Kõrgharidusreform võiks jääda meie kultuurimällu ereda näitena päris inimesi otseselt ja negatiivselt mõjutanud teerullipoliitikast.

2011. aasta märtsis sõlmisid Reformierakond ning IRL koalitsioonilepingu. Muu hulgas kanti leppesse üleüldise tasuta kõrghariduse kavatsus. Kuna tegelikkuses õppisid kõik riigieelarvelise õppekoha lävendi ületanud tudengid juba tasuta, oli kogu olukord nüansseeritum, kui loosung „tasuta kõrgharidus!” arvata lubas. Kaks kuud pärast ametisse astumist avalikustas haridusminister Jaak Aaviksoo kõrgharidusreformi projekti. Plaani esimene eesmärk oli varjamatult koalitsioonileppe realiseerimine. Projektile oodati kommentaare 20 päeva jooksul – ajal, mil õppeaasta lõpp ning lähenev vastuvõtt elu eriti kiireks muudavad. Kuna seadusemuudatus pidi jõustuma juba 2012. aastal, siis oli vähegi mõtlevale inimesele selge, et sisuline debatt on juba eos välistatud.

Eelnõu esitamisest seaduse vastuvõtmiseni kulus vähem kui aasta, kuigi selle aja jooksul sai reform kriitikat teiste hulgas Rektorite Nõukogult ja Riigikontrollilt, president Ilves jättis selle esialgu välja kuulutamata ning see tõi lisaks pahased tudengid meelt avaldama. Aaviksood ja valitsust see ei kõigutanud. Uus kord hakkas kehtima 2013. aasta sisseastujatele.

Eelnev kokkuvõte suudab edastada vaid häguselt kõrgharidusreformi ning selle eestvedajate ja võimaldajate jultumust ning hoolimatust normaalse õigusloome tavade ning huvigruppide suhtes. Üliõpilaste argumente ning küsimusi ignoreeriti või pareeriti märkimisväärse visadusega. Kirjutasin tollal TÜ üliõpilaskonna aseesimehena: „10. mail võeti vastu üks vilets seadus, aga kedagi ei huvitanud, sest Eestis on nii kombeks.” Nüüd on meil võimalik tagasi vaadata ning küsida, kuhu see seadus meid toonud on ning kas sarnane protsess saaks praegu tselluloosisõjajärgses Eestis korduda.

Efektiivsustuhin ja Aaviksoo jonn

Mäletan selgelt neid murelikke kuid, mil üliõpilasesindajatena Aaviksoo reformiplaane läbi närisime. Kuigi seaduseelnõu juurest puudus sisuline mõjuanalüüs, jõudsid üliõpilaskonnad siiski üsna kähku järeldusele, millised on tudengite jaoks planeeritud seadusemuudatuse kõige negatiivsemad tagajärjed. Need sai ja saab endiselt grupeerida kolme kategooriasse: õppekoormus, akadeemiline puhkus ning toetussüsteem.

Seni loeti tasuta kohal õppiva tudengi puhul täiskoormuseks 75% 30 ainepunktist semestris. See võimaldas töötavatel tudengitel – ning see on juba aastaid suurem osa tudengkonnast – tööd ja õpinguid paremini kombineerida. Töötamise põhjused on üliõpilaste seas erinevad, kuid eriti oluline oli see nendele, kes endale ülikoolis õppimist muul juhul lihtsalt lubada ei oleks saanud. See võis tähendada ka kolme aasta asemel neljaga lõpetamist. Kuna kõrgharidusreformi üks eesmärk oli nominaalajaga lõpetajate hulga suurendamine, tuli see võimalus sisuliselt kõrvaldada. See omakorda tekitas potentsiaali, et juba niigi majanduslikes raskustes olev tudeng võib libastumise, väsimuse või kas või õppejõu kiusu tõttu lati alla langeda ning ülikoolilt mõnesajaeurose arve saada – marginaalne raha ülikooli jaoks, kuid tudengile näiteks kuu üür. Arvest pääsemiseks tuleks ülikoolist välja kukkuda. Loosung „tudengi töö on õppimine” ignoreeris fakti, et tudengi kui inimese esimene ülesanne on elamine. Tudeng, kes lõpetas enne kolme aasta asemel neljaga, ei pruugi enam üldse lõpetada, kui ta ei jaksa töötamise kõrvalt täiskohaga õppida.

