Ühiskondade moderniseerimisprojekti keskmes on olnud valgustusajast pärit arusaam ratsionaalsest inimesest. Viimaste kümnendite irratsionaalsuspuhangud näitavad, et tegemist on müüdiga, mida uskuma jäädes saeb inimkond oksa, millel istub.

Ratsionaalsust on peetud pikka aega inimkonna arengu üheks alustalaks. Valgustusajastu filosoofid – Immanuel Kant, Voltaire, Diderot jpt – arendasid ideid, mis kinnistasid usu inimmeele võimesse lahendada probleeme loogika, teaduse ja tõenduspõhisuse kaudu. Võib väita, et moodsal ajal on ratsionaalsuse ideaal kinnitanud kanda teaduses, faktipõhises poliitikakujundamises, insener-tehnilistes lahendustes ning õigusriigi põhimõtetes.

Samas ei ole irratsionaalsus inimkonnast kuhugi kadunud. Nüüdisaegne kognitiivne psühholoogia on näidanud, et inimeste mõtlemist varjutavad süstemaatilised eelarvamused, heuristika ja emotsionaalne kallutatus, mis viib meid sageli otsusteni, mis pole kaugeltki ratsionaalsed.[1] Näiteks kalduvus omistada suuremat kaalu värsketele või emotsionaalselt laetud sündmustele, usk, et status quo säilitamine on alati turvalisem, või üleliigne enesekindlus oma teadmiste täpsuses.

Ratsionaalsuse ideaal eeldab, et inimesed teevad informeeritud valikuid, mille eesmärk on maksimeerida kasu või minimeerida kahju. Tegelikkuses on inimestel sageli piiratud info, piiratud ajumaht, piiratud ajaressurss ja nad tegutsevad hoopis piiratud ratsionaalsuse olukorras. Herbert Simon lõi „piiratud ratsionaalsuse” mõiste, leides, et otsustajad ei saa võtta kunagi arvesse kõiki võimalikke fakte ja tagajärgi, mistõttu nad lepivad tihtipeale „rahuldava”, mitte maksimaalselt ratsionaalse lahendusega.[2]

Ühiskondlik irratsionaalsus

Olukord muutub veelgi keerulisemaks, kui vaadelda ratsionaalsust ühiskondlikul tasandil. Kollektiivsed uskumused, müüdid, ideoloogiad ja religioon võivad suunata terveid ühiskondi tegutsema viisil, mis teaduslikust vaatepunktist näib absurdne. Samuti on poliitilisel ja majanduslikul eliidil tihti motivatsioon hoida alal narratiive, mis teenivad kitsa ringi huve, mitte ei aita kaasa ühiskonna kui terviku ratsionaalsele edenemisele.

Kollektiivsed uskumused, müüdid, ideoloogiad ja religioon võivad suunata terveid ühiskondi tegutsema viisil, mis teaduslikust vaatepunktist näib absurdne.

Näiteks võib tuua turumajanduse arengu modernses globaalses süsteemis. Ratsionaalne tundub eeldus, et avatud turg, vaba konkurents ja innovatsioon aitavad ressursse tõhusalt jaotada. Praktikas näeb aga tohutuid kõverpilte: keskkonnakahju ei kajastu adekvaatselt hindades, loodusvarasid kasutatakse, nagu need oleksid piiramatud, pikemaajalised tagajärjed jäävad tähelepanuta ning poliitilised otsused kalduvad kaitsma tugevate huvigruppide eesõigusi. Üldinimliku heaolu mõttes pole see sugugi ratsionaalne, vaid pigem kitsas, lühiajaline ja sageli selgelt irratsionaalne lähenemine, mis jätab tagajärjed ja probleemid tulevaste põlvkondade kanda.

Ratsionaalsuse summutamine

Vastus küsimusele, kas inimkond on muutumas ajas ratsionaalsemaks, ei ole lihtne. Ühelt poolt on teadmiste hulk eksponentsiaalselt kasvanud. Teaduslik lähenemine on põhimõtteliselt tunnustatud üle maailma, haridussüsteemid on laiapõhjalised, info kättesaadavus on internetiajastul enneolematu. Oleme teadlikumad kognitiivsest kallutatusest, püüame seda leevendada, töötades otsuste toetamiseks välja süsteeme, mis aitavad keerulistes olukordades faktidele tuginevaid valikuid teha.

