Verejooksu sulgemiseks kasuta punast niiti, haigusvaimude eest põgene üle vee, kui tunned valu organismis, siis tarvita püssirohtu – aastasadu on inimesed pidanud otsima oma ihuhädade leevendamiseks abi rahvameditsiini rikkalikest ravipraktikatest.

Meditsiin tervikuna on sotsiaalne inimpraktika ja üks inimkonna eksisteerimise alustest. Kuigi ka loomad oskavad otsida oma tervisehädade puhul abi loodusest – kindlasti on paljud meist juhtunud nägema, kuidas näiteks kass või koer isukalt karedalehelisi taimi sööb, et oma seedimist korda saada –, võime pidada rahvameditsiini[1], millest on saanud alguse ka professionaalne arstiteadus, sama vanaks kui inimkonda.

Rahvameditsiinis peegeldub inimest ümbritsev elukeskkond: loodus (kliima, mineraalid, taimkate, loomastik), tema elupaikades leiduvad looduslikud ravivahendid (ravimuda, raviveed), ajaloolised ja majanduslikud tegurid, religioon, ühiskondlik-moraalsed tõekspidamised, samuti eelarvamused, temperament ja paljud teised, näiliselt teisejärgulisedki tegurid. Rahvameditsiinis on tähtis roll ka erisuguste tervendamisrituaalide psühholoogilisel mõjul.

Mitmete teoreetiliste seisukohtade järgi eelneb rahvameditsiinile ajalooliselt nn primitiivne meditsiin, kus ravimine kuulub veel ohverdamise hulka ja ühiskonnas pole kujunenud välja ravimisele spetsialiseerunud isikuid: teadjaid, tarku, lausujaid, posijaid, tervendajaid, ravitsejaid, (selgelt)nägijaid, tilpajaid, nõidu, soolapuhujaid, kupupanijaid, kidalõikajaid, soonetasujaid, maru- ning roosiarste jne – rahvapärase arstikutsega seotud sõnavara on eestlastel rikkalik.

Kuri silm tõi tõve

Ohverdamine loodusjõududele ja/või jumalatele kui üks vanimaid tervendamispraktikaid on olnud läbi aegade võimalik viis haigus(t)est tervenemiseks või tervise tagamiseks. Nagu me hästi teame, pole see tava ka 21. sajandil kuhugi kadunud – eestpalved inimeste eest, kes on tõvevoodis, või samal eesmärgil kirikus küünla panemine on ju meile (või vähemalt paljudele meist) tuttavad.

Ürgvanad on ka uskumused, mille kohaselt kaasnevad eri tervisehäired tabude, religioossete või sotsiaalsete normide rikkumisega. Reeglina sisaldavad need haigestumise-tervenemise lood ka otseseid või varjatud käitumissuuniseid kuulajatele-pärimusekandjatele: ei tohi kaasinimesi ebaviisakalt kohelda või alusetult solvata, tähtsate toimingute ja rituaalide puhul (sünd, pulmad, matused, aga ka looma veristamine) tuleb järgida kogukonnas kehtivaid kirjutamata seadusi ja väljakujunenud tavasid. Vastasel juhul võivad nii inimest ennast kui ka tema perekonda ja kariloomi tabada haigused ja õnnetused. Näiteks kui rase naine oli osaline loomatapmise juures, võis laps sündida tänapäevases mõttes liitpuudega.

Veel siiani on eestlaste hulgas paiguti käibel uskumused kurja silma kahjustavast toimest ehk kurja silmaga kaetamisest (ärategemisest, kahetsemisest, silmamisest, nõidumisest), millega käib lahutamatult kaasas kahjustav kiitmine. Teisisõnu, kui keegi kiidab ülemäära sinu õnnestunud tegemisi, head tervist, loomade prisket väljanägemist või aiaviljade kasvu, siis tasub olla üliettevaatlik, see ei tähenda üldjuhul head – ja kurja tõrjeks on kasulik visata kiitjale järele tuhka või soola või vastata talle vängete sõimusõnadega.

