Lõunanaabrite väikeplaadifirma I Love You Recordsi eestvedajad räägivad, kuidas label alguse sai, millistel põhimõtetel see toimib ning millise valemi järgi nad oma tulevased hoolealused ära tunnevad.

Eesti indie-muusika vaprad ja ilusad bändist Ewert and The Two Dragons on nüüdseks vist küll kõigile kohalikele oma läbimurdealbumi „Good Man Down” hitid pealuu sisse mänginud. Ka kontserdipõlguritele on see muusika kandikul kätte toