Ühiskondi laastavate keeruliste probleemidega toimetulemiseks on vaja nüansirohket arusaamist vastuolulisest tegelikkusest ning kollektiivset lähenemist. See pole aga nende huvides, kelle kätte on koondunud selle maailma võim ja ressursid.

Illustratsioon: Jaan Rõõmus

Üks XX sajandi kõige olulisemaid täppisteaduslikke murranguid oli kindlasti Kurt Gödeli tõestus väitele, et toimiv aritmeetiline süsteem peab tingimata sisaldama vastuolu. Täpsemalt öeldes on vastuoludeta süsteem ebatäielik. See tähendab, et tema abiga ei ole võimalik tõestada kõiki arvude kohta käivaid tõdesid. Esimese hooga tundub see väide olevat mõistusevastane: kuidas nii, arvud, need kõige abstraktsemad üleüldises kasutuses olevate ideede seas, ei allugi siis ühtsele loogilisele süsteemile? Ja kui nii, siis mida veel inimesest ja ühiskonnast arvata?

Aga matemaatika on rääkinud. Tegelikkus on alati keerulisem kui mis tahes kirjeldused ja mudelid, mida suudame tema kohta luua. Sisuliselt väga sarnase väite on esitanud ka Juri Lotman kunstilise teksti olemust analüüsides. Lotmani järgi on kunstiline tekst selline, mis ei allu kunagi täielikult ühele tõlgendusviisile. Iga kunstiline tekst on mitmetasandiline, ning see, mis toimub ühel tasandil, ei ole tingimata haaratav samade vahenditega ega samadel eeldustel, mis toimivad teisel.

Tegelikkus on alati keerulisem kui mis tahes kirjeldused ja mudelid, mida suudame tema kohta luua.

Just selliselt võiksime tegelikult näha ju ka kogu loodust, kogu universumit, ja iseendid selles – mis sellest, et me ei ole mu meelest ei kunstniku looming ega märgid, mis peaksid väljendama mõnd kõrgemate sfääride puhast tõde, ehkki mõni usub ka niimoodi. Ka meie oleme vastuolulised ja mitmetasandilised, alati ja paratamatult. Inimene on korraga bioloogiline, sotsiaalne ja kultuuriline olend, ja need kolm ei pruugi tingimata joonduda ühes suunas. Vähe sellest – iga tasand on omakorda vastuoluline, maks ei pruugi sugugi rõõmustada selle üle, mis ajule hoogu annab, ja inimene võib korraga olla ligimesearmastuse ja ligimesevihkamise usku, ilma et ta ise oma vastuolulisust üldse aduks.

Ja veel enam kehtib see muidugi ühiskonna kui kollektiivi kohta. Suurem osa sellest, mida inimkond on oma olemasolu jooksul head teinud, on saanud teoks tänu sellele, et me ei ole kõik ühesugused – et meil on erinevad oskused, huvid, kalduvused, vaated ja iseloomujooned, mis omavahel põimudes ja särtsudes on innustanud ning inspireerinud meid tegudele, mille tulemusi me ühiselt naudime.

Suurem osa sellest, mida inimkond on oma olemasolu jooksul head teinud, on saanud teoks tänu sellele, et me ei ole kõik ühesugused.

Loomulikult ei allu see kooslus lihtsale kirjeldusele. Iga mudel peab jätma arvesse võtmata mingeid üksikasju, mis võivad aga terviku seisukohalt olla vägagi olulised. Väga pisike mürgiprotsent võib muuta joogivee kõlbmatuks, seetõttu ei ole 99% teemast kattev kirjeldus sugugi alati piisavalt täpne. 

Aga mida täielikum on kirjeldus, seda ressursimahukam on tema loomine ning seda rohkem aega ja süvenemisoskust ta nõuab. Võistluslikus maailmas, kus kiirus, odavus ja võimalikult kohe mõõdetav tulemuslikkus – teisisõnu efektiivsus – on edu eeldused, võib nüanssidest loobumine tunduda parim strateegia. See pole mitte niivõrd tõejärgne, kuivõrd mustvalguse aeg. Mustvalge seljatab värvid, kujuteldav puhtus tegeliku segasuse. Hakkab tunduma, et kui toimiva loogika on ühtne kõikjal, siis on ka parima saavutamine kõigi käeulatuses. Mis sest, et selline vaade on karjuvas vastuolus kogetud maailmaga.

Võistluslikus maailmas, kus kiirus, odavus ja võimalikult kohe mõõdetav tulemuslikkus – teisisõnu efektiivsus – on edu eeldused, võib nüanssidest loobumine tunduda parim strateegia.

Efektiivsus ei ole efektiivne

Kui vaatame natuke sügavamale, siis paistab ju välja, et kui mitte kõik, siis vähemalt väga suur osa meie ajastu probleemidest tuleneb ühest ja samast allikast – asjaolust, et järjest suurem hulk kogu maailmas leiduvatest ja kõigi inimeste kokku loodavatest ressurssidest on järjest väiksema hulga inimeste käsutada. Veel enne kui arvamustes, on polariseerumine käivitunud võimalustes. Ressursside koondumine hõlmab peaaegu kõike, see algab loodusvaradest ja lõpeb kõigi argielu pisiasjadega. Tihti toob mõne majandusharu vabastamine turuloogikale kaasa hoopis suurema, riikideülese kontsentratsiooniastme, mille kasusaajate huvi on teenida tulu, mitte täita endale varem asetatud ülesandeid – võtkem näiteks kas või posti- ja teleside. Ja ka kogu protsessi kirjeldama kutsutud ja seatud ajakirjandus on kogunenud üle ilma suurtesse meediamajadesse, mis on sageli ise osa muude ärihuvidega kontsernidest. 

Tänapäevase kapitalismi loogika – mis ka aastal 2020 kuskile ei kadunud – ei salli enam ammu seda sõltumatut väikeettevõtjat, kes aitas tal kunagi aristokraatiapõhise süsteemi alistada. Sõltumatust väikeettevõtjast on saanud nüüdseks tihti peaaegu samavõrra suurkorporatsioonide diktaadile allutatud mutrike, nagu seda on palgatööline, kusjuures tihti on ta isegi halvemas olukorras, sest süsteem on oma käed tema muredest puhtaks pesnud. 

Kes on supermarketi kassapidaja, kes peab istuma oma tööpostil mähkmetes, sest talle ei ole ette nähtud isegi WCs käia, aga oma ravikindlustuse peab ta tasuma ise kui füüsilisest isikust ettevõtja? Seaduse ees samasugune kapitalist nagu mõne uue Eesti eduloo peategelane. Ja kui ühed kapitalistid eluheitluses teistele alla jäävad, siis on seda raskem ette kujutada tugevate halastamatu enesekehtestamisena õigusteta jäetud nõrkade arvelt – õigused on ju kõigil võrdsed. Ent ometi on valdav enamik sõltumatuid väikeettevõtjaid varem või hiljem sunnitud müüma oma töökoja, rõivabrändi, IT-rakenduse või poe suurele kontsernile, mille reeglite järgi ta siis ise tööle peab hakkama, kui teda seal enam üldse sallitakse. 

Sellises olukorras laotub üle kogu maailma efektiivsuse diskursus, mis näeb vastuolusid ja kohalikke omapärasid segavate, lahendamisele kuuluvate probleemidena. On arusaadav, et inimesed, kelle eluilma kangakoed seeläbi puruks rebitakse, kaotavad usalduse kõige üleilmse ja globalistliku vastu, ehkki nad poleks iial nõus loobuma hüvedest, mille seesama globalistlik areng on nende eludesse toonud. Piltlikult öeldes võib väikepoodnik kiruda kontserni, mis talle kuklasse hingab, aga oma isiklikud ostud teeb ka tema ikka internetikaubamajades, mitte naabrite kauplustes, kus valik on väiksem ja hinnad kallimad.

Illustratsioon: Jaan Rõõmus

Kui usaldus kaob, siis kaob ka ülejäänu

Ja siit jõuamegi järgmise meie ajastut iseloomustava suure probleemi juurde. Maailm, milles me elame, on muutunud nii keeruliseks, et on vaja vähemalt kolme kõrgharidust, et temast iseseisvalt nii hästi aru saada, et oma eluga toime tulla. Tehnoloogiline ruum uueneb nii peadpööritava kiirusega, et ainult lapsed ja professionaalid suudavad sellega kaasas käia. Üleilmsed poliitilised ja majanduslikud protsessid mõjutavad elu ka põikpäises metsatalus. Samuti on meie olemine peensusteni reguleeritud juriidiliselt, ja hoia alt, kui ei pane tähele mõnda ptiikirjas lepingule lisatud punkti. Nii et peab olema väga ettevaatlik. Alati, kõikjal.

Aga päris ilma usaldamata ei saa. Ma pean usaldama meistrit, kes parandab mu kodumasinaid, ma pean usaldama arsti, kes määrab mulle ravimeid. Aga mis siis, kui masinad ikka ja jälle rikki lähevad? Kas asi on viletsas masinas või meistris? Või mida arvata Saksa ravimifirmade reklaamplakatitest mõne perearsti kabineti seinal – ja päevitusest tema näol talvisel ajal, kui lehes on just olnud juttu „koolitustest” soojadel maadel koos kohustusega teatava meditsiinilise kraami müüki edendada? Ma pean usaldama oma panka ja oma valitsust – aga mida teha siis, kui loen lehest, et rahvusvaheliselt on mu pank uurimise all seoses rahapesuga? Või kui peaminister suudab harva moodustada lause, mis midagi tähendab, samas kui valitsuse tegelik juht jääb pidevalt valetamisega vahele? Või justiitsminister teatab, et ta valib ise, milliseid talle pandud ülesandeid ta täidab, milliseid mitte – ja kuna näiteks kooseluseaduse rakendusaktide väljatöötamine on talle isiklikult vastukarva, siis ta lihtsalt ei tee seda? Milleks mulle üldse selline valitsus, mis näeb pandeemia kõrgpunktis oma põhilise ülesandena eri inimgruppide vastastikuse vihkamise õhutamist riiklike vahenditega? Lihtsalt seetõttu, et nii sai kunagi kirja pandud koalitsioonilepingusse.

