Miks on utoopiline kujutlusvõime inimkonnale vajalik ja kuidas kajastada keskkonnateemasid ilukirjanduses? Kuidas saaksid meid inspireerida eluilmakaitsevägi ja külaraha?

Kirjandusteadlase ja kirjaniku Epp Annuse teine romaan „Tere, Aleksander” on lähitulevikust rääkiv ökoutoopia, mis pälvis hiljuti Tallinna Ülikooli kirjanduspreemia. Jutustaja mamma Iia pilgu läbi avaneb lugejale panoraamvaade elust väikeses maakohas aastal 2066, kui keskkonnakriis on ajendanud inimesi praktiseerima senisest kestlikumat, kohalikumat ja kogukondlikumat eluviisi. Vahetasime autoriga aprillis ja mais meilitsi mõtteid teosesse põimitud ideede, utoopilise kujutlusvõime ning kultuuri ja keskkonnakriisi vahekorra üle.

Romaani „Tere, Aleksander” alapealkiri on „Lugu tulemata jäänud tulevikust”. Sellega näib olevat kogu järgneva tõepärasus tühistatud, mis on seda intrigeerivam, et tegu on utoopiaga. Kas avaksid lähemalt alapealkirja tähendust?

Tõesti, miks peaks loo juba enne selle lugemist tühistama? Õnneks on nii, et lugeja unustab nagunii lugedes alapealkirja ära. Tahtsin alapealkirjaga romaani sõnumit justkui kahekordistada: „Tere, Aleksander” on lugu tulevikust, mis võiks tulla, seal pole midagi sellist, mis oleks põhimõtteliselt võimatu. Alapealkiri on siis otsekui meeldetuletus, et inimkonnal on erinevaid võimalusi. See kutsub üles järele mõtlema, miks me ei lase sellisel tulevikul realiseeruda.

Romaani jutustaja, üheksakümne viie aastane mamma Iia, elab aastal 2066 Eesti ökokülas, mille elukorraldust iseloomustavad kestlikkus, kohalikkus ja kogukondlikkus. Kirjeldad tema pilgu läbi mitmesuguseid lahendusi ökoloogilist kriisi põhjustavatele probleemidele. Küsiksin kõigepealt, et kust ja kuidas on need lahendused romaani jõudnud ning kas mõni neist on ka puhtalt sinu kujutlusvõime vili?

Mu tütar näitas mulle hiljaaegu meemi, kus tõstetakse kastruliga merd tühjaks ja seda tegevust võrreldakse ainukordsete ideede väljasõelumisega üleüldisest ideede ringlusest. Romaanis on palju selliseid lahendusi, mille ma ise välja mõtlesin. Samas olen väga teadlik, et iga mõte on kunagi kuidagi idanema hakanud ja seda protsessi lõpuni teadvustada pole vist võimalik. Küll aga uurisin näiteks tuttava Eesti Energia töötaja käest, kuidas seal elektrivarustuse tulevikku ette kujutatakse, ja kirjutasin selle versiooni siis raamatus lahti. Samuti mainib mamma Iia korstnabaktereid, mis ahjusuitsu puhastavad – sellest tehnoloogiast oli mõni aasta tagasi ajakirjanduses juttu. Nii mõnigi romaanimaailmas kasutusel olev praktika on lihtsalt praeguste tehnoloogiliste võimaluste loogiline edasiarendus kogukonna toimimise efektiivsust silmas pidades. Ja paljud lahendused on päris lihtsad! Poleks sugugi võimatu ette kujutada, et selline kogukond kusagil Eestis juba neil päevil eksperimentaalprojektina üles ehitataks – kui leiduks algkapital, mille najal see käima panna. Tartu osaleb SmartEnCity[1] projektis, niisamuti saaks ka nutika küla välja arendada. Ainult et üks pilootprojekt ei muuda veel maailma. Või siiski?

Neljakümnendatel keelatakse teoses lihamüük, välja arvatud üksikutes luksuspoodides. Keeluseadus siiski lihtsalt vormistab juba eelmisel kümnendil toimunud laiapõhjalise kultuurimuutuse – lihasöömist on peetud juba mõnda aega halvaks tooniks, enamik inimesi on sellest vabatahtlikult loobunud. Kui optimistlik oled selles, et ökoloogiline kriis on lahendatav kultuuriliselt, ühiskondlike murdepunktide tekitamise kaudu?