Teisalt näeme ühiskondliku irratsionaalsuse puhanguid. Ajastule on iseloomulikud libauudiste, vandenõuteooriate ja polariseerumise lained. Inimesi köidavad lihtsad lahendused keerulistele probleemidele. Sotsiaalmeedia algoritmid võimendavad emotsionaalseid ja lihtsustatud narratiive, vähendades seeläbi avaliku diskussiooni kvaliteeti. Näib, justkui ratsionaalsus oleks muutumas luksuskaubaks, mida rahvahulgad ei pruugi alati tahta ega osata tarbida.

Näib, justkui ratsionaalsus oleks muutumas luksuskaubaks, mida rahvahulgad ei pruugi alati tahta ega osata tarbida.

Kliimamuutuste kontekstis – valdkond, kus teaduslik konsensus on selge: inimtegevus soojendab planeeti ja selle tagajärjed võivad olla katastroofilised[3] – on ikka veel näha suuri poliitilisi ja majanduslikke jõude, mis eitavad või lükkavad edasi otsustavaid meetmeid või kahtlevad neis. See meenutab tubakafirmade kunagist strateegiat külvata kahtlust seoses nikotiini kahjudega tervisele. Kuigi teadus hüüab üha valjemini, lükkab inimkond radikaalsemaid samme järjest edasi, jäädes osaliselt lõksu mõne väikese, kuid hääleka huvigrupi lühiajalistesse kasueesmärkidesse ja mugavustesse.

Rohepöörde paradoksid

Rohepööret esitletakse sageli kui mõistuspärast vastust globaalsele kliimakriisile ja ökosüsteemide hävingule. Euroopa rohelepe, taastuvenergiabuum, elektriautode võidukäik – kõik need sammud viitavad justkui ratsionaalsele püüdele vähendada süsinikuheidet ja leida jätkusuutlikke alternatiive. Teaduskirjandus üldjoontes toetab neid samme – taastuvenergiapõhine energiatootmine on pikas perspektiivis odavam, tervislikum ja stabiilsem kui fossiilkütustel põhinev. Kuid tegelikkus on keerulisem, eelöeldu on pigem see lihtsustatud narratiiv.

Rohepöörde kontekstis näeme ka kummalisi, isegi absurdseid ilminguid. Näiteks on pööratud järjest enam tähelepanu elektriautodele kui „rohelistele” liiklusvahenditele, kuid samal ajal kasvab autotootmise kogumaht rohereeglite toel mitmekordseks ning uued sõidukid muutuvad suuremaks, raskemaks ja luksuslikumaks. Kas on tõepoolest ratsionaalne asendada üks massiivne teras- ja plastkonstruktsioon lihtsalt teisega, säilitades samal ajal liikumispraktikaid, mis on ressursimahukad ja ebatõhusad? Tõeliselt ratsionaalne lähenemine ei seisneks ainult tehnoloogilise platvormi vahetamises (bensiinilt elektrile), vaid liikuvuskultuuri ümbermõtestamises – rohkem ühistransporti ja jalgrattakasutust ehk kõike seda, mis vähendab isikliku auto omamise vajadust. Kuid see tähendaks sügavamat muutust kultuurilistes ja majanduslikes struktuurides, mida on raske poliitiliselt läbi suruda.

Kas on tõepoolest ratsionaalne asendada üks massiivne teras- ja plastkonstruktsioon lihtsalt teisega, säilitades samal ajal liikumispraktikaid, mis on ressursimahukad ja ebatõhusad?

Sarnaselt võib vaadelda ka suurprojekte, mida esitletakse rohelisena Euroopale lähenemise sildi all, ent mille ratsionaalsus on küsitav. Üheks näiteks on Rail Balticu raudteeprojekt, mida reklaamitakse sageli kui Euroopaga ühendamise ja keskkonnasõbraliku transpordi triumfi. Sellega loodetakse vähendada maanteetransporti ning ühendada Balti riigid kiire ja „rohelise” raudtee abiga ülejäänud Euroopaga. Ometi on kriitikud toonud välja terve rea problemaatilisi aspekte: gigantne kulubaas, ebarealistlikult kõrged reisija- ja kaubavoo prognoosid, kohalikku ökosüsteemi hävitav taristu, mille tasuvus ei pruugi kunagi tõeliselt realiseeruda. See võib osutuda lõpuks pigem suurejooneliseks idiokraatia sümboliks kui ratsionaalseks lahenduseks, mis arvestaks nii regionaalseid vajadusi, ökoloogilist tasakaalu kui ka pikas perspektiivis mõistlikku kuluefektiivsust.

Lõputu kasv või tasaareng?

