Põige Berliini techno-urgastest Himaalaja kõrgmäestiku traditsioonilisse külaellu, budistlikku filosoofiasse ja mediteerimiskunsti.

Kell on viis minutit kaheksa läbi ja on 20. juuni õhtu. Puudutan Delhi lennujaamast välja astudes esimest korda elus maapinda, mis ei asu Euroopas. Hing jääb kinni, olen momentaalselt higist läbimärg. Ainuke mõte, mis peas tiirleb, on „õhku! vett!” – eurooplase igapäevane luksus, mis on nii iseenesestmõistetavalt alati olemas, et ei oska puudust tunda. Ma pole veel reisi sihtpunktigi jõudnud, kui olen juba pooleteise päeva jooksul vahepeatuses Delhis novelli jagu materjali kogunud. Lugu algab kuuldavasti küll klassikalise, aga siiski eluohtlikuna tunduva tuk-tuk’i sõiduga, mille roolis hullumeelne paks vurrudega hindu, kes mult hiljem ka loomulikult raha välja pressida üritab. Seejärel tutvumine ilukirurgist rikka noore doktoriga, kes mind hullu tuk-tuk’i juhi käest sangarlikult päästab, ja kes selgub, et vabal ajal vandenõuteooriatest huvitub, goa trance’i produtseerib ja natsi-saksamaa teemalisi ulmeromaane kirjutab – samuti hindu, muuseas – küll kaks korda pikem, kui ülejäänud kaasmaalased.

Doktor veab mu prantsuse stiilis kohvikusse latte‘t jooma, hiljem õhtustame itaalia restoranis, kuigi tunnen huvi pigem kohalike toitude vastu. „Võtame parem värsked ravioolid riccota‘ga – siin on linna parimad,” lubatakse mulle. Euroopa, paistab, on siin teema, millega muljet avaldada. Tutvume mersu tumendatud ja turvaliste klaaside tagant slummide hingekriipiva eluga. Kerjused püüavad kätega valgust kattes tumedatest aknaklaasidest sisse piiluda. Enamasti lapsed või imikutega emad. Foori rohelise tule süttides sõidame napilt üle kerjuste varvaste ja suundume linnajakku, kus elavad heal järjel inimesed – need, kellel on teenijad. Klassiühiskond, mis teha.

Kuulame doktori kliimaseadmega (thank god!) stuudios goa trance’i. „Kohutav muusika,” mõtlen jääkülma Coca-Cola’t rüübates ja naeratan doktorile heakskiitva noogutusega. Keskööl kamandatakse kohale unine autojuht, kel kästakse mind hotelli viia. Loomulikult pole mul õrna aimugi, kus see asuda võiks. Eksleme öises Delhis ning kui kell pool kaks öösel lõpuks tänaval magavate meeste ja koerte vahelt üle hotelliukse hüppan, mõtlen ainult üht: „saaks siit ruttu minema!”. Duššist voolab kergelt kollakat vett, olen unustanud pudelivett osta – hambad jäävad pesemata. Laotan kodunt kaasa võetud lina hotelli voodile ja proovin üle kolmekümnekraadises lämbuses paar tundi puhata enne väljalendu reisi sihtpunkti – Ladakhi ehk Väikesesse Tiibetisse.

Varahommikul taaskohtun oma reisikaaslastega, kes olid eelmisel n-ö programmivabal päeval käinud Taj Mahal’i vaatamas. Kuulan huviga nende muljeid kuplitest ja sammastest ja muigan omaette oma möödunud ööpäevale mõeldes. Hoian oma rännakutel teadlikult turismiobjektidest võimalusel kõrvale – vahetu kontakt inimeste ja nende eludega pakub lihtsalt rohkem pinget.

Ladakh ehk Väike-Tiibet

Sõit Ladakhi pealinna Leh-sse kestab vaid tund kakskümmend minutit, aga Delhi ja Leh kõrguste vahe merepinnast on üle 3000 meetri. Niisiis võtame esimese päeva aklimatiseerumiseks. Hapniku sisaldus on siin õhus nii palju väiksem, et iga liigutus võtab hingeldama. Tõstan raske seljakoti pagasikärusse ja juba tunnen kuidas peapööritus silme eest mustaks võtab. Meie võõrustaja, budistliku õpetaja laama Drupon Sangyas Rinpoche venna perekonna majas ootavad meid hubased vaipadega kaetud ja magamisasemetega toad, kuum võitee ja külalislahke pererahvas. Erinevalt Delhist on siin taevas selge. Pingelangus – mind valdab viimaks mingi rahuolev õnnetunne. Oleme jõudnud kohale.