See oleks kõige parem lahendus, eks ole? Paraku on see ka kõige aeganõudvam tee – kultuur on inertne, muutused toimuvad aeglaselt, aega meil aga enam ei ole. On selge, et ainult kultuurimuutuste peale lootma jääda ei saa. Viimane ÜRO valitsustevahelise kliimapaneeli raport oli ülimalt murettekitav: praeguse poliitika jätkudes näeme 3,2-kraadilist kliima soojenemist – meenutagem, et eesmärgiks on võetud selle hoidmine 1,5 kraadi piires. Paraku jäi see viimane raport täiesti Ukraina sõja varju. Meie tulevik on sünge.

Romaani elukorralduse taustaks on ka poliitilised otsused ja algfaasis konkreetsed rahastusskeemid. Kui mitmed taolise ühiskonna sisseseadmiseks vajalikud otsused võtaks rahvas kindlasti hästi vastu, siis lihamüügi piiramine on üks neist sammudest, milleks on vaja rahva valmisolekut, eelnevaid sotsiaalkampaaniaid. Esimesed sammud selles suunas on juba tehtud. Sest mis on headest otsustest kasu, kui nende ebapopulaarsus viib näiteks valitsuse vahetumiseni ja seejärel tühistatakse tehtud otsused? Seda oleme Eestiski juba kogenud.

Mis täpsemalt ajendas süngete tulevikuprognooside taustal utoopiat kirjutama? Miks on sinu meelest utoopiline kujutlusvõime praegusel ajal vajalik?

Valdava osa romaanist kirjutasin tegelikult kümmekond aastat tagasi, aga siis tulid muud tööd peale ja käsikiri jäi seisma. Kirjutamise „praegune aeg” venis üsna pikale! Alustades kujutlesin siiralt võimalikku tulevikumaailma, siis aga teravnes kliimakriis. COVIDi-ajal romaani lõpetades oli reaalsus meie ümber muutunud hoopis karmimaks: kliimamuutust polnud enam võimalik eirata, COVID laastas, ühiskondlikud lõhed teravnesid. Leidsime ennast keset düstoopiat, olukorrast, kus paljudel oli raske leida seda, mille najal elada. Mulle tundub, et sellises situatsioonis on vaja just tulevikuvisioone, mis on ühelt poolt selgelt realistlikud, teisalt pakuvad kujutluse paremast maailmast. Ilma utoopilise kujutlusvõimeta litsub stress meid maadligi ja ohustab meie inimsust.

Ilma utoopilise kujutlusvõimeta litsub stress meid maadligi ja ohustab meie inimsust.

Mis kohtades avaldub sinu jaoks utoopiline kujutlusvõime praeguses kultuuris kõige selgemalt? Mis liikumised või ideed näivad sulle lootustandvad?

Ideid on õhus palju ja erinevaid ja see on tore. Inimtekkelise kliimamuutuse mõju vähendamiseks ei saa ju keskenduda ainult ühele viisile, vaid kasutada tuleb palju teid ühekorraga.

„Tere, Aleksandri” maailmale lähedane on näiteks Eestimaa Looduse Fondi loodustalgute süsteem. OTT ehk Otse Tootjalt Tarbijale viib juba pikemat aega kokku tootjaid ja tarbijaid mitmel pool Eestis ja väiksemas mahus on sarnaseid algatusi paljudes kohtades. Hea meel on kuulda kas või sellest, et mõnel pool on alustatud purgiringlusega. Eesti on muutunud viimase kümnekonna aastaga mitmel tasandil märgatavalt keskkonnasõbralikumaks – aga väga pikk tee on veel ees.

Teisalt on mul tunne, et Venemaa koletu hävitustegevus Ukrainas on utoopilise kujutlusvõime vähemalt osaliselt halvanud. Väga raske on kujutleda paremat tulevikku, kui samal ajal käib selline kohutavates mastaapides hävitustöö.

Väga raske on kujutleda paremat tulevikku, kui samal ajal käib Ukrainas kohutavates mastaapides hävitustöö.

Romaanis on loomaliha söömine küll valdavalt lõpetatud, aga loomapidamine siiski mitte. Mil määral mõtlesid inimeste-loomade suhteid kujutades keskkondlikule aspektile, mil määral eetilistele küsimustele?