Järjest enam tõstatub küsimus, kas ratsionaalsus seisneb ikka lõputus kvantitatiivses kasvus, tarbimise suurendamises ja ressursiintensiivses elamismudelis, mis eeldab pidevat tehnoloogilist progressi ja üha keerukamaid lahendusi, et lahendada varasemate lahenduste tekitatud probleeme.

Teaduskirjandus ökoloogilise majanduse ja sotsiaalse õigluse vallas viitab üha sagedamini, et ratsionaalseim lähenemine ei oleks pelgalt vana mudeli „rohepesu”, vaid hoopis kvalitatiivsete väärtuste esiletoomine.[4] See tähendab keskendumist inimeste heaolule, kogukondlike sidemete tugevdamisele, kohalike ressursside mõistlikumale kasutamisele ja pidevast sisendi kasvust sõltumise vähendamisele. Praegune majandusmudel näeb ette, et heaolu kasv on alati seotud majanduse kvantitatiivse suurenemisega – rohkem tooteid, rohkem teenuseid, rohkem tarbimist.

Praegune majandusmudel näeb ette, et heaolu kasv on alati seotud majanduse kvantitatiivse suurenemisega – rohkem tooteid, rohkem teenuseid, rohkem tarbimist.

Mingi taseme ületamisel ei too majanduse paisutamine enam kaasa õnne või elukvaliteedi kasvu, vaid pigem võimendab keskkonnakahjusid, lõhestab ühiskondi ja tekitab stressi. Majanduskasv on oluline, kuni see aitab rahuldada inimeste põhivajadused ning parandab juurdepääsu haridusele, tervishoiule ja teistele elukvaliteeti tõstvatele teenustele. Kui ühiskond jõuab teatava elatustasemeni, muutuvad inimeste rahulolutunde ja tervikliku heaolu määramisel oluliseks muud tegurid peale sissetuleku (nt suhted, kogukonnatunne, keskkond, elukeskkonna turvalisus jne). Suurenenud tootmise ja tarbimise surve ületab looduse taluvuspiire, soodustab ühiskondlikke lõhesid ja tekitab inimestes üha rohkem vaimset või füüsilist stressi. Nii on hakatud aina enam rääkima vajadusest leida uusi, tasakaalule keskendunud arenguviise, mis põhineksid kohalikul tootmisel, taastuvatel ressurssidel, sotsiaalsel innovatsioonil, koostööl ja solidaarsusel. 

Samas on seda suunda raske saavutada, kui valitsevad irratsionaalsed hirmud seoses „kiviaega tagasi vajumise” või „arenenud ühiskonna lõpu algusega”. Tegelikult pole tegemist tagasimineku, vaid teistsuguse arenguga – suunaga, kus majandus on allutatud planeedi taluvuspiiridele ja inimliku hea elu eesmärkidele. Näiteks permakultuur, mis ühendab inimesi otsesemalt loodusega, võimaldab kasvatada tervislikku ja kvaliteetset toitu, suurendab iseseisvust kaubanduslikest süsteemidest ja soodustab kogukondlikku koostööd. Või ringmajandus, mis võimaldab juhtida paremini oma ostu- ja tarbimisvalikuid, tunda uhkust parandatud või taaskasutatud esemete üle ning kogeda, et selline tegevus aitab kaasa jäätmete vähendamisele ja ühise elukeskkonna hoidmisele. Need ja teised sarnased näited tõestavad, et inimeste rahulolu ja sotsiaalne sidusus võivad kasvada ka ilma ressursivoo pideva suurendamiseta. Ratsionaalsus seisneb siin pikaajalises planeerimises, teadlike valikute tegemises ja loodusseaduste mõistmises, mitte nende eiramises ja looduse näilikus „ülemängimises”.

Kuidas võidelda irratsionaalsuse vastu?

Ratsionaalse maailma poole liikumine pole lihtne, sest irratsionaalsus ei ole pelgalt inimeste peas olev probleem, vaid see on institutsionaalne, majandussüsteemidesse ja poliitikasse sissekirjutatud nähtus. Süsteem, mis eeldab pidevat laienemist ja seab erahuvid avalike hüvede ette, on irratsionaalne süsteem. Seda pole lihtne muuta.

Üha enam on hakatud rääkima vajadusest leida uusi, tasakaalule keskendunud arenguviise, mis põhineksid kohalikul tootmisel, taastuvatel ressurssidel, sotsiaalsel innovatsioonil, koostööl ja solidaarsusel.

Irratsionaalsuse vastu saab aga siiski võidelda. Selleks vajame haridusreforme, mis õpetaksid kriitilist mõtlemist juba varajasest east, nii et järgmised põlvkonnad oleksid keeruliste otsuste tegemiseks paremini ette valmistatud. Vajame meediakeskkonda, mis ei toeta vandenõuteooriaid ja kõmu-uudiseid, vaid soodustab tasakaalustatud, tõenduspõhist arutelu. Vajame poliitilist kultuuri, mis julgeb status quo kahtluse alla seada ja küsida, kas praegune suund on ikka ratsionaalne. See eeldab ka tugevamaid rahvusvahelisi institutsioone, mis suudaksid juurutada teaduspõhist poliitikat, ning kohalike kogukondade algatusi, mis näitavad, et alternatiivsed arenguteed pole utoopia, vaid toimivad väikeses mastaabis juba praegu. Sellised lähenemised on ratsionaalsed, sest need püüavad viia meid tasakaalu, mis on pikaajaliselt elujõuline.

Leiame ratsionaalsuse!

Küsimus pole selles, et inimene peaks muutuma täielikult emotsioonituks „ratsionaalsusrobotiks”. Emotsioonid, väärtused ja kultuurilised eripärad on olulised ja neid ei saa ega tohi ratsionaalsuse nimel summutada. Küll aga peaks tõeline ratsionaalsus seisnema selles, et lepitakse planeedi piiridega, mõistetakse, et kogu inimtegevus peab mahtuma ökosüsteemide kandevõime raamistikku, ning kavandatakse arenguviise, mis ei põhine üksnes efektiivsusel ja tehnilisel nutikusel, vaid ka eetilisel, sotsiaalsel ja ökoloogilisel vastutusel. Pikas plaanis on irratsionaalne loota, et suudame keskkonna piire ignoreerida või neist tehnoloogiliste lahendustega lõplikult mööda hiilida.

Ratsionaalsuse kasvu eelduseks on ka oskus vaadata peeglisse ja tunnistada, et senised arenguteed on olnud sageli irratsionaalsed, isegi kui need olid turuloogika seisukohast lühiajaliselt tulusad. Nüüd oleks vaja liikuda edasi tsivilisatsiooni küpsemasse, targemasse ja sihipärasemasse arenguetappi. See tähendab tasaarengut, kus numbrite kasv asendub kvaliteedi paranemisega, kus ressursimahukus asendub nutika ja täpse ressursikasutusega ning kus ühiskond ei mõõda oma edu pelgalt tootmismahuga, vaid ka tervise, hariduse, kultuurilise mitmekesisuse, sotsiaalse sidususe ja ökoloogilise tasakaalu järgi.

Pikas plaanis on irratsionaalne loota, et suudame keskkonna piire ignoreerida või neist tehnoloogiliste lahendustega lõplikult mööda hiilida.

Seega on inimkonna ratsionaalsuse tulevik praegu lahtine. Ühelt poolt kasvavad teadmised, paraneb tehnoloogia, suureneb teadlikkus. Teisalt kasvavad ka riskid, kriisid ja müra, mis takistavad mõtestatud lahenduste rakendamist. See, mis suuna maailm võtab, sõltub meie teadlikest valikutest. Kas otsustame astuda sammu eemale lõputu kasvu mantrast ja pöörduda tõeliselt ratsionaalse, tasakaalu otsiva tasaarengu poole? Kas tunnistame, et ratsionaalsus ei tähenda vaid arvude, vaid ka väärtuste, eetikaprintsiipide ja ökoloogilise realismi mõistmist?

Need on küsimused, millele ei saa anda lihtsaid vastuseid. Ilma niheteta meie mõtteviisis jääb ratsionaalsus pelgalt teoreetiliseks ideaaliks. Kui aga suudame muuta oma arusaama edust, väärtustada kvantiteedi asemel kvaliteeti, kasvu asemel tasakaalu, konkurentsi asemel koostööd, kui suudame mitte olla isekad „põrsakesed”, võib tulevaste põlvkondade maailm olla mitte ainult ratsionaalsem, vaid ka aeg ja koht heaks ning elamisväärseks eluks.

[1] Kahneman, D. 2011. Kiire ja aeglane mõtlemine.
[2] Simon, H. A. 1957. Models of Man: Social and Rational.
[3] Sixth Assessment Report. Intergovernmental Panel on Climate Change. – IPCC, 2021.
[4] Jackson, T. 2009. Prosperity without Growth: Economics for a Finite Planet.

Lauri Põld on tasaarenev ettevõtja, kogukondlikkuse ja ühistegevuse veendunud fänn, sarivabatahtlik, kirglik loodusearmastaja, hobinäitleja, -luuletaja ja -fotograaf.

Agve Urm on kollaažikunstnik ja kunstiajakirja Semioculus kuraator.