või on oluline just nende koosmõju?

Muuseumitöö puhul sattusin olukorda, kus autori eluloost ei saa kuidagi mööda. Kindlasti on võimalik uurida Juhan Liivi tekste ka puhtalt tekstidena, aga samas mõjutas nende vormi paljuski see, nagu ta ka ise tunnistab, et haigushoogude vahel suutis ta kirjutada kõige rohkem kolm minutit. Sellepärast ta kunagi hiljem enam pikemaid proosajutte kirja ei pannudki. Niisiis Liivi puhul haigus kindlasti mõjutas tema loomingut. Ilmselt on kesktee kusagil kahe lähenemise vahepeal.

Juhan Liivi looming on seotud tihedalt tema kodukandiga. Ta kirjutas palju Alatskivi ümbrusest ja Peipsist ning võiks eeldada, et tema loodud tekstid mõjutavad jällegi seda, kuidas neid maastikke tajutakse. Kas siinne maastik on omandanud Sinu jaoks ka mingi liivilikkuse?

Kui elada siin, olla juba kohalik, siis tekivad ju oma tähendused ja mingisugune praktiline geograafia, kuidas ümbritsevat näha. Nii et liivilikku näeb võib-olla just väljastpoolt tulija, kes on Liivi palju lugenud, ja siis siia Peipsi äärde tulles tekib selline spetsiifiline tunne. Mina olen juba liiga ära kodustunud siin, ma ise niimoodi enam siinset maastikku ei vaata. Aga näiteks Andrus Kasemaa puhul on näha, et ta teab, et Juhan on siin olemas, aga tegelikult püüab ta ehitada kindlameelselt oma ja just geograafilist mütoloogiat, ajab mingit oma asja.

Aga tema Poeedirahu seos Kukulinnaga?

Ta võttis Juhan Liivi loomingust ühe osa, tervikuna ta ikkagi seda müüti üle ei võtnud. Ta pidi leidma selle oma asja, mingis mõttes ignoreerima Juhanit. Aga Valdur Mikita elab jällegi teisel pool Välgi metsi. Tema on küll kirjutades viidanud, et Juhan Liiv läks isegi hulluks „siin Välgi metsades”.
Samas, liivilikkus on siin üsna karm ja esoteeriline teema. Ma ei tea, kas sa oled näinud seda meest, kes siin ringi käib? Ta on hästi kõhn ja tavaliselt on tal kapuuts peas ning mina kahtlustan, et käes on tal käsikirjad. Kotti seljas kandes kõnnib ta Aoverre ja tagasi ning ega ta muud ei teegi, kui ainult kõnnib. Ta on just selline, et kui sa teda näed, siis mõtled, et näe, Juhan Liiv. Ta tõesti mõjub nagu mingi taaskehastus. Kõik kutsuvadki teda siin Juhan Liiviks ja ta ongi nii Juhan – tal on väga kaval muie ja ühtlasi on tal mingid psüühikahäired. Ma ei ole temaga kunagi rääkinud, aga ta on väga terase näoga.

Siit kandist on pärit veel teisigi kirjanikke – Anna Haava ja Andrus Kasemaa, kui tuntumad ära mainida. Kas see on mingi koha asi, et see inspireerib või et siit tuleb kirjanikke?

No keeruline on öelda, et kas just siit tuleb eriti palju kirjanikke. Mina ise olen kasvanud üles hoopis teistsuguses perifeerias. Elasin lapsena Vändras ja mäletan, et seal oli koolis tohutu paraadportreede galerii – Koidula, Jakobson ja Jannsen –, selle kandi kultuurikiht. Aga samas on siin tunda mingit müstilist paigavaimu, siinne kant mõjub kuidagi teistmoodi. Kogu aeg võib tunda, et see on ääremaa ja see on mingis mõttes metsik siiamaani. Ka vanausulised on täiesti eksootiline kamp. Siinne loodus on eriline ja ilus ning erinevad kultuurid eksisteerivad kõrvuti. See kõik on ilmselt Eesti kontekstis tavatu ja samas on see rohkem maha jäänud kui paljud teised kohad – see on ikka totaalne perifeeria, millesarnaseid kohtab järjest harvem. Kogu aeg püüdleme selle poole, et kõikjal oleks turvaline ja igav Euroopa. Aga siin on ikka seda metsikust veel järel. Ka Valdur Mikita toob just perifeeriat esile, näitab, kui elujõuline see on, kuigi pealtnäha tundub just vastupidi. Võib-olla loeb ääremaa juures ka see, et serv ise mõjub kuidagi igavikulisena.