Mõnikord panevad albumi koostajad oma üllitise nimetamisega väga täppi ning Rashida Prime’i loodud ja „Plastic Voidiks” ristitud teose puhul veel eriti mitmekülgselt.

★★★☆☆

Esmalt loovad nii pealkiri kui ka album ise futuristlikke seoseid, põimides olemise rõhuva väiksuse tehnoloogilise ime ja täpsusega; justkui kosmosedroon seilamas galaktilises tühjusevulinas. Huvilisel ei tasu aga oodata vaikuse orgiat, vaid mulisevaid süntekaid, mis hüplevad mängleva kergusega pinnalt pinnale. Jahedad, ent nostalgilised toonid suudavad lisada kogu kupatusele melanhoolset hõngu.

Samas saab kiuslikum inimene lugeda albumi pealkirja kui tunnistust loomingu keskel laiuvast haigutavast vaakumist. Süntesaatorimustrid võivad mõjuda vabalt kui klišeed ning pikalt venivad taustanoodid kõlavad vaheti masendavalt ettearvatavalt. Mainitud tehnoloogiline täpsus tundub pärssivat loovust ja eksperimenteerimist ning plaat võidaks mõnest kuulajat ehmatavast või šokeerivast hetkest tõenäoliselt paljugi. Seega on tarbijal õigustatud küsimus: kumb mõttemaailm tema puhul võidab? Albumil puuduvad bladerunnerlik teravus ja energia ning psühhedeelse ambient’i veidrus, ent teisalt on see selgelt kompetentne ning passib õiges mõttelaadis olevale kuulajale kui rusikas silmaauku. Ei ole ebasünnis ega kohtlane, vaid eesmärgipärane ja otsekohene. Sci-fi-muusika fännide kollektsioonidesse lausa magnetiliselt sobiv.