Suurim kuri, mida populismilaine on tänapäeva ühiskonnale teinud, ongi ühiskonda koos hoidva usalduse järjekindel õõnestamine.

Suurim kuri, mida populismilaine (ja selle telgitagused niiditõmbajad, ei saa ma paranoiliselt lisamata jätta) on tänapäeva ühiskonnale teinud, ongi ühiskonda koos hoidva usalduse järjekindel õõnestamine. See hinnang kõlab nüüdseks arvatavasti juba kulunult, aga kõige võikam ongi, et see näib olevat süsteemne, eesmärgipõhine tegevus. Sest kui polariseerumine jõuab punkti, kus ma ei usalda oma arvamusest erinevat lihtsalt seetõttu, et seda esitab inimene, kes on teisel pool mõnda kujuteldavat veelahet – ideoloogilist, usulist, rahvuslikku, varanduslikku, soolist, orientatsioonilist või millist iganes –, siis ei ole enam võimalik mingi sisuline dialoog, igasuguse koostegevuse eeldus, mis võiks ressursside koondajaid ohustada. 

Aga avaliku diskussiooni fragmenteerumine ei ole polarisatsiooni vastand, vaid selle kaasnähtus. Kui vaadelda tänapäeva ühiskonna „usaldusvälja”, siis näeme ju, et seal kerkib pidevalt esile uusi tegijaid, kes vanade autoriteeti alla kisuvad, ehkki midagi sisuliselt veenvat asemele ei paku. Nõnda ongi kujunenud välja olukord, kus inimene kaldub instinktiivselt usaldama allikat, mis räägib seda, mida tema kuulda tahab. 

Lihtsaid lahendusi ei ole

Ma ei väsi vist kunagi tsiteerimast ameerika irvhammast Henry Louis Menckenit, kelle järgi igale keerulisele probleemile leidub alati lahendus, mis on selge, lihtne ja vale. Kui miski on kindel, siis see, et niisuguste lahendustega tänapäeva maailma ees seisvaid probleeme ära ei lahenda. Kohe kindlasti ei aita mõne inimgrupi likvideerimine, seda on korduvalt proovitud ja alati on läinud halvemaks. Ei tööta ka mõne ühiskondliku institutsiooni põlemapanek, samal põhjusel. Pealegi on kõik need institutsioonid loodud kunagi mõne probleemi lahendamiseks ja kui nad selle ülesandega enam toime ei tule – või ei taha seda täita –, siis see ei tähenda, et probleem ise oleks ära kadunud.

See, kas meil õnnestub kollektiivselt selle kõigega toime tulla, on üldse väga suur küsimus, aga kui õnnestub, siis just nimelt kollektiivselt.

Praegu, antropotseeni ajastul peame kurbusega tõdema, et suurem osa maailma probleemidest on meie, inimeste endi tekitatud ja suuresti ka omavahel seotud. Keskkonnakatastroofil on oma osa nii pandeemias kui ka uues rahvaste rändamises, viimane on põhjustanud mitmel tasandil kultuurikonflikte ja need omakorda teravdanud sotsiaalse ebaõigluse tajumist.

See, kas meil õnnestub kollektiivselt selle kõigega toime tulla, on üldse väga suur küsimus, aga kui õnnestub, siis just nimelt kollektiivselt. See omakorda eeldab võimet ületada polariseerumine, on vaja sellist ühiskonna kui terviku toimimise mudelit, mis toetabki ühiskonda kui tervikut, kõiges tema vastuolulisuses. Mõistagi on sellest ju aru saanud ka nii-öelda vastaspool, need jõud, kellele ressursside koondumine on kasulik. Ja seetõttu nad nii agaralt polariseerumist edendavadki. Nad on nagu tugevad mehed, kes uppuval laeval päästepaadi endale haaravad – küllap näevad nad kogu rikkuse oma kätte kahmamises võimalust lähenev kollaps kuidagi ikkagi üle elada.

Seetõttu ei olegi mul väga suurt lootust, et järgmine aasta tuleb parem eelmisest. Jää on liikuma hakanud, härrad vannutatud mehed, ütles kunagi Ilfi ja Petrovi „Kaheteistkümne tooli” peategelane Ostap Bender, ja tänapäeval on see tõsi korraga mitmel tasandil, kusjuures ka kõige otsesemas mõttes. Sestap ei jäägi enam üle midagi palju rohkemat kui see, mida tegi Camus’ „Katku” peategelane arst Rieux: täita oma kohust nii hästi või halvasti, kui see antud tingimustes õnnestub. Ja muidugi loota, et dialoogi eelduseks olev ruum tuleb kunagi ikka tagasi. Ka seda on ju proovitud, kusjuures tavaliselt on just siis läinud asjad paremaks.

Rein Raud on kirjanik ja laialdaste akadeemiliste huvidega õpetlane, üheksa romaani ja rohkem kui kümne muudes žanrites raamatu autor, kes on lisaks tõlkinud (põhiliselt luulet) jaapani, itaalia, saksa, leedu ja mitmetest teistest keeltest.