Stereotüübi kohaselt on keskmise mehe puhul tunded võrreldes ratsionaalse mõtlemisega tagaplaanil, ent inimene on ennekõike tundeline olend ning alles seejärel asjalikult-kainelt mõtlev ning otsustav. Kui mees lõpetab oma tunnete eest põgenemise, avaneb tal võimalus saada paremaks inimeseks.

Mehed olevat tuimad ja ükskõiksed ega oskavat ennast väljendada. Või kui üldse, suudab mees enda rollist välja astuda vaid harvadel puhkudel, olles „inimlik”. Tundub äärmuslik, aga sellised need stereotüübid kord on. Selline tõsidus ja tundeväljenduse peetus avalduvat veel eriti eesti mehes, kes on perekonna „mees” taksonoomiline alatüüp.

Mina ei ole nõus. Meeste ja naiste vaheliste erinevuste võimendamine on ajuti hoogsam, leides tõendusmaterjali konkreetsetest juhtumitest, olles aga enamasti punnitatud ja sildistav. Oma kutsetöös puutun süvitsi kokku väga erinevate meestega. Püüdes vältida stereotüpiseerimist, üritan tuua välja ühised jooned või omadused, mida mu sookaaslased evivad. See loetelu ei ole kahtlemata ammendav ega seleta terviklikult „eesti mehe emotsionaalset puuet”.

Inimesele nagu ka teistele imetajatele on omased baasilised vajadused, mida võiks ka mõnevõrra lihtsustatult instinktidel põhinevateks lugeda. Mõnda neist on uurinud eriti põhjalikult Jaak Panksepp („Affective Neuroscience: The Foundations of Human and Animal Emotions”, 1998). Üldistatult on meil kõigil aga vaja turvatunnet, seotust kallitega, välismaailma uudistama viivat motivatsiooni, viha ning mängulisust, kui tuua mõned näited. Emotsioonid suunavad meie elu ja suhteid märksa enam, kui tahame seda tunnistada. Ratsionaalse inimese kuvand on Descartes’i möödapanek, mille mõjuväljas me siiani oleme. Inimene on ennekõike tundeline olend, alles seejärel asjalikult-kainelt mõtlev ning otsustav. Siinkohal on põhjust tuua välja esimene aksioom, mille kohaselt on mehed ratsionaalsed mõtlejad ning naised tunnetele tuginevad. Mees säilitavat kaine pea näiteks olukorras, kus naine ei suutvat ja puhkevat vahel suisa nutma. Jällegi on üldistus ebaõiglaselt kaldu, paljud mehed ei säilita kainet pead ja naised ei asenda mõtlemist tundlemisega. Küll võib aga kriitilises olukorras märgata erinevaid suundumusi pingelahenduse toomisel – mees pigem tegutseb, naine tunnetab, jagab ja arutab. Just oma emotsiooni äratundmises ja hindamises on mees ehk mõnevõrra vähem võimekam kui naine. Seda kõike saab aga hõlpsasti muuta, kui on soovi. Või kui elu sunnib, sest kes meist ikka muidu ennast muuta tahaks.

Mehe energia on suunatud kodust väljapoole, tema tegutsemisväli on maailm. Mees on ajaloos võidelnud, vallutanud, avastanud ning leiutanud. Ta on ka lüüa saanud, langenud, ebaõnnestunud ja uuesti alustanud. Mehe edukuse mõõdupuu on tihti temast väljaspool, teiste silmis, ametlikus tunnustamises või atribuutikas, mis edu kinnitab. Ühtlasi on sellesse n-ö kirjutatud sisse võrdlus teistega, enamasti meestega. See, et mees on naisest parem – palga, ametikoha jne mõttes –, on ju loomulik, sellel skaalal polegi mõtet võrrelda! Kui nüüd väliste kriteeriumite järgne edu kahaneb või haihtub hoopis, siis mille alusel saab mees enesekuvandit säilitada või uuendada. Kui tunneteks on häbi, läbikukkumine, hirm. Või väljendunult hoopis viha, ründavus, rapsimine. Mees kipub nende tunnete eest põgenema, asendama neid teistega, leidma lohutust tegevustes. Ebamäärane sisetunne, et midagi ei klapi, midagi on päriselt valesti, lahustub ja hajub. Selleks et mõni aeg hiljem tagasi tulla. Meie psüühikal on komme „korraldada olukordi”, kus nn valesid lahendusi uuesti proovida, lootes vabaneda just sellest valest tundest, kollapsi eelhoiatusest. Kuigi meie teod kujundavat väidetavalt meie iseloomu, on tegelikkuses järjekord vastupidine. Ainult tegusid muutes ei saa algpõhjustele jälile.

Üldistatult on meil kõigil vaja turvatunnet, seotust kallitega, välismaailma uudistama viivat motivatsiooni, viha ning mängulisust.

Mees ei juurdle ega uuri, miks ta tunneb ennast õnneliku või õnnetuna, eduka või edutuna, turvaliselt või ärevalt. Nii lihtsalt on. Seni, kui on üldiselt hästi, on ka korras. Milleks urgitseda selle väiksema osa kallal, mis nii hästi ei toimi? Milleks üldse analüüsida, kui elus on nii palju huvitavat ja põnevat, kuhu energiat suunata? Peretüliga üles kerkinud tunnete hajutamiseks lähen trenni, naise rahulolematuse eest pubisse, laste arenguliste murede kandmise asemel viin nad kinno ja ostan pitsat. Isa on midagi hoopis enamat kui kõndiv rahakott, viimase rolli taandumine on kehv asendus tõelisele koosolemisele. Just koosolemise võime ja soov määrab mehe tugevuse ja sisulise kandvuse perekonnapeana. Ja ega mees ei pea tänapäeval üksinda see pea olema, enamasti on tal ju tore kaaslane naise kujul kõrval. Kui vaheldumisi saab olla tugev ja nõrk, siis on hõlpsam taluda ja analüüsida ka seda, mis nii hästi ei ole. See on ühtlasi võimalus saada paremaks meheks. Mitte enese nõrkuste eitamine, vaid nende tundmine ja tunnistamine tähistab tõelist mehelikku sisu. See on suurim julgus, mida kangelane saab ilmutada.

Mehe esimene naine on tema ema. Naiselikkuse kui sellise võrdkuju ühe poisi varajases meeles on ema. Kas see on toetav, lähedane, arengule ja eraldumisele kannustav? Või, vastupidi, nõrk, eemalolev, klammerduv, ärev? Lähedussuhte prototüüp on lapse suhe oma emaga, see on mudel, milles üks poiss hakkab nägema üldse suhtes olemist, olgu see tulevikus tema enda naine, partner, sõber, töökaaslane vms. Ema sisemaailmast lähtub ja „nakkab” ka austus meeste kui selliste vastu. Kas üks väikene poiss saab olla uhke selle üle, et ta on emast erinev, tal on vahva isa, kelle sarnaseks ta isegi ühel hetkel saab? Või on ema meelest mehed kui üks „tuim liik” inimolendeid, kes ei oska ennast väljendada, on ainult seksi peal väljas ja kellele enda hinge avada ei saa? Elu pole enamasti äärmuslik, kuid väikesesse mehesse võib just emasuhtest sisestuda alaväärsus, kartus läheduse neelavuse ees ning soov pääseda välja maailma, kus avastada ja kehtestada ennast hoopis teistes mõõtmetes – lähedust kartes ja naisi peljates.

Kui vaheldumisi saab olla tugev ja nõrk, siis on hõlpsam taluda ja analüüsida ka seda, mis nii hästi ei ole. See on ühtlasi võimalus saada paremaks meheks.

Elu on tsükliline. Päev vaheldub ööga, alanud sügisest saab vältimatult talv, et anda taas teed kevadele ja siis suvele. Meie elu meestena algab tärkamisest ema rüpes, eraldumisest, partneri leidmisest, oma pürgimuste ja unistuste teostamisest ja lõpeb taas kord Universumi hällis, kui meie maine vorm laguneb elementideks, millest kõiksus koosneb. Elukaare suund ja selle paratamatus on meie kõigi psüühikasse sisse kirjutatud; õhtumaades ei ole selle lõpule mõtlemine kultuuri osa. Meeste kliimaks ei ole füüsiline, vaid pigem psüühiline läbielamine. Saavutatu rohkem või vähem teadvustatud hindamine ja reaalsusega leppimine on raske sisemine töö. Lihtsam on, võimalused on mõistagi erinevad, osta sportauto või võtta uus, noorem kaaslanna. Võimetus leinata ja leppida asendatakse uute väliste atribuutidega. Kui välise maailma mõõdupuud ei mõõda enam seda, mis on oluline, pöördub osa meestest enese sisse, leides vaimsed väärtused ja uue tähenduse oma olemisele. Tihtipeale on see algus elu lõpuni kestvale teistsugusele olemise kvaliteedile, milles on võrratult rohkem rahulolu, rõõmu ja enesetäiust, kui kangelasena suures maailmas iial on kogetud. Erik Erikson, arengupsühholoog ja analüütik, on öelnud, et mida enam sa tunned iseennast, seda rohkem on sul kannatlikku meelt selle suhtes, mida näed teistes.

Eesti mees tahab tunnetest rääkida ja neist aru saada küll. Enamiku oma tegevast ajast ei ole see näidustatud, tähelepanu on välisel. Kui leidub vestluskaaslane, olgu selleks naine, sõber või psühholoog, on just avatud dialoog ja selle loodav turvaline keskkond see, mis on eneseanalüüsi ja edasise arengu üheks põhitingimuseks. Enda sisemaailma avastamine on tõenäoliselt elu suurim seiklus, mille mees saab ette võtta. Kui ta seda julgeb ja meel on valmis vintsutusteks, leidmisteks ja pettumusteks, on teekonnast endast rohkem õppida kui päralejõudmisest. Sest kuhugi areneda ei ole enam siis, kui kirstukaas kinni kolksatab, nagu üks tore mees talle omase huumoriga kord mulle tõdes.

Hannes Kuhlbach seisab ühe jalaga psühholoogias ja teisega äris. Mõlemas huvitab teda inimene – emotsionaalne, muutuv, särav, kordumatu. Ta arvab, et meie liik on tundeline, ratsionaalsus on liialdatud ja pigem konstruktsioon, ning leiab, et just see teebki meist inimesed, kelle uurimisest ja kelle üle imestamisest on võimatu väsida.