Täna kell 18 avatakse Kraamis näitus „Poliitiline kleit”, mille pealkiri on laenatud Judyta Fibigeri dokumentaalfilmist rõivamoe poliitilisusest Nõukogude Poolas. Eile avati Värskas Seto Talumuuseumis näitus seto naiste peakatetest, millel on samuti feministlik alatoon, nii et tundub, et kuigi oma särk on kõige ligedam, on isiklik ikkagi poliitiline.

Kuigi uus must on juba mõnd aega normcore ehk maakeeli tavalised riided, ei saa eitada endale selga pandu tähenduslikkust. Särgil võib kanda teadlikult valitud steitmenti, nagu otsustas teha Vivienne Westwood oma kollektsiooniga Climate Revolution, mis juhib tähelepanu kliimaprobleemile, või sattuda kogemata kõrgendatud tähelepanu osaliseks, nagu juhtus Susan Sarandoni tissidega.

Teinekord piisabki mässamiseks puhtalt riidekapist leitavatest vahenditest. Näiteks otsustasid tunamullu ühed Brasiilia kooliõpilased, et solidaarsusest oma transsoolise koolikaaslase vastu, kellel keelati seelikut kanda, tulevad nad kõik tundi vastassoo riietuses – poisid näitasid seelikutes säärejooksu ja tüdrukud tõmbasid püksid jalga.

Fibigeri dokumentaalfilmis kõneldakse aga poolakatest Nõukogude võimu ajal, kui riiklikult heakskiidetud stiil oli töölisriietus ning ideaalnaine oli traktorist. Kui kodanikud ei allu võimu kehtestatud riidemoele, saab rõivakandmisest vastuhakk, ütleb filmis sotsioloog Mirosław Pęczak. Sotsialistlikus Poolas opresseeriti stiilseid inimesi, meenutab moedisainer Barbara Hoff. Partei, võimud, miilits ja ühiskond, kogu kommunistlik institutsioon igal tasandil ei talunud moodi, nendib Hoff. Nii hakkasid julgemad ja need, kes oma Nõukogude Liidu hallist igapäevaelust vaheldust tahtsid saada, kandma tunkede asemel kolmeosalist ülikonda, mantlit ja kaabut, pälvides pilkena nimetuse biitnikud.

Moraalipolitsei pisaraid ei usu

Ehk üks varasemaid rõivarevolutsionääre (ja noh, mitte ainult rõiva, eks) on Jeanne d’Arc, prantsuse võitleja 15. sajandist, kes kuulis varateismelisena jumalikke ingleid endaga kõnelevat ning tõttas häälte mahitusel appi Charles VII-le, kes parasjagu sajaaastases sõjas inglastega võitles. Sõjavägi lõpetas noore naise juhtimisel Orléansi piiramise, päästes sellega Prantsusmaa. Pärast koduriigile võidu toomist põletati ta 19-aastaselt tuleriidal, kuna oli oma sõjakäigu jooksul kandnud meesteriideid. Wikipedias on toimunu kohta peatükk „Cross-dressing charge“, kus märgitakse, et Jeanne d’Arc kandis meesteriideid selleks, et kaassõdurid teda lahinguväljal ära vägistada ei saaks. Tolleaegsetele kohtunikele tundus see põhjus piisav, et d’Arc õigeks mõista, ent veel samal sajandil rehabiliteeritud ning 1920. aastal pühakuks kuulutatud sõdalane tapeti siiski. (Erkki Bahovski nendib oma essees, et küllap polnud d’Arci kaassõduritel tema suhtes mingeid tundeid, sest ta ei olnud piisavalt ilus.)

Rõivaketserlus pole nüüdisajalgi kuhugi kadunud. Pärast 1979. aasta Iraani revolutsiooni, kui Iraanist sai islamiriik, pidid sealsed naised hakkama kohustuslikus korras kandma hijab’i või chador’i, mis kataks nende juuksed. Teheranist raporteeritakse moraalipolitsei emadepäeva-käike mööda linna, kus kamandatakse naised, kes kannavad sobimatut hijab’i, autosse, sõidutatakse politseijaoskonda ning neile peetakse loeng teemal, kuidas olla parem kodanik. Seejuures ilusa hijab’i kandjad saavad auhindu.

„Koidust ehani kutsume üles vooruslikkusele ja keelame pahesid, mis on jumalik kord. Paljud nutavad, aga kui me nad vabaks laseme, tulevad nad samasugusena tagasi. Ma ei usu pisaraid, mida valavad inimesed koleda hijab’iga,” ütleb üks moraalipolitsei naisassistent.

Aastal 2007 toimunud ülestõusu Birmas hakati aga kutsuma Safranirevolutsiooniks mässule visuaalse tuntuse andnud budistlike munkade rüüde järgi. Mässu sütikuks olid järsult tõusnud kütusehinnad, mille tõttu inimesed ei saanud enam tööle sõita. See oli vaid üks märk pikalt kestnud majanduslikust ebastabiilsusest, mille tõttu paljud birma pered kannatasid ning mungad tulid tänavatele koos teiste kodanikega, et protestida valitsuse militaarse korra ja elanike represseerimise vastu.

Näitus „Poliitiline kleit” avatakse Kraamis (Ülase 16 / Madara 22, Tallinn) täna kell 18 ning jääb avatuks 30. juunini 2016. Kell 18.15 algab Liebfraumilch ehk Hello Upani live-kontsert ning kell 19 Sandra Jõgeva stand-up performance „Ostud”. Sündmuse leiad Facebookis siit.

Seto Talumuuseumis on kuni 31. augustini avatud Rebeka Põldsami ja Andreas Kalkuni koostatud näitus „Kaetud peaga naised” seto naiste peakatmistraditsioonist võrdluses mosleminaistega. Vaata lisa Facebookist.