Vajalikust puhkamisest tüdinud, joome reisikaaslase Pauliga liitritekaupa teed ja arutame maailma asju. Jõuame järelduseni, et selleks, et maailm muutuks, tuleb muuta iseennast. Häbi tundmata tunnistame, et oleme Himaalajasse tulnud ennekõike sisekaemuslikel põhjustel. Mis seal salata – inimesel on aeg-ajalt vaja vaimu turgutada. Igal süsteemil, millel puudub kontakt välisega, on oht endasse hääbuda. Või midagi sellist ma mäletan, et ülikoolis õpetati.

Lõpuks oleme kõrgmäestiku kliimaga harjunud ja sõidame linna ja selle lähikaudseid vaatamisväärsusi uudistama. Märkan kohe, et rohelus siin piirkonnas praktiliselt puudub. Mõne paksu kivimüüri tagant paistab mõni üksik taim ja kohe on ka selge, et selle olemasolu nimel nähakse kõvasti vaeva. Linn on meeletult kuiv ja tolmune. Arvan, et olen sattunud keset ehitusplatsi, kui selgub, et kõnnin linna peatänaval. Valitseb täielik kaos – mingist linnaplaneerimisest ei ole juttugi ja ümbritsevad majauberikud tekitavad sisseastumiseks pigem umbusku. Kõikjal lamavad hulkuvad koerad, kes legendi järgi olid eelmises elus mõne nurjatusega hakkama saanud mungad. Suhtun neisse äärmise mõistmisega ja proovin mitte mõelda sellele, kellena ma ise järgmises elus võin sündida. Tunnen ennast ebamugavalt, sest ilmselgelt jälgivad enamik tänaval olevatest inimestest mind varjamatu uudishimuga. Olen ka uudishimulik, sest inimesed on hoopis teistsugused kui Delhis. Üksteist jõllitades katsun siiski kiirema sammuga teistele reisikaaslastele sappa võtta.

Õhtusöögilauas räägib Laama Sangyas meile loo Milarepast – kuulsast tiibeti joogist ja luuletajast, kes läbi eluraskuste lõpuks valgustuseni jõuab. Saame esimese budistliku õpetuse. Enne magama jäämist loen kodust kaasa võetud Tiibeti raamatut elust ja surmast. Internetti pole – on isegi lootust, et loen terve raamatu reisi jooksul läbi.

Järgnevatel päevadel külastame peamiselt ümberkaudseid budistlike kloostreid. Saan teada, et kõik käib kellaosuti suunas – sedapidi tuleb keerutada palveveskeid ja teha tiir ümber stuupade. Stuupa on budistlik rajatis, austusavaldus Buddha õpetustele ning peetakse heaks kombeks, kui iga kogukond või seda endale vähegi lubada saav perekond ühe sellise kuhugi püstitab.

Reisijuht Roy seletab meile õhinal erinevate esemete, sümbolite ja mantrate tähendusi; jutustab buddhade ja bodhishattvate elulugusid ja õpetab rituaale, mida budistid läbi viivad. Olen võlutud kogu sellest eksootilisest kirevusest, mis meid pühakodades vastu võtab. Suuremalt jaolt kitšide ja veidi naivistlike maalingute ja ülekullatud kujude taga on huvitavad ja õpetlikud lood. Pealtnäha koletislike nägudega bodhishattvad aga kaitsevad hoopis Buddha õpetusi kurja eest. Ladakh on neile, kes Tiibeti budismi vastu huvi tunnevad, selle koha pealt unistuste reisisihtpunkt, et erinevalt Tiibeti Hiina poolt okupeeritud aladest, kus budistlike pühakodasid on süstemaatiliselt hävitatud, on siin India oluliselt leebema poliitika tõttu palju ja väga iidsetest aegadest säilinud.

Tia küla

Käinud mõne päevaga läbi praktiliselt kõik kloostrid Leh lähiümbruses ja külastanud ka ühte India valitsuse poolt korraldatud kergelt propagandamaigulist kultuuride festivali (õnneks ei saanud me aru, mida seal täpselt räägiti), oli viimaks aeg sõita Tia nimelisse mägikülla – Laama Sangyas’e sünnikoju, kus elab tema ema ning vennad oma naisega. Selles, et kahel vennal üks naine on, pole midagi imelikku – Ladakhi nn „traditsiooniline pere” võib vabalt sisaldada mitut meest või naist, tingimusel, et need on omavahel vennad või õed. Nii hoidutakse pere vara laialijagamisest ja pealegi, kui üks mees on nomaad, kes suurema osa aastast jakkidega mägedes on, on vaja, et keegi ka koduses majapidamises abiks oleks. Selline elukorraldus on väga praktiline ja väga palju siin selle üle ei juurelda, et mis kellelegi „meeldib”.

Inimeste omavahelisest läbisaamisest üle 1200 aasta vanuses Tia külas on aru saada, et siin mägiorus peavad inimesed hakkamasaamiseks kokku hoidma. Igaühel on külaelus oma roll ja kuna inimesed sõltuvad üksteisest sedavõrd palju, on head suhted üliolulised. Pealegi pole õhtutel külas suurt midagi muud teha, kui lõputult teed juua ja omavahel juttu rääkida. Taaskord võetakse meid vastu suure külalislahkusega ning uus elukorraldus hakkab aina loomulikumana tunduma – elu ilma interneti, telefonilevi, duši ja vesiklosetita. Kõik need pisiasjad ununevad idüllilise looduse ees. Enne magamasuikumist näen viimase asjana tähistaevast ja lumiseid mäetippe; hommikune karge äratus tuleb jääkülmast ojast, kuhu voolab Himaalajast päikese sulatatud lumevesi ning mille kohin moodustab Tia küla katkematu taustahelide fooni.

Hommikuti pakime kotti iseküpsetatud lapikud leivad, ümberkaudsetest istandustest saadud aprikoosimoosi, kamalaadse jahu tsampa ning hapupiima ja asume matkama. Mäkketõus on väljakutsuv ja igaüks võtab sellega oma tempo. Raadiosaatjate abiga oleme ühenduses. Mina võtan kohe meie teejuhi, kohaliku külamehe sappa, sest nagu ka Tour d’ÖÖ-del on mul tavaks kõlarite sabas vändata, lummab mind vanamehe katkematu mantralaul. Vahepeal teisi järele oodates, õpetab mees mulle ladakhi keelt. Räägime juttu ja polegi oluline, et kumbki teineteise keelt suurt ei mõista.

Koju jõudes oleme iga päev rampväsinud, sööme kõhud täis ja poeme igaüks oma sängi lugema või magama. Märkmik on äärest ääreni täis kirjutatud ja selle lehtedel käib kõva lääne ühiskonna analüüs – mis on õige ja mis on vale? mis põhjustab kannatusi ja kuidas neid vältida? kuidas olla õnnelik? jne. Matkamise, teejoomise, lugemise ja kirjutamise välisel ajal proovime aga Laama õpetusi järgides peaasjalikult hoopis mediteerimise abiga mõttest loobumist. Seda tehnikat õpetatakse ka mitte-budistidele ja on eriti tänuväärt praktika kõigile, kellel kogu sellest pidevas internetiühenduses ja sotsiaalvõrgus olemisest juhe aegajalt kokku kipub jooksma. Või ma kujutan ette, et juhe võib kokku joosta ka kuude kaupa jakkidega üksi mägedes nomaadielu elades. Selle koha pealt hakkab siin elades vaikselt saabuma arusaam budistliku filosoofia, selle rituaalide ja praktikate tekkeloost.

Maailmalõpp

Ärkan keset ööd, sest ümberringi sähvivad välgud ja katus minu pea kohal laseb täiega läbi. Mu voodile ja asjadele sajab sajast kohast sorinal vett ja kuulen, kuidas pererahvas maja teises otsas omavahel midagi närviliselt hõigub. Lähen haaran köögist paar suurt kaussi ja proovin asjad ja madratsi kuidagi oskuslikult otseste veenirede alt ära nihutada. Tõmban teki üle pea ja loen hirmunult rahumantrat: „Om shanti shanti shanti, om shanti shanti shanti…” Hakkan aru saama, milleks need mantrad head on.

Tagasitee

Ärkan hommikul, päike paistab. Kõik toimetavad oma igapäevaseid tegemisi, nagu polekski öösel midagi juhtunud. Meie aeg Tia külas hakkab otsa saama. Külastame veel kohalikku kooli, kus räägime natukene Eestist ja pakimegi asjad kokku, et tagasi koduteele asuda. Jätan hüvasti oma põhiliste uute sõprade – kahe tsumo (tsumo on jaki ja lehma ristsugutis – H.T.) ja kitse- ja lambatallega ning teen viimased ringid ümber küla palveveski.

Tagasi Leh-sse jõudnud, on kõik kuidagi omades mõtetes, igaüks uitab omi radu ja mõni proovib aeg-ajalt internetikohvikus kodustega kontakti saada. Ma olen selleks hetkeks internetist nii võõrdunud, et ei tunne enam isegi mingit vajadust kellelegi märku anda, et ma elus olen. Üldiselt olen juba üsna veendunud, et elu on illusioon.

Osad reisikaaslased on kergelt paanikas, kuna selgub, et millegipärast seda lendu ei toimu, millega me Leh-st Srinagari ja sealt siis edasi Delhisse peame lendama. Mul on täiesti ükskõik, kuna mul ei ole ausalt öeldes midagi selle vastu, et Ladakhi kauemaks jääda. Indiale kohaselt selgub aga pea, et paanika oli alusetu ja lend siiski toimub.

Srinagar ja kohtumine tundmatuga

8nda juuli varahommikul lendame Leh-st Srinagari, mis asub India Jammu ja Kašmiiri osariigis. Lennujaamas märkan suurt kasvu meest, kes oli mulle juba mõni päev varem Leh tänaval silma jäänud – 50ndates aastates, tumedate silmade ja tugevate näojoontega meesterahvas, kes äratas mu tähelepanu mingi kirjeldamatult kütkestava rahuloleva olekuga. Silman teda taas ja tajun temast kiirgavat meelerahu.

Jõuame Srinagari, palkame endale taksojuhi, kes meid ringi sõidutaks ja samal ajal meie kohvreid valvaks, kui me ringi vaatame, sest lend Delhisse on alles õhtul. Kontrast Leh-ga on silmnähtav – siin on valdav moslemiusk ja taaskord on inimesed jälle täiesti isenägu. Taban end mõttelt, et linn on erinevalt ülejäänud nähtud Indiast muljetavaldavalt puhas, samas kui pingeliste poliitiliste olude tõttu Pakistaniga, mille vahetus läheduses Srinagar asub, seisab iga nurga peal mõni automaadiga sõdur. Päris kõhe tunne tekib. Kõhedust tekitab ka asjaolu, et naisi liigub tänavatel väga vähe ja needki, keda silman, on enamasti pealaest jalatallani kaetud. Samas on ka neid, kes ei ole. Võib-olla on hirm alusetu. Mööduvast maasturist kilavate noorte meeste silmi märgates, tõmban siiski salli kõrgemale silmade alla.

Palume end viia Dali järve äärde. Srinagari peetakse nimelt Aasia Veneetsiaks ja siinne lopsakas rohelus ja järved sellise mulje tõepoolest jätavad. Palkame kaks gondlimeest ja lükkame end kaldast eemale rahulolevalt idüllilist suvepäeva nautima.

Külastame veel ühte lopsakat lilleaeda ja asumegi tagasiteele lennujaama ja Delhisse. Jälle on lennukis toosama rahu võrdkuju kehastav müstiline mees. Noogutame teineteisele. Ees ootab veel üks päev enne kojusõitu sudusse mattunud ja palavas Delhis. Otsustan sel korral Majnu Ka Tillast ehk Tiibeti pagulaste kolooniast, kus asub meie hotell, mitte välja minna. Uitan tänavatel ja turul, kust leian endale ilmselgelt piraadi plaadi „Buddha trance 3”. Ma ei suuda end tagasi hoida ja seda ostmata jätta, kuigi aiman, kuidas üks endast lugupidav budist minu ostu suhtuks. Ülejäänud päeva suhtlen nurjatute koer-munkadega ja raiskan viimase raha Darjeelingi tee ja väikeste lõhnaõli kapslite peale, mille sõbrannadele kingiks viin – sandal, Indian beauty, kamasutra, deep ocean jne. Vaikselt hakkab tekkima ärevus – näha omale armsaid inimesi, hingata värket õhku, kümmelda mõnes koduses järves või jões…

Lõputuna näiv päev Delhis on lõpuks õhtusse jõudnud ja olemegi taas lennujaamas. Turvakontrolli sabas seisab jälle ka juba Leh-st tuttav võõras, kes meiega juba kaks viimast lendu koos on teinud. Nüüd jõllitan teda juba täiesti jultunult ja kui ta telefon minust viis meetrit eemal maha kukub ja ta seda ei märka, jooksen saba teisest otsast seda talle ulatama. Ta tänab mind ja lähen tagasi järjekorra etteotsa, sest saabunud on minu kord konrollpunktist läbi minna.

Juba pooleteise tunni pärast sätin end Moskva lennukis oma kohale ja valmistun öiseks lennuks magama sättima. Vahekäigust kõnnib minu poole toosama rahu võrdkujuks saanud mees ja teineteist silmates hakkame mõlemad korraga naerma kuni oleme sunnitud tunnistama, et saatus vist tahab meile midagi öelda. Loomulikult on tema istekoht täpselt minu selja taga. Öine lend kulub taaskord maailma asjade arutamise peale. Jäägu selle tundmatu elulugu teadmiseks mulle endale, kuid loo moraal on vast see, et teinekord tuleb rahu leidmiseks käia läbi pikk tee või võib-olla tuleb selleks isegi sõita maailma teise otsa.

Suur tänu kõigile sõpradele ja kaasaelajatele, kes reisi toetasid ning aitäh Photopointile, kes andis teele kaasa kasutada Olympus OM-D E-M5 Mark II hübriidkaamera, mille võludest ja valudest reisikaaslasena saab ülevaate Photopointi ajaveebist.

Galerii