Sel reedel, 17. märtsil usaldatakse Lekkeri pult terveks ööks plaadifirma Relative Records hoole alla. Relative Recordsi, mille staap asub küll Berliinis, kuid juured hoopis Itaalias, ellukutsujateks on kaks venda, Emanuele ja Francesco Giannini – analoogifanaatikud, kes lasevad oma plaate välja ainult vinüülidel, tegutsevad üheskoos techno’le orienteeritud duona Vinalog ning eraldi alias’te EMG ja John Swing all. Kuid sellega meeste loominguassortii ei piirdu.

Kuidas jõudsite te Vinalogi ning isikliku plaadifirma loomiseni?

Kõik sai alguse ühisest kirest muusika ja vinüülplaatide vastu. Avaldasime oma esimese EP 2009. aastal LiveJam Recordsi alt (Relative Recordsi emafirma – M.M.). See oli aeg, mil vinüülide populaarsus oli tõelises madalseisus ja meile tundus, et peaksime märgi maha jätma ning väljendama läbi muusika seda, mida me tahame väljendada. Järgmisena sündisid leibelid Relative, Appointment (koos Marieu ja Lucretio aka The Analogue Copsiga), Warm Sounds, Experiential Learning jne. Me jätkame samasuguse innuga, millega kunagi alustasime ja oleme alati üritanud oma tegemistes olla nii vabad kui võimalik.

Te kasvasite üles Itaalia reiviskeene kuldsel ajastul. On teil sellest ajast mingeid eriti eredaid mälestusi ning kuidas sealne skeene praegu elab?

Itaalia skeene oli väga tugev 90ndatest 2000ndateni. Peame ütlema, et meil õnnestus näha seda viimast lõppu, mil veel mingi osa sellest hiilgusest oli säilinud. Itaalia erinevates regioonides olid erinevad skeened, igal ühel oma muusikaline identiteet, hardtechno’st progressiivsemate helideni, techno’st house’ini. See kõik oli unikaalne fenomen, mis sündis sel ajahetkel spontaanselt ja loomulikult. Ka muusika, mida kohalikud DJd mängisid, oli kvaliteedilt üldiselt väga hea. Oli hullumeelseid ja veidraid situatsioone, aga samas tundus see nagu liikumine kusagile kaugele – kulgemine läbi öise ootamatu muusikaalise energia ja avastamise maagia. Praegu elame me teistsugusel ajastul, kus kõik, kaasa arvatud muusika, on standardiseerunud, niisiis meie eesmärk on seda varasemat tunnet taasluua oma loomingu ja selle kaudu, mida me mängime.

Teie põhiliseks töövahendiks on analoogtehnika. Kust see huvi pärineb?

Analoogtehnika on meid alati vaimustanud, kuna sellega suhestumine on arvutiga võrreldes vähem passiivne. Kasvasime üles ümbritsetuna vanast audiotehnikast, mida kasutas hääle dubleerimiseks meie isa, niisiis olid meil igal pool kassetimängijad, kassetid jne. Lisaks võimaldas taolise tehnikaga töötamine saavutada selle kindla kõla, mida me otsisime.

Tehnoloogia pakub erinevaid võimalusi ja igal ühel on võimalik otsustada, kas nad kasutavad oma muusika salvestamiseks analoogseid või digitaalseid vahendeid. Kõik oleneb sellest, kuidas sa selle heliga ümber käid ja kuhu sa sellega jõuda tahad. Meie jaoks tundub õige just niimoodi muusikat luua. Me usume, et inimlik tunnetus avaldub paremini, kui sa kasutad reaalset masinat, mitte tarkvara. Sama kehtib ka plaadikeerutamise puhul – kui DJ mängib plaatidega, on selles rohkem inimlikku tunnetust. Nii on lihtsam vigu teha, aga see on osa inimeseks olemisest.

Teie muusikalised mõjutused ulatuvad musique concrète’ist Chicagoni ning teil on eriilmelisi projekte ka teiste artistidega. Kui te saaksite kirjeldada oma muusikalist isiksust, siis milline see oleks?

See on raske küsimus. Pole lihtne end kuskile kaardile asetada. Igal meie projektil on kindlasti isemoodi identiteet ning selle eraldamise põhjuseks on omada muusika loomisel rohkem vabadust. Mõni neist on toorem, teine house, mõni rohkem techno’sem nagu Vinalog ja Appointment. See varieerub olenevalt stuudios valitsevast meeleolust ja sellest, kes sind parasjagu ümbritseb.

Mis on teie muusikaline eetos?

Hoida oma looming loomulik ja spontaanne. Otsida uusi viise, kuidas end läbi muusika- ja tehnoloogia keele väljendada. Arvame, et analoogtehnika kasutamine aitab meie sõnumit paremini edasi anda.

Üks teist elab hetkel Berliinis, teine Londonis. Kas see produtseerimisel raskusi ei tekita?

Oleneb – me saame tavaliselt üle kuu või kolme kokku, see muutub pidevalt. Oleme selles mõttes üsna avatud, milliste isiklike projektidega me parasjagu tegeleme.

Francesco, sa elad hetkel Londonis, mille ööelust on viimastel aastatel põhimõtteliselt üle sõidetud. Kas Printworksi avamise, Fabricu taasavamise ning Amy Lamé nimetamisega öölinnapeaks on näha, et tunneli lõpus paistab valgus?

Ma ei tea, kuidas olukord tulevikus olla võib, aga enamus nii-öelda „vanast” Londoni ööelust on kadunud. On raske leida kohta, kus DJd saavad tulla ja end väljendada, kuigi mingil hetkel oli see selles maailma trendipealinnas tavapärane. Samas olen ma kindel, et see surve, mis sundis klubisid sulgema, ei takista inimestel otsimast uusi kohti, et väljendada oma vajadust vabaduse järele kohas, kus on rahvas ja muusika.

Lõpetuseks, teie viis klassikut.

Glenn Underground „Dance Slam”
John Beltran „Venim & Wonder”
Jeff Mills „The Bells”
Aphex Twin „Tha”
Theo Parrish „Falling Up”

Üritus Facebookis.