Üldiselt võis pidada kurja silma peaaegu et iga tõve põhjuseks, kui haigusele ei osatud leida mingit muud põhjendust või seletust.

Võib-olla just seepärast on eestlased sõnades vaoshoitud ega kipu enda käekäigust kõnelema. Kurjale silmale usuti olevat iseäranis vastuvõtlikud väikelapsed, noorloomad ning „valget verd” ja muidu arad inimesed. Kurja silma põhjustatud kehaliste vaevuste tunnusteks peeti väsimust, uimasust, valu, kõhulahtisust, oksendamist, kuid kuri silm võis põhjustada ka konkreetseid haigusi. Üldiselt võis aga pidada kurja silma peaaegu et iga tõve põhjuseks, kui haigusele ei osatud leida muud põhjendust või seletust. Kaitseks kurja silma eest on inimesed kandnud kaasas nn juudasitta, mida pandi samal põhjusel ka kariloomadele sarvede vahele. Seda taimset vaiku on tarvitatud ravimina laialdaselt juba antiikajast.

Mürgi perenaine teadis kurja silma vastu rohtu, vanasti kutsuti – juudasitt. Seda panti lehma sarvi vahele, siis ei hakanud kuri silm peale. (EFA II 18, 115 (4) – Rõuge, 1995)

Salapärased haigusvaimud

Ehmatamist või ehmumist on peetud samuti üheks peamiseks tervisehädade põhjustajaks nii inimestel kui ka loomadel. Haigestumise võis tingida ehmumine kurjast koerast, tigedast pullist või rästikust. Ka tulekahju nägemine, surmateade või kurja inimese lendu lastud ähvardused võisid tervisele väga halvasti mõjuda. Mitmesuguste ekseemide üks põhjus võis samuti olla ehmumine mõnest koduloomast või tema häälitsusest või röhitseva veise hingusest. Lisaks maagilistele tõrjevõtetele (loitsude lugemine) kasutati sel põhjusel tekkinud nahahaiguste raviks ka mõningaid taimi, näiteks söötreiarohtu (Herniaria glabra), piirati haiget kohta, määriti sellele soola, paberitahma, piibuõli, kõrvavaiku vms.

Mitmete haiguste põhjustajaks on peetud salapärast haigusvaimu (haigushaldjat), kellel võivad olla väga erinevad ilmumiskujud – inimesest silmatorkamatu prügikübemeni. Kindlaim viis tõvest pääseda oli haigustekitaja ära tunda ning nimetada teda õige nimega. Pärast seda kaotas haigus inimese üle võimu. Haigusvaimu oli võimalik kahjutuks teha, vigastades eset, mida arvati olevat haigusvaimu ilmumiskujuks (näiteks mõni tööriist, mida majapidamises varem polnud, mõni tundmatut päritolu ese vms).

Mütoloogilise seletuse kohaselt on näiteks katk julm haigusvaim, kes liigub mingi inimese, linnu, looma või eseme kujul.

Mütoloogilise seletuse kohaselt on näiteks katk (kool, koolma, kooltõbi) julm haigusvaim, kes liigub mingi inimese, linnu, looma või eseme kujul. Sellisena kirjeldati katku 16.–18. sajandil, kui Eestis kordusid katkuepideemiad. Katkuks nimetatakse kuni siiani ka kõiki teisi kiiresti levivaid ja surmaga lõppevaid nakkushaigusi. Kujutelma tõttu, et katk ilmutab ennast musta riietatud mehe, harvem naise kujul, on katku enim levinud sünonüüm must surm. See seostub vahetult musta kuube riietatud vikatimehe kujutise ehk surma sümboliga, mida võis näha tollal näiteks kirikus või trükikalendrites kujutatud piltidel.