Püüdsin leida kahe vahel tasakaalu, kuigi rõhk on kokkuvõttes ikkagi keskkondlikul aspektil. Loomapidamine jätkub selle visiooni järgi praegusest tunduvalt väiksemas mahus, multifunktsionaalsetes taludes, kus loomadel on kindel roll elurikkusest hoolivas talumudelis. Loomade elutingimuste eest on hästi hoolitsetud, suurte lihakombinaatide aeg on ümber saanud. Samas on välja toodud ka see, et mamma Iia külas ei leidu enam kedagi, kes oleks nõus looma tapma.

Üks huvitavaimaid mõtteid oli minu jaoks külaraha kasutamine, mille toel on tootmine ja tarbimine globaalsetest tarneahelatest ja rahavoogudest lahti seotud. Miks otsustasid läbi kirjutada just kohaliku isemajandamise idee?

Päris lahus globaalsetest tarneahelatest mamma Iia külakogukond siiski ei ole, küll aga on nende roll tehtud võimalikult minimaalseks. Miks? See tundus lihtsalt loogiline.

Romaani kohaliku isemajandamise mudelis on ühinenud kaks nüüdisaegset suundumust. Ühelt poolt on meil ka praegu ühiskonnas selge kohaliku kraami eelistamine: kui kõrvuti müüdaks sama hinnaga Eesti ja Hispaania maasikat, siis eestlane valiks kindlasti eestimaise marja. Küsimus on, kuidas tagada, et Eesti marjad, köögiviljad ja muu kraam oleks nii taskukohane kui ka lihtsasti kättesaadav. Ja teisalt seisame silmitsi rahvastiku vananemisega – tähendab, et ülioluline on leida viise, kuidas ka pensioniealisi jätkuvalt ühiskonda kaasata. Teame, et aktiivse eluhoiaku säilitamine aitab hoida ka vaimset ja füüsilist tervist – muidugi mitte lõputult, aga siiski. Kui need kaks meie nüüdisühiskonna suundumust kokku viia, siis on üsna loogiline kaasata veel toimekaid pensioniealisi kogukondlikku majandusmudelisse, kus nad saavad tegutseda ilma kasum-kapitalismiga kaasneva stressita.

Samas on mul tunne, et ainult altruismist ja tegutsemislustist külakogukondlikuks majandusringluseks ei piisa. Sestap siis külaraha ehk tegelikult lihtsalt boonuspunktide kogumise äpp. See on süsteem, milles pole midagi uut. Ainult et tüüpilises kapitalistlikus süsteemis ärgitab boonuspunktide kogumine rohkem tarbima: kui kulutad meie poes palju raha, saad tulevikus mingi toote väiksema hinnaga. Romaani külakogukonnas ärgitab põhimõtteliselt samalaadne süsteem, kohalikus kõnepruugis „külaraha”, aktiivselt külakogukonnas osalema. Pensionärile või lapsepuhkusel viibijale vabatahtliku osakoormusega töö eest palka ei maksta, küll aga pakutakse kohalikele toodetele märgatavat hinnaalandust või neid saabki hankida äpipunktide eest. Nii teenib koolilaps, kes käib vanainimesel abiks, sellegi eest külaäpis punkte ja võib saada külapoest kogutud punktide eest jäätist või muud meelepärast. Ja kui taoline mudel on juba töös, saavad kõik kohalikud omal kombel punktikogumises osaleda. Tulemus lahendab mitu probleemi korraga: leeveneb kasum-kapitalismi stress, vanemad inimesed jäävad tegusaks, kujuneb välja jätkusuutlik ja kõigiga arvestav majandusmudel.

Teisalt mainib jutustaja teoses ka kogukonnatunde tekitamist hariduse kaudu. Kui lihtne oli kokkuvõttes just usutavuse mõttes kirjeldada kogukonda, kus vastastikusel abil ja koostööl on nii keskne roll? Kas toetusid seejuures mõnele eeskujule või isiklikule kogemusele?

Hariduse roll on kindlasti keskne, selles on Eestis tegelikult vähemalt osaliselt hea põhi. Alusharidus julgustab ümbritsevat keskkonda tundma ja sellest hoolima, koolides õpetatakse endiselt käsitöölisi oskusi, õmblemist ja puutööd. Näiteks USAs riigikoolides midagi sellist ei leia, taimede asemel õpivad lapsed lasteaias ja algkoolis tundma riigi kuulsaid presidente, endisel puutöölaual pannakse nüüd kokku roboteid. Võib-olla mu enda kogemus mängib rolli selles mõttes, et selle mitmekülgsus on mulle näidanud, et asju saab teha väga erinevalt – tänu oma lastele olen puutunud viimasel kolmeteistkümnel aastal kokku kaheksa kooliga Eestis ja USAs. Eestis on meil olnud õnne kuuluda järgemööda paari väikese maakoha kooliperesse, kus õuesõpet harrastati ka enne koroonaaega ja koolilõunal toodi lauale pada, kust lapsed endale ise toitu tõstsid. See on hoopis teine õhkkond kui Tallinna-lähedases mammutkoolis.