Samas efektiivsustuhinas pühiti reformiga teelt ka ainus teine õppekoormuse optimeerimise viis. Nõnda keelati akadeemilisel puhkusel eksamite sooritamine ning ainete läbimine. „Lohutuseks” lubati tudengitele, et loengute külastamist siiski ei takistata – nagu vabakuulamine oleks senikuulmatu nähtus. Varem oli igal tudengil võimalus õppekoormuse täitmisel raskustesse jäädes akadeemiline puhkus võtta ning samal ajal näiteks töötades või muude eluliste ootamatustega tegeledes võimete piires aineid läbida. Nõnda said ka haavatavas olukorras olevad tudengid oma õpingud edukalt lõpuni viia.

Loosung „tudengi töö on õppimine” ignoreeris fakti, et tudengi kui inimese esimene ülesanne on elamine.

Õppekoormuse lävendi tõstmise valguses oli selge, et need tudengid satuvad suure löögi alla. Seda võikamad olid reformi vedajate mitteargumendid, mille kohaselt ei käida puhkuse ajal tööl ning seega ei peaks ka õppimisest puhates õppima. Milline vaimupärl! Mingis mõttes oli tegemist reformi Achilleuse kannaga, milleta kogu süsteem äärepealt inimlikult toimida võinuks. Miks seda siis läbi suruda? Asjaosalised mäletavad ametlikel kohtumistel ebamugavustundest laetud sõnu „ministri tahe”. Aaviksoo püüdis juba TÜ rektorina akadeemilisel puhkusel õppimist piirata. Õppekorraldus pöördus tagasi normaalsusesse, kui Alar Karis rektoriks sai. Nii destilleerus akadeemilisel puhkusel õppimise piiramisele üks usutav motiiv – Aaviksoo jonn. See groteskne jonn – reform peab minema nii, nagu minister ütleb – kummitas kogu protsessi. Selle seletuse najal ei tundunudki üliõpilasesindajatele nii uskumatu, et seadusega sedavõrd kiirustati ning selle võimalikke mõjusid ei analüüsitud.

Adekvaatne õppetoetuste süsteem võinuks oodatavaid tagajärgi leevendada. Reformiplaani käivitumise hetkel puudus aga sarnane plaan toetusmudeli loomiseks. Lõpuks välja käidud ettepanek tõi tõesti lohutust, kuid mitte täielikku leevendust. Täisealine tudeng seoti tema majandusliku seisu arvestamiseks vanemate leibkonnaga, eeldades, et tudengi ülalpidamine on iga perekonna jaoks võimalik. Kõiksuguste ootamatuste kompenseerimiseks juurutatud eritoetused olid tervitatavad, kuid oma detailides kipakalt realiseeritud. Mõlemal juhul jäid toetussummad alla selle, mida kodust eemal elamiseks ja täielikult õppimisele keskendumiseks vaja oleks. Seni õppetoetuse nime kandnud ning õppeedukusega seotud stipendiumid kahanesid poti kogumahu mõttes marginaalseks. Toetuste kõrvale jäi õhku rippuma õppelaen, mida kasutasid seni peamiselt tasulisel kohal õppinud tudengid. Õppelaenude korra reformimise vajadus tõrjuti aga kõrvale ning oma kohta terviklikus toetuspaketis pole see siiani leidnud.

Hüvasti paindlikkus

Kuidas reform praegu tudengit mõjutab? Keskmine üliõpilane on äärmiselt kohanemisvõimeline. Ülikoolis võib näha noori, kes suudavad täiskohaga headele hinnetele õppida, tööl käia ning mõnes organisatsioonis kaasa lüüa. Kuid olukord soosib selgelt neid, kelle vanemad on jõukamad või kes on füüsiliselt vastupidavamad. Mis saab teistest? Pinge, mille all tudengid elavad, on tajutavalt suurenenud. Me ei tea, mida on reform teinud tudengite vaimse tervisega; kui palju on sellest hakkamasaamisest laenatud unetundide või tervelt elatud aastate arvelt. Igas suuremas sõpruskonnas leidub inimesi, kelle jaoks on ots otsaga kokkutulek tunduvalt raskemaks muutunud; kes elavad närustes tingimustes; kes on saanud ülikoolilt arve, mille maksmiseks tuleb raha laenata või viimased säästud ära anda; kes ei julge vaidlustada ebaõiglast hinnet, sest õppejõu halba nimekirja sattumine suurendab arve saamise riski. Teravalt lõikab nuga ka siis, kui üliõpilasel ainepunktide poolest mahuka lõputöö sooritamine mingil põhjusel edasi lükkub – hinnaga 50 € ainepunkt. Kuigi ülikoolil on võimalik üliõpilasi sellest õppemaksust vabastada, on sellekohased reeglid ja erandid erinevad ning viivad mõnel juhul ikkagi tulemini, et muidu eduka ülikoolitee lõpus jääb diplom rahapuudusest saamata. See on tasuta kõrghariduse lubaduse taustal eriti irooniline tulemus.