Samavõrd oldi igaks juhuks umbusklik kõige võõra või uue vastu. Kes on see võõras inimene, kes külas ringi luusib, ja mis asju ta ajab – võimalik, et ta on katkukülvaja, kes solgib kaevud ja nakatab kogu küla surmahaigusse. Viirusi ega teisi haigustekitajaid noil ammustel aegadel ju ei tuntud. Usuti, et haigusvaimud ei pääse üle vee, kui mõni rumal neid just ei aita, või ei tunne ära inimese lõhna, kui see peidab ennast pihlaka- või toomingapuude sisse. Ning eks kadakasuitsugi on tehtud selle pärast, et toast igasugune halb õhk, mis võis usutavasti ka haigusi tekitada, välja saada. Kadakaokstel ja selle suitsul on teadupoolest ka teaduslikult tõestatud mikroobidevastane toime.

Meditsiiniajalugu kui platseeboefekti ajalugu

Keskajal peeti eri haigusi, sealhulgas taudidena levivaid (leepra ehk pidalitõbi, katk), jumala tahte või karistuse väljenduseks, mis tabas küll üksikisikut, kuid puudutas needusena tervet kogukonda. Sellise meelsuse kohaselt polnud inimestel mõtet ega võimalustki haigustele vastu astuda, sest jumala saadetud kõrgeim karistus tuli alistunult ära kanda – kas imeliselt, jumala abiga tervistuda või surra. Nakkuse vältimiseks praktiseeriti haigete isoleerimist tervetest. Samuti usuti, et lihtsamatest tervisehädadest aitavad vabaneda katoliku pühakud, kui pöörduda nende poole spetsiaalsete palvetega. Uues testamendis on arvukalt näiteid sellest, kuidas Jeesus ravis haigeid ainuüksi jumala vaimu abiga, käte pealepanemisega. Selline ravivõte on tuntud tänini ka eesti tervendajate praktikas. Nn head käed, tervendavate omadustega erilised ravijakäed võis saada kaasa sündides, kuid ka mõne erilise maagilise toimingu järel, näiteks lahutades ussipuntra, hoides mutti või mügrit pihus, kuni ta sureb, jne.

Rahvameditsiini ja teaduslikku meditsiini[2] hakati rangelt eristama alles 19. sajandi keskpaiku, mil kõrgkoolides õpetatav meditsiin sai oma praeguse suuna. Mõistet „rahvameditsiin”[3] kasutas esimesena trükisõnas 19. sajandi lõpupoolel briti antropoloog William George Black, kelle määratluse kohaselt hõlmab rahvameditsiin loitsimist, nõidumist ja mitmesuguseid teisi, peamiselt maagilisi tegevusi, mis seostuvad tervise säilitamise ja haiguste ravimisega. Ajastuomaselt oli ka Black seda meelt, et rahvameditsiini võtteid ja võimalusi kasutavad üldjuhul pigem vanamoodsamad ning ebausklikumad inimesed, ja selline arusaam rahvameditsiinist kujunes kuni lähiajani küllaltki püsivaks. Sealtmaalt alates on rahvameditsiini ja selle praktiseerijaid tavaliselt vastandatud koolimeditsiinile, hoolimata mitmetest neid ühendavatest tunnustest, näiteks intuitiivsest või teadlikust platseeboefekti kasutamisest, taimravist, manuaalteraapiast jne. Arstiteaduse arenedes nähti ja nähakse nii mõnelgi puhul praegugi rahvameditsiini praktiseerijate ja kasutajatena eelkõige kehva haridusega ja professionaalse arstiabi võimalustest ilma jäänud või jäetud inimesi, mis ei ole nüüdisajal kindlasti relevantne väide.

Apteeker ja kirjanik Oskar Luts on tabavalt täheldanud, et kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega apteeki tulles ise ühes ja see on usk ravimi toimesse.

Kuni 19. sajandi lõpuni baseeruski arstiabi peaasjalikult haigus(t)e sümptomite leevendamisel, sest enamiku haiguste raviks spetsiifilisi vahendeid veel ju ei tuntud – meditsiiniajalugu tervikuna ongi suuresti platseeboefekti ajalugu. Siinkohal on ehk paslik meenutada populaarset tänapäevast ütlust, et kui nohu ravida, siis saab temast jagu seitsme päevaga, aga muidu läheb ta üldiselt nädalaga ka ise üle.