Samas kaotati meie koolidest postsovetliku reaktsioonina ühiskondlikult kasuliku töö nõue – nõukaajal kujunes sellest paras farss, aga idee iseenesest on ju oluline. Ühiskondlik osalus on jällegi miski, millel on kindel koht USA koolisüsteemis. Hinnang romaani kogukonna usutavusele peaks aga vist tulema pigem lugejalt, mina elasin romaani sisse ja mulle tundub see kõik väga lihtne ja loomulik. Ma küsiks vastu, kas sulle tundus usutav?

Jah, mulle tundus argielu praktiline pool täiesti usutav, aga korra või paar tuletasin endale just kogukonnaliikmete käitumisest või vastastikusest läbikäimisest mõeldes meelde, et „Tere, Aleksander” on ju utoopia. Kui tahaks, võiks mõelda näiteks Risto ja sea juhtumile ka teistsuguse lõpu. Ning kujutleda külaelu kirjelduste taustale mõne tammsaareliku naabritevahelise vägikaikaveo või erootilise suhtepuntra, millesarnast võis näha kolme aasta taguses ökokommuuniellu piiluvas dokumentaalfilmis „Südamering”. Aga mamma Iia ökoküla pole ei endisaegne küla ega ka mitte mõni uusvaimne kommuun!

Kas n-ö sotsiaalsest innovatsioonist on siiski mingil viisil raskem unistada kui näiteks tehnoloogilistest lahendustest? Mamma Iia vaatab teose teises pooles tulevikust minevikku (lugeja jaoks olevikku) ja ütleb: „Olin vahel mõelnud Virginia Woolfile ja tema mõttekäigule, et naistel on kõige enam puudu oma toast. Mind rabas selle unistuse lootusetus. Peaaegu sada aastat oli möödunud, aga kui palju oli maailmas naisi, kel oli oma tuba, täiesti oma tuba? Kui palju oli neid Eestis?” Ja pisut hiljem lisab ta enda olevikuhetkest (lugeja jaoks tulevikust) rääkides, et nüüd on tal olemas küll oma nurk, aga oma tuba siiski mitte. Kas mamma Iia tulevikumaailmas on unistus oma toast jätkuvalt täitumata?

Vahel tundub mulle, et just pealtnäha väga lihtsad ja justkui elementaarsed unistused on need, mida on kõige raskem ellu viia. Võib-olla tasub mõnest unistusest loobuda? Teisalt on kaugtöö osa suurenemine COVIDi-ajastul oma toa vajadust veelgi teravdanud. Osutan oma üliõpilastele, et Woolfi oma toast võib mõelda ka kui mentaalsest omaruumist. Sümboolse omaruumi mõttes on mamma Iial „oma tuba” kindlasti olemas, kuigi omaette töökabinetti pole ei tal ega ta abikaasal.

Vahel tundub mulle, et just pealtnäha väga lihtsad ja justkui elementaarsed unistused on need, mida on kõige raskem ellu viia. Võib-olla tasub mõnest unistusest loobuda?

Kui arvestada Venemaa sõda Ukraina vastu, mõjub ehk kõige radikaalsemana mõte kaitseväe ümberkujundamisest sõjalisest üksusest eluilmakaitseväeks, mille tegevuse keskmes on keskkonnakaitse (ehkki sõjalist väljaõpet pole siiski täiesti kaotatud). Kas räägiksid lähemalt sellegi mõtte tagamaadest?

