Soomeugrilikust aeglusest ja passiivsusest nende produktiivsemas tähenduses, Soome-Ugri Filmifestivali ja muude taoliste ürituste ülesannetest ja tähtsusest ning selle aasta juuli lõpust augusti alguseni Sännas toimunud festivali sündmustest kirjutab Ave Taavet.

Raske öelda, kas müüt soome-ugri passiivsusest on varaste etnograafiliste kirjelduste rudiment või peen eneseiroonia, kuid soome-ugri vaimsusest rääkides on see üks visamaid ning sagedamini esilekerkivaid omadussõnu. Varaste reisikirjanike jaoks oli tegu üheselt negatiivse omadusega, mis progressi ja põhjarahvaste „tsiviliseerimist” pidurdas. Tänapäeval räägitakse aina enam passiivsuse positiivsest potentsiaalist – aeglusest, mis võimaldab rahunemist, loob eeltingimused süvenemiseks ja innovatsiooniks. Passiivsus on kohalolu ilma sekkumiseta, imetlus maailma iseolemise vastu.

Sel suvel juba 7. korda toimunud Soome-Ugri Filmifestivali (FUFF[1]) programmile andis meeldivalt aeglase ja „igava” kammertooni juba avafilm – Kersti Uibo „Emakivi”(2018), mis linastus esmakordselt väljaspool lühifilmide kassetti „Juured”[2]. Veerandtunnine visuaalne poeem viib vaatajad ühele mererannas lösutavale kivimürakale nii lähedale, kui audiovisuaalne meedium seda võimaldab. Kui filmile järgnevas arutelus naljatleti, et vaevalt oleks kusagil mujal maailmas veerandtunnine kivifilm riiklikku rahastust leidnud, siis täiendavalt võiks lisada, et vaevalt oleks mõnel muul festivalil ka saalitäis rahvas seda niivõrd andunult vaadanud. Lapsepõlvemälestused omandasid „Emakivis” kosmogoonilise mõõtme ning seadistasid vaatajate meeled puhkerežiimile.

Kersti Uibo „Emakivi” on veerandtunnine visuaalne poeem, mis viib vaatajad ühele mererannas lösutavale kivimürakale nii lähedale, kui audiovisuaalne meedium seda võimaldab.

Tühjapassimise positiivset mõju inimhingele uurisid ka Jaan Tootseni „Fred Jüssi. Olemise ilu” ning Ülo Pikkovi retrospektiiv, mille lõpus animarežissöör tunnistas, et kui varem oli animafilmile omane vastuolu filmi tootmiseks kulunud ajaühikute ja lõppresultaadi vahel teda meeleheitele ajanud, siis nüüdseks on selles midagi innustavat. Maailmas, kus nii rahastajate huvid kui publiku maitse on meelelahutuslikkusele ja tootmiskiirusele orienteeritud, mõjub taoline vastuvoolu ujumise võimalikkus vabastavalt. Animatsioon on nagu aegluse kaitseala aina kiirenevas produktsioonivoolus.

Kui sisemine inertsus näib soome-ugri loomingule siiani omane olevat, siis soome-ugri aktivismiga on keerulisemad lood. Festivali raames toimusid mitmed vestlusringid, kus arutleti, kuidas filmitegijad saaksid (keskkonna)aktivistidele abiks olla, kuidas oma tegemistesse enam noori kaasata ning kuidas FUFF oma tegevusega soome-ugri kultuuride säilimisele kaasa saaks aidata. Need on ühed keerulised küsimused. Paljud soomeugrilasi kimbutavad probleemid vajaksid lahendamist riiklikul või ülemaailmsel tasandil ning viimased arengud Venemaal soodustavad pigem soomeugrilaste muutumist rahvariides nukukesteks. Ometi on FUFF ja muud taolised kokkusaamised-üritused olulised tugivõrgustike loomisel ja elus hoidmisel, oma identiteedi teadvustamisel ning isiklike suhete sõlmimisel teiste hõimurahvastega. See takistab probleemidel normaliseerumast ning loob väikerahvaste vahele ühtsustunde, tunde, et ollakse osake suuremast tervikust. FUFFi korraldajate laiem plaan on arendada soomeugrilaste filmiharidust ja rajada Lõuna-Eestisse filmihariduskeskus. Lisaks on korraldatud Venemaal hõimurahvaste juures noortele suunatud töötubasid, kus saab ise filmitegemist katsetada.

FUFF ja muud taolised kokkusaamised-üritused on olulised tugivõrgustike loomisel ja elus hoidmisel, oma identiteedi teadvustamisel ning isiklike suhete sõlmimisel teiste hõimurahvastega.

Soomeugrilikku aeglust oli ka filmifestivali korralduses endas – pesemiseks köeti suitsusauna, iga toidukord lõppes oma nõude loputamisega ning kätepesuks koguti vihmavett. Lisaks festivali ökoloogilise jalajälje vähendamisele aitasid need valikud kaasa ka rahuliku ja koduse õhkkonna loomele, mis filmilinastusi ümbritses. Omamoodi sümboolne on seegi, et festival leiab aset Sänna mõisas, kus on sündinud kirjanik Juhan Jaik, kes ühena esimestest hakkas rahvapärimust kunstilisse vormi ümber valama.

Soome-ugri Filmifestival on kogukonna loodud ettevõtmine, mille tuumiku moodustavad MTÜ FUFF, ümberkaudsed väiketootjad, kes festivali oma saadustega toetavad ning aastaid üritusega seotud olnud vabatahtlikud, kes aitavad logistika, teavituse ja töötubadega. Sellest tulenevalt ei ole FUFF orienteeritud piletitulule ja pidevale suurenemisele. Festival saab toimida üsna autonoomselt ning koostada programmi oma nägemusest lähtuvalt. Tänapäeval, mil paljud kultuuriüritused on ootamatult ebakindlas olukorras, on taoline iseseisvus suureks tugevuseks.

Edukas filmifestival ei vaja trükitud katalooge, plastikust kaelakaarte, ühekordseid toidunõusid ega ohtrat (trüki)meediat. Festivali loovad inimesed, kogukond. Ning see saab tekkida eelkõige kõikvõimalike ekraaniväliste tegevuste läbi – alates kartulikoorimisest ja aruteludest kuni suitsusauna ja lõkkeäärsete lauludeni. FUFFil ei tekkinud kordagi seda võõristuskogemust, mis sageli kultuuriüritusi iseloomustab ja mida ületavaks sillaks on tetrapakis veinikraan. Nii, nagu väikerahvastel on suurtele rahvustele mõndagi avastuslikku pakkuda, võiks nii mõnigi suurfestival siit häid mõtteid leida, kuidas oma ettevõtmist jätkusuutlikumaks, kaasavamaks ning keskkonnasõbralikumaks muuta.

[1] FUFF tähistab siin nii festivali ennast (Finno-Ugric Film Festival) kui festivali korraldamise taga seisvat MTÜ-d, mis on seisab hea soome-ugri rahvaste kultuuri säilimise eest.
[2] „Juured” – EV 100 raames valminud lühidokumentaalfilmide kogumik, kuhu kuulusid kuue eesti naisrežissööri lühifilmid.