Ka nüüdisajal usuvad ühe või teise raviviisi, ravimi või ravimtaime kasutajad, et just need või teised asjad aitavad kõige paremini selle või teise haiguse vastu. Apteeker ja kirjanik Oskar Luts on tabavalt täheldanud, et kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega apteeki tulles ise ühes ja see on usk ravimi toimesse.

Aadrilaskmisest maagiliste ravietendusteni

Mida kõike inimesed pole haiguste ravimiseks tarvitanud. Rahvaravisse ja vanemasse arstimistraditsiooni kuulub ka loomade kehaosade (karvad, käpad), kehavedelike (veri, higi, üdi jne), eritiste ja väljaheidete tarvitamine raviainetena. Samuti tunneb meditsiiniajalugu niinimetatud sõnnikuapteeke, kus soovitatakse kasutada raviks loomade väljaheiteid või uriini. Roti- või lehmasõnnikut on kasutatud roosihaiguste raviks, sooja loomasõnniku kompressiga on soovitatud elustada uppunut või ravida paiseid, seespidiste valude vastu soovitati võtta püssirohtu, peeneks tambitud klaasipuru jms.

Vanades arstirohtude raamatuis leiame palju arstimeid: pulveriseeritud rubiinid, smaragdid ja teised kalliskivid, pulveriseeritud pärlid, punased korallid, havihambad, kuivatatud padakonnad ja mutid, ussirasv, hundimaks, sokuveri, musta kassi veri, elevandi küljeluud, kaltsineeritud inimese pealuu, egiptuse muumiate tükid jne. Amelung kõneleb ühest retseptist, mis on säilinud Tallinna linnaarhiivis. Retsept palaviku vastu: „Võta musta kassi verd, sega seda õllega, külmalt või soojalt. Sellest võta iga päev üks supilusikatäis ja hiljemalt ühe aasta jooksul saab see palaviku vastu hea olema (s.o. palavik saab kaduma).” Seesama Amelung kirjutab edasi: „Sel ajal taheti (16. sajandil) kõiki haigusi ilma arstiabita rahvalikul viisil parandada, see on inimeste ja loomade uriini ja roojaga, ebakomme, milline veel täna (1885) rahva hulgast täielikult ei ole välja roogitud.”[4]

Roti- või lehmasõnnikut on kasutatud roosihaiguste raviks, sooja loomasõnniku kompressiga on soovitatud elustada uppunut või ravida paiseid, seespidiste valude vastu soovitati võtta püssirohtu, peeneks tambitud klaasipuru jms.

Kasutatud vahendite toime puudumisest hoolimata või isegi vaatamata nende ohtlikkusele paranesid haiged väga sageli ja arstidel oli tarkade ravitsejate maine. Arsti respekteeritud positsiooni määras ka haige inimese omadus reageerida soodsalt ravimise imiteerimisele: võidmistele, punkteerimistele, villide tekitamisele, aadrilaskmisele, okseleajamisele, klistiirile, lahtisti andmisele jms.

Omaaegne populaarne raviviis aadrilaskmine põhineb arusaamal, et haigus asub veres ning halb veri koos selles asuvate kurjade jõududega tuleb organismist välja lasta. Selleks tarvitati spetsiaalseid aadriraudu ning verd lasti enamasti käest, aga ka kaelast ja harvem otsaesiselt. Aadrilaskmist kasutati väga erinevate haiguste, sealhulgas ka näiteks vaimuhaiguste raviks. Ka marutõbe usuti olevat võimalik ravida aadrilaskmisega.

Üsna üldine on olnud arusaam, et sarnast tuleb ravida sarnasega, näiteks kollatõve puhul aitab kollaste õitega ravimtaim, külmavärinate puhul värihein, seesmiste teravate valude puhul klaasipuru söömine jne.