Populismi ja tehnokraatia abielu hinnaks sai efektiivsuse hammasrataste vahele jäänud inimeste elude ragin.

Pilti reformi inimlikust hinnast ei pea maalima ainult pisaratega. Näiteks on üleüldine tasuta õpe välistanud tasuliste eestikeelsete õppekavade loomise. On aga hulk töötavaid ja maksejõulisi inimesi, kes sooviks elukestva õppe raames õppida ning selle eest maksta. Reformi käigus nimetati seda lati alt läbilipsamiseks või ebaõigluseks. Ülikoolid vaidlevad siiani haridusministeeriumiga selle jaburuse lahendamise üle.

Efektiivsus on jäik. Populismi ja tehnokraatia abielu hinnaks sai efektiivsuse hammasrataste vahele jäänud inimeste elude ragin. Jonnist, rutust ning koalitsioonileppe täitmisest kokku rahmeldatud seadus vähendas süsteemi paindlikkust. Äärmiselt kompleksne kõrgharidussüsteem vajab seda aga inimeste hakkamasaamise tagamiseks, et tudengitel ja ülikoolidel oleks võimalik oma eesmärkide saavutamiseks ise optimeerida ja otsuseid langetada. Reformi vedajad ja võimaldajad ei pidanud inimlikke kaalutlusi aga millekski. Nõnda tingis efektiivsusmeelsus ka moraalset jäikust – jälkide tagajärgedega.

Praegu on käsil kõrgharidusseadustiku muutmine ja vigade parandus, aga juba tehtud vigade eest ei vastuta keegi. Vähem kui aasta pärast reformi jõustumist oli Jaak Aaviksoo ministrikohalt läinud. Olgu Aaviksoo kui riigimehe pärand mis tahes, aga seda plekki ei saa kunagi maha pesta. Vaenulikkuse ja jäärapäisusega läbi surutud otsust, mille puudused olid ilmsed siis ja on reaalsed nüüd, ei tohiks kellegi elulookirjelduses maha vaikida. Üliõpilaste heaolu toodi kõhklusteta populistliku lubaduse ohvriks, nagu see oleks igati business as usual. Kui keegi ei vastuta, siis vähemalt mäletagem.

Kas seesugune mittekaasamine ning teerullimine võiks korduda? Tollal oli üliõpilastel ees ülesmäge võitlus. IRLi suhtekorraldajate püstitatud retoorilise müüri peale ei hakanud ükski haamer.

Vastandumine „kõrgharidusreformile” kõlas nagu vastandumine progressile. Võitlus „tasuta kõrghariduse” vastu kõlas ogarusena – miks peaks üliõpilane tasuta hariduse vastu olema? Võttes arvesse ka erakordset ajasurvet, oli avalikkuse toetuse leidmine hukule määratud ettevõtmine. Kuid tselluloosisõjajärgses Eestis võiks ehk loota, et kodanikuühiskond ei lase sellistel sigadustel enam lennata. „Miljarditehas” on „tasuta kõrgharidusega” võrreldav PR-võlutrikk, mille vastu kodanikuühiskond siiski edukalt tõusta suutis. Sisulise kaasamise nõudmine, huvigruppidega arvestamine ning negatiivsete mõjude mahavaikimise takistamine võiks selle ühiskondliku kogemuse järel rohkem normaalsuseks saada.

Kaspar Kruup on ühiskondlikult aktiivne element ja diletant.

Esilehel: Tudengite ja õpilaste meeleavaldus Toompeal 2012. aastal, mil toimus valitsuse algatatud ülikooliseaduse teine lugemine. Foto: Toomas Huik/Postimees/Scanpix