Reedel, 7. aprillil toimub Helikopteris peosarja Tunnel kolmas episood, mille peaesinejaks seekord soome helilooja, produtsent ja artist Rasmus Hedlund. Oma suurimaks muusikaliseks mõjutuseks nimetab ta ajavahemikku 80ndatest millenniumini, alates techno’st ja IDM’ist kuni avant-garde’ini. Tema enda muusika rändab ambient’i, dub’i ning techno maastikel.

Räägi meile natuke oma taustast. Kuidas sa jõudsid sinna, kus täna oled?
Kuulasin üles kasvades väga erinevat muusikat ja mängisin instrumente. Noorena mängisin klaverit ja natuke ka kitarri ning teismelisena hakkasin tegema omi radu arvutis. Tarkvaraga töötamine tundus mulle rohkem kontrollitav kui pilli mängimine. Olen olnud alati rohkem huvitatud pigem helide loomisest kui mängimisest, kuid muusika algteooria on mind palju aidanud. Helide voolimine on mu jaoks alati olnud katse-eksitusprotsess ja ma õpin endiselt uusi asju.

Minevikus tegin ainult rütmimuusikat. Olen avaldanud peamiselt techno’t, kuid pole end kunagi piiranud teiste žanritega mängimast. Pööre ambient’i ja eksperimenteerimise suunas toimus minu kunstiõpingute ajal. Pärast seda käivitasin plaadifirma Ljudverket, et sarnast materjali välja lasta. See läks eraldi kõrvalprojektina hästi käima ja nii olen viimased viis aastat avaldanud üsna laia spektriga projekte. Ambient, dub, techno. Ma otsin kirglikult häid helisid ja loodan, et mu muusikalised ettevõtmised jätkavad arenemist ning võtavad uusi pöördeid.

Mis sind elus inspireerib?
Paljud asjad inspireerivad mind. See sõltub meeleolust, asukohast, seltskonnast jne. Mu meelte toitmine. Plaanide tegemine ja nende elluviimine. Saavutused inspireerivad mind alati edasi minema. Kui peaksin midagi vähem abstraktsemat mainima, siis ütleksin – mõnevõrra klišeena – sündid ja tehnika. Mitte ainult elektroonilised instrumendid, vaid ka efektiplokid. Ma võin veeta nädalas palju tunde sel teemal lugedes ja infot otsides. See on mu jaoks suur asi – suur kirg.

Sa oled nii stuudios kui ka live-etteastetel tehnikamees. Kas varustuse vedamine reisidel on sinu jaoks väljakutse?
Jah, see on alati pingutus. Ma püüan reisida kerge pagasiga, sest see kõik võib olla ühe inimese jaoks liiga raske. Kasutatav tehnika muutub alati vastavalt sellele, mida ma kavatsen mängida. Ma võin minna paari sündi ja efektiplokiga, ainult oma läpakaga või hoopis teha kogu etteaste oma modulaarsüntesaatoriga. Mul oli kunagi MPC2500, mis käis muga kaasas techno-keikadelt ambient’i-keikadele, kuid see oli liiga raske. Koos kohvriga kaalus see 10 kg. Koos kõige muuga kolmekordistub koorem järsult ja sellest saab juba jõutrenn.

Mis sul parajasti stuudios käsil on?
Lõpetan helirada dokumentaalfilmile, mille kallal olen töötanud viimased neli kuud. See on filmilik ambient-muusika, mille komponeerisin spetsiaalselt selle linateose jaoks. Produktsioonifirma plaanib ka heliraja avaldamist vinüülplaadil. Samuti on mul terve hunnik oma materjali, mis ootab lõpetamist ja mida plaanin aasta lõpus avaldada. Pean veel omajagu ümbertöötlusi tegema. Tundub, et on toimekad ajad, kuid need projektid on mulle isiklikult väga huvitavad.

Sinu heli võib vabalt kirjeldada sõnaga „orgaaniline”. Kas sa oled suur loodusesõber?
Kindlasti. Armastan jalutada metsas, matkata mägedes ja vaadata merd. See on tõenäoliselt parim viis argipäevastressi- ja murede vähendamiseks. Loodus on energiaallikas. Me vajame seda energiat. Õige oleks öelda, et loodus on mõjutanud mu muusikat juba üsna kaua. Ma kipun palju väljas salvestama ja seda materjali kasutama. Väliskeskkonnad tasandikelt, metsadest, linnahelid jne. Kui sellist kraami radadele taustakihtidena lisad, annab see lugudele uue hingamise. Lugu muutub orgaaniliseks.

Kas sa eelistad ülesastumisi siseruumides või välilavadel?
Mõlemil on positiivseid külgi ja see sõltub nii toimumiskohast kui ka sündmusest. Üks meeldejäävamaid mälestusi siseruumist pärineb eelmisest aastast, kui mängisin seti 1200 inimesele Kallio kirikus Helsinkis. See atmosfäär seal oli midagi teisest maailmast. See oli nagu mingi religioosne hetk ja ma pole usklik inimene. Aastal 2004 mängisin paar korda iga-aastasel metsafestivalil Konemetsä. Mäletan, milline rõõm oli kuulda PA-st kostuvat valju muusikat, mille mets maksimaalselt pehmeks muutis. Puudus igasugune resonants.

Räägi meile natuke plaadimärgist Ljudverket ja kus see praegu on.
Ljudverket on plaadimärk, mis keskendub ambient-, dub– ja elektroonilisele muusikale. Samuti kombineerime oma projektides muusikat ja kunsti. Meie teine väljalase oli installatsiooni osa ühes Helsingi galeriis. Avaldame materjali vinüülil ja jätkame esialgu selle formaadiga. Tuomo Väänänen lihvib hetkel materjali meie järgmise väljalaske jaoks ja mina plaanin teha EP selle aasta teises pooles.

Kirjelda meile elektronmuusika skeenet Soomes. Kas väljaspool Helsingit toimub palju asju?
Skeene on alati olnud väike, kuid tugev. Soomes toimub üsna palju. Ma arvan, et Helsingis on suurim publik, aga teistes linnades on seisud sama head. Tampere muutus hiljuti eriti huvitavaks, kui kollektiiv nimega SWÄG lükkas käima uue koha Kuivaamo. See on põhimõtteliselt hiigelsuur tööstusruum, kus saab teha massiivseid tehasepidusid. See saab olema üks Soome tippklubisid.

Sa astud Tallinnas üles techno live-setiga. Kas sa tuuritad hetkel palju?
Ma ei tuurita hetkel nii palju, sest olen viimasel ajal teinud palju tellimustöid. Püüan oma kalendrit vabana hoida ja mängin kuus korra või kaks. Selline graafik sobib mulle hästi ja jätab ruumi ka stuudios töötamiseks.

Mis on keikale reisimise juures kõige meeldivam ja kõige ebameeldivam?
Reisimine on alati lahe, sest saab näha ja kogeda kohti, kuhu muidu tihti ei satuks. Ebameeldivad asjad selle juures on lühike uneaeg, ajavahed, ja muud asjad, mis keha mõjutavad.

Mida võime sinult oodata Tunnelil?
Seadke end valmis tipptunni techno jaoks!

Üritus Facebookis.
Hedlund astub ambient-kavaga üles ka 8. aprillil toimuval Lamamisdiskol.