Üsna üldine on olnud arusaam, et sarnast tuleb ravida sarnasega (similia similibus curantur), näiteks kollatõve puhul aitab kollaste õitega ravimtaim, külmavärinate puhul värihein, seesmiste teravate valude puhul klaasipuru söömine jne. Üks mõjusaimaid maagilisi tõrjevahendeid on olnud punane[5] niit või villane lõng, millega on piiratud haiget kohta või suletud verejooksu. Uskumus punase lõnga ravitoimesse pole tänapäevalgi rahvatraditsioonist kadunud, seda kasutatakse näiteks käsnade ja soolatüügaste raviks. Haigust võis ka ehmatada, kohutada ja sundida teda seeläbi taanduma. Sellisel uskumusel põhinevad näiteks paljud psühholoogiliselt väga mõjusad ravietendused.

Maagiliste ravietenduste üks komponent on olnud metallesemete (nael, nõel, nuga, käärid, võti) kasutamine. Nendega erisuguseid raviaineid või -vedelikke segades või maagilisi märke tehes suurendati toimeainete ravijõudu – magnetiseeriti viina või vett, piirati haiget kohta. Väidetavalt on sellised toimingud aidanud ravijal ka keskenduda, saada selgust ja ravijõudu väljastpoolt.

Maagilistel ravivõtetel arvati olevat kindel ja kaugeleulatuv mõju. Tihti taotleti küllaltki kiiret paranemist. Kiire tervenemise tagasid ravija täpsed ettekirjutused ravimi kasutamiseks: tuli valida õige nädalapäev, sobiv kuufaas (kahanev kuu, kaduneljapäev vms), ravimi tarvitamine enne või pärast päikeseloojangut, samuti ravimi valmistamise ja tarvitamisega kaasnev rituaal, sest ilma riituseta jäi ravim kasutuks. Kui ei teatud täpselt, kust haigus pärines, võeti ette mitmed maagilised toimingud lootuses, et üks on ikka see õige ja mõjus.

Kokkuvõtteks võime tõdeda, et rahvameditsiini tuummotiivid näikse püsivat nii kaua, kui püsib inimkond. Hoolimata inimeste eluea pikenemisest, saavutustest geneetika vallas, kunstlikust viljastamisest, looteuuringutest ja paljudest teistest arstiteaduse silmapaistvatest saavutustest ei ole rahvameditsiini ilminguid tänapäeval tagaplaanile tõrjutud, vaid neil on mitmetel põhjustel arvestatav koht meie igapäevaelus.

[1] Eesti keeles on samas tähenduses paralleelselt käibel neli terminit: rahvameditsiin, etnomeditsiin, pärimusmeditsiin ning traditsiooniline meditsiin. Argikeeles on nimetatud rahvameditsiini ka alternatiivseks meditsiiniks. WHO definitsiooni kohaselt tuleks alternatiivmeditsiini mõista kui laialdasi praktilisi tervishoiumeetodeid, mis ei kuulu maa oma traditsiooni ega ole integreeritud valitsevasse tervishoiukorraldusse.
[2] Samas tähenduses kasutatakse tänapäeval ka mõisteid professionaalne meditsiin ja koolimeditsiin.
[3] Samas tähenduses kasutatakse tänapäeval ka mõisteid pärimusmeditsiin ja etnomeditsiin.
[4] Lüüs, A. 1960. Rahvahaigused ja rahva ravimisviisid Võrumaal 19. sajandi viimasel veerandil. II. – Mana, nr 1.
[5] Punane on vere, elujõu värv.

Marju Kõivupuu on TLÜ TÜHI vanemteadur, kelle uurimisteemadeks on rahvameditsiin, surmakultuur ning inimese ja looduse suhted. Lisaks akadeemilistele rahvameditsiinialastele artiklitele on ta avaldanud ka populaarteadusliku teose „Igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter. Sissevaade Eesti rahvameditsiini”.