See on mulle endale vist kõige olulisem teema romaanis. Taustaks on siin arusaam, et rohepööre ei juhtu niisama, selleks on vaja tõsiseid investeeringuid, aga ka ühiskondlikku kokkulepet, paljude inimeste ühist tegutsemist sama sihi nimel. Kaitsevägi on juba olemasolev süsteem, mida võiks selleks otstarbeks ära kasutada. Tõsi, eelduseks on põhjalik kaitseväe reform, selle fundamentaalne ümbermõtestamine. Juba praegugi on võrdõiguslikkuse poole püüdlevas ühiskonnas soopõhine kohustuslik sõjaväeteenistus imelik igand (mida ei muuda suurt asjaolu, et nüüd võivad ka noored naised soovi korral väeteenistust läbida). Näiteks USAs on viimastel aastatel suurenenud mittebinaarse identiteediga noorte arv, kes ei kasuta soomääratlust „she” või „he”, vaid „them”; Eestis pole see teema veel teravalt aktuaalseks saanud, aga aastaks 2060 on soomääratlus kindlasti siingi palju hägusem valdkond. Soopõhine valikuprintsiip ei sobi kuidagi sellesse maailma.

Siit siis mõte kaitseväeteenistus osaliselt demilitariseerida ja muuta see kohustuslikuks kõigile noortele – võib-olla väiksemas mahus ja kindlasti pakkudes suuremat paindlikkust ja eri võimalusi. Praegugi kasutatakse kaitseväge mitmel pool maailmas looduskatastroofide korral, miks siis mitte kasutada seda ka katastroofiennetuses, elurikkuse tagamisel?

Juba praegugi on võrdõiguslikkuse poole püüdlevas ühiskonnas soopõhine kohustuslik sõjaväeteenistus imelik igand (mida ei muuda suurt asjaolu, et nüüd võivad ka noored naised soovi korral väeteenistust läbida).

Minu ökoutoopia eluilmakaitsevägi on paindlik institutsioon, „ajateenistuse” saab jagada soovi korral ära lühemate perioodide vahel, seda saab sooritada juba keskkooliaja suvedel, üheks süsteemi tugisambaks on tihe koostöö kohalike omavalitsustega. Kui süsteem laieneks kõigile noortele, võidaks sellest ka kaitseväe traditsiooniline militaarne kaitsefunktsioon, sest võimalus valida sõjalise väljaõppe suund säiliks kaitseväes samuti.

Tõsi, taoliseks reformiks ei ole meie ühiskond praegu veel vist valmis. Siin peaks esimese sammuna muutuma märgatavalt kogukondliku tegevuse roll haridussüsteemi kõigis astmetes, et noored (ja nende vanemad) ei mõtleks enda kohast maailmas ainult isiklike saavutuste, vaid ka kogukondliku heaolu raamistikus. Alles sellelt pinnalt saab edasi mõista eluilmakaitseteenistuse vajalikkust.

Minu ökoutoopia eluilmakaitsevägi on paindlik institutsioon, „ajateenistuse” saab jagada soovi korral ära lühemate perioodide vahel.

Palun lõpetuseks lugemissoovitust. Mis ilukirjanduslikku või filosoofilist teost soovitaksid lugeda utoopilise kujutlusvõime virgutamiseks?

Loen ise praegu jaapani-saksa kirjaniku Yōko Tawada romaani, mille ingliskeelse tõlke pealkiri on „The Emissary” (ehk „Saadik”). Ei ole veel lõpuni jõudnud ega tea veel, kas tasub soovitada, aga „Tere, Aleksandriga” tekib huvitavaid paralleele: Tawada romaan mõtestab samuti eakate rolli tulevikuühiskonnas, romaan on ehitatud samuti üles elu näinud peategelase ja lapselapselapse suhtele. Tegu on küll pigem düstoopiaga, aga samas on see mittedepressiivne ja mingis mõttes isegi elujaatav düstoopia.

Ma arvan ka, et kujutlusvõimele tuleb alati kasuks mineviku tundmine. Nautisin väga Bathsheba Demuthi keskkonnaajaloolist uurimust „Floating Coast: An Environmental History of the Bering Strait”, kus paikkondlikku ajalugu on vaadeldud kui keerukat läbipõimunud ökosüsteemi.

[1] SmartEnCity on rahvusvaheline koostööprojekt, milles osalevad linnad on võtnud eesmärgiks minimeerida oma ökoloogilist jalajälge ja energianõudlust moodsat tehnoloogiat kasutades. Loe lähemalt: tarktartu.ee/avaleht/ulevaade

Maarja Pärtna on kirjanik, tõlkija ja toimetaja, keda köidab kirjanduse ja keskkonna vastasmõju. Sügisel esitleb ta proosaluulekogu „Elav linn”.

Adele-Kristelle Lehtorg on vabakutseline fotograaf ja produtsent, keda võib näha vabal ajal vanadest skate ja fashion magazine’idest inspiratsiooni otsimas ning sürreaalseid ideid kokku panemas.