Paar päeva enne 2017. aasta lõppu nägi ilmavalgust plaadifirma Asphalt Soliloquies esimene väljalase – Rando Arandi (alias cough) EP „Hall”, mis pani mitteametliku punkti ühele mäletamist mööda ehk kõige produktiivsemale aastale eesti elektroonilises muusikas.

Asfaldiulmade kontseptsiooni ja laiemat tausta peab internetiavarustest tikutulega taga otsima, aga sarnaselt Pudru Kuuli või Jon Rusti plaadifirma Levelsiga paistab rõhk olevat alternatiivsematel kõlapiltidel, üritades avastada halli ala tantsumuusika ja kodukuulamise vahel.

„Halli” puhul on tegemist perkussiivse teekonnaga läbi džässi eksperimentaalsema poole – abstraktne, vabalt voolav lähenemine meenutab muusikaliselt enim Amon Tobini alias’e Cujo 1996. aastal ilmavalgust näinud albumit „Adventures In Foam”, millel džässile isikupärane kerglus kohtub keskmisest tooremate ja keerulisemate trummikäikudega. Arandi muusikaline tegumood joonistub kõige ilmekamalt välja lugudes „Tools”, mis jõuab kuue minuti jooksul happest glitch’ini ja tagasi, ning „View”, kus ambient’likud kalduvused ja veerevad trummid moodustavad terviku, mis ei tunneks ennast võõrana mõnel LTJ Bukemi „Logical Progressioni” kogumikul.

EP suurimaks komistuskiviks on individuaalse struktuuri puudumine – neli lugu ei mõju kontekstist väljavõetuna meeldejäävalt. Tervikuna moodustab plaat aga paarikümneminutilise teekonna, mida võib džässi ja elektroonika äärealade austajale julgelt soovitada.