Abiks algajale kirjanikule-residentuurientusiastile kirjutab kosmopoliit-kirjanik Maarja Kangro, kas ja miks ja millistes (jne) loomeresidentuurides käia. Mida kujutab endast loomemaja-literatuur ja kas resideerides tasub pigem randa minna või kirjutada, kirjutada, kirjutada!

Vanasti käis sõna „residentuur” ainult arstide kohta ja ÕS ütleb selle selgituseks praegugi „internatuurile järgnev noorte arstide erialaõpe”. Loomeinimesed, iseäranis kunstnikud, aga üha rohkem ka kirjanikud, on hakanud seda sõna hoopis teisiti mõistma. Aa, residentuur! Tähendab, inimene sõidab välismaale, et seal mõnda aega mõnuga oma loomingule keskenduda; üldjuhul makstakse talle selleks ka mingit toetust või stipendiumi.

Mina olen seni seitse korda „institutsionaalselt” välismaal loomas käinud. Küllap tuleks teha vahet lihtsalt loomemajas elamisel ja tõelisel residentuuril. Loomemajas võib inimene endasse tõmbuda, nagu süda kutsub, residentuuriga kaasneb aga loojate teatav haldamine. Soliidne residentuuriasutus korraldab loojaile esitlusi ja näitusi, viib neid kultuurikohtumistele, ühissöömingutele ja väljasõitudele, teeb fotosid ja intervjuusid ning riputab need koos looja CVga oma veebilehele. Residentuuri pääseb konkursi alusel, sellal kui paljudesse loomemajadesse võetakse vastu lihtsalt vabade kohtade olemasolul (mõnel pool ka tasu eest). Ingliskeelses maailmas nimetavad auahnemad institutsioonid oma residente fellow’deks, ja selle fellowship’i lisavad mõned uhkesti oma elulukku, tunnustuste rubriiki. A Civitella Ranieri Fellow 2014. Tõsiseid residentuure on hakatud pidama vaat et looja kvalifikatsioonimärgiks – paljudes rahvusvahelistes stipendiumitaotlustes soovitatakse ära märkida nii festivaliosalused kui ka residentuurid. Aga ega see residentuuri ja niisama loomemaja vahe iga kord väga terav ole.

Midagi loomeresidentuuride taolist (rikaste finantseeritud külalisateljeed kunstnikele) hakkas läänemaailmas kuju võtma juba XX sajandi algul. Ülemaailmne residentuuriplahvatus toimus aga 1990ndatel ja järgmistel aastakümnetel on loomemajatööstus aina kasvanud. 1993. aastal asutati Balti kirjanike ja tõlkijate keskus Visbys, kus on loomas käinud üle poolesaja eesti kirjaniku. Aastal 1999 loodi Taani kirjanike ja tõlkijate keskus Jüütimaal Hald Hovedgaardi mõisakompleksis, kus ma 2007. aastal esimest korda loovresideerisin; vahetult pärast mind tuli sinna Doris Kareva oma koera Rumiga. 1990ndate keskel hakkas Väino Tannerin Säätiö pakkuma Eesti Kirjanike Liidu liikmetele loomekorterit (perekond Jauhiainenite puhkekorterit) Mazzano Romanos, Roomast 40 km põhjas. 1995. aastal asutasid ameeriklased Civitella Ranieri Foundationi, mille lossiresidentuuris Umbrias veetsin 2014. aasta maikuus mõne dramaatilise nädala. See pole ameeriklastel ainus maaliline residentuuripesa Itaalias: Rockefeller Center on seadnud end sisse Como järve ääres Bellagios, Bogliasco Foundation seevastu Liguurias.

Mõned residentuurid on omapärasemad kui teised. Hedgebrooki kirjanike residentuur Seattle’i lähistel on mõeldud ainult naistele, kellest igaüks saab loometööks omaette tarekese; ligi kaks kolmandikku nende alumna’dest pole valged (alumna/alumnus on veel üks ilus sõna loovresideerija kohta). Erilisest missioonist on kantud šveitsi kunstniku Martin Schicki loodud mittefüüsiline residentuur artist-in-distance – erinevalt artist-in-residence’ist töötab selline kunstnik kodus ja valib ise viisi, kuidas kehatult kohal olla. Eesmärk on õilis – mitte suurendada mööda maailma ringi lendavate kunstnike ökoloogilist jalajälge. 12-päevase kehatu residentuuri eest saab kunstnik 700 eurot. Prantsuse kunstnik Camille Laurelli on pakkunud resideerimisvõimalust suure vana jooksukinga sees (jalanumber 49). Residentuuritööstust kasutatakse ka rämedalt turunduslikel eesmärkidel. Näiteks paari kuu eest pakkus Minnesota hiiglaslik ostukeskus Mall of America kirjanikele võimalust viis päeva 2500 dollari eest kaupluste keskel kirjutada – loodu pidi otse ostlejate silme all ekraanidele ilmuma, ehkki alles pärast MOA tsensori heakskiitu. Ka meediale ei tohtinud kirjanik ilma MOA heakskiiduta intervjuud anda.

Siin on eksklusiivselt loomiseks mõeldud keskkond, keskendumisvabadus, samas ka viljastav suhtlemisvõimalus muumaiste kolleegidega. Erialaspetsiifiline seltskondlik jorutamine võib karjäärile tulu tuua – vähemalt järgmisi residentuure!

Kui kontseptuaalsed ja turunduslikud ekstreemumid kõrvale jätta, on residentuuri/loomemaja hüved nii endastmõistetavad, et neid on imelik loetledagi. Siin on eksklusiivselt loomiseks mõeldud keskkond, keskendumisvabadus, samas ka viljastav suhtlemisvõimalus muumaiste kolleegidega. Erialaspetsiifiline seltskondlik jorutamine võib karjäärile tulu tuua – vähemalt järgmisi residentuure! Minu Visbys viibimisest 2009. aastal kasvas välja Ljubljana residentuur aastal 2010, tollest omakorda festival Dnevi Poezije In Vina aastal 2012. Eriti värskendav on loomemaja vabakutselistele – mõneks ajaks tekib seal selline lõdvalt organiseeritud kollektiivi tunne. Kuuled lõunalauas, kui palju keegi oma peatükiga on edasi jõudnud, ja motivatsioon tõuseb, sa ei saa kehvem olla kui mõni Lars. Näed, mis meeleolud kuskil õhus on, jälgid inimeste kultuurilist temperamenti. Tõsi, tihe suhtlemine ei pruugi kõigile sobida. Üks soliidne eesti kirjanik pihtis mulle, et kui Visbys järjekordne ühissööming korraldati ja keegi koputas uksele, et tedagi kutsuda, tardus ta oma toas liikumatult paigale. Viisakas inimene koputas veel kord, hüüdis „Hello!”. Kui koputaja sammud olid eemaldunud, püsis eestlane igaks juhuks veel mitu minutit liikumatult.

Visby (Gotland) ja Mazzano on need kaks loomepaika, kus eesti kirjanikud põhiliselt käivad. Nii Gotland kui ka Mazzano keskaegses borgo’s asuv korter on leidnud uuemas kirjanduses innukat kajastamist. „Visby ja Mazzano eesti kirjanduses” – ammugi jaguks materjali, et sihuke kogu kokku panna. Patust pole puhas minagi, Visbyst pärineb mu lugu „Klaasnuudlid” ja Mazzanost „Suhkur”. Mazzanos sai insuldi Haljand Udam, kes hiljem Roomas suri, ja õrnema närvikavaga kirjanikud on kuulnud korteris kummalisi helisid või näinud kõhedaid unenägusid. Võin paadunud materialistina kinnitada, et ilma vastava eelsoodumuseta inimene sealt midagi ebamaist ei leia, küll aga on paksude kiviseinte keskel öösiti isegi kevadel ja varasügisel jahedavõitu.

Tasapisi on maailmas kujunemas omaette loomemaja-literatuur. Reaktsionäärliku vaimu võtab see muidugi virisema: sõidavad nad seal ühest loomemajast teise, kirjutada pole enam muud kui „istun siin ja vahin aknast välja, lähen ostan veini ja vahin jälle aknast välja”. Eks ta ole. Vana tõde on seegi, et põnevam on lugeda huvitava inimese kirjeldust loomemaja aknalauast kui töntsi kirjutaja kriminaalseid seiklusi.

Tasapisi on maailmas kujunemas omaette loomemaja-literatuur. Reaktsionäärliku vaimu võtab see muidugi virisema: sõidavad nad seal ühest loomemajast teise, kirjutada pole enam muud kui „istun siin ja vahin aknast välja, lähen ostan veini ja vahin jälle aknast välja”.

Aga ei saa salata, ülemaailmselt on tekkinud loomemaja-kosmopoliitide klass. Viinis jagasin 2014. aasta kevadel korterit portugallanna Anaga, kel enam püsielupaika polnudki. Paar kasti asjadega seisid kuskil isa juures, aga ise elas ta aastaringselt loomemajades ja residentuurides. Londonis, Berliinis, Kasselis, Viinis, jälle Berliinis. Samasugune tegelane oli alles alustav luuletaja Alicja Poolast, kellega me kohtusime 2016. aasta novembris Visbys. Nii mulle kui ka Jüri Kolgile, kellega me seal resideerisime, jättis Alicja omapärase mulje, kui ta vastas küsimusele, kust ta pärit on: „I’m from nowhere.” Kolmekümnendais eluaastais Alicjagi elas loomemajast loomemajja, mitu aastat oli tal ette planeeritud, Ventspilsis, Raumas jne. Näis, et nõnda uskus ta tõepoolest oma poola taustast pääsevat. Juhtus, et kui mõni resident temaga viisakat small talk’i alustas (soliidses eas rootsi paar ja soomlanna), hoiatas Alicja: „Don’t talk to me!” Tal oli nimelt vaja oma poeemile keskenduda.

Loomemaja-kosmopolitism on kahtlemata kasvav trend. Kunagi tõlkisin itaalia kuulsa luuletaja Andrea Zanzotto (1921–2011) luuletusi. Zanzotto rääkis, et ei suuda luulet kirjutada väljaspool teatavat kitsast territooriumi oma koduses Veneto regioonis; luulesoodus maa-ala ei küündinud vist isegi tuhande ruutkilomeetrini. Ta uskus, et kodumaastik mõjutab lausa sõnade visuaalset külge (korduvad m-tähed kui koduse mäeaheliku kontuur). Eks kohakiindumus sõltu palju inimese temperamendist, aga arvata võib, et sedalaadi loojaid jääb järjest vähemaks. Minu jaoks on võõrsil kirjutamise vahel raskeks teinud vaid mu enese ekstravertsus ja uudishimu – uues keskkonnas on muudki teha kui kirjutada. Kuna kirjutada saab ka Tallinnas, on raiskamine mitte minna päikeselisel päeval linna peale või ujuma. Kasutegur on suurem sellises loomemajas või linnas, kus oled korra juba olnud. Kui siis just nostalgia (ah! tookord!) kimbutama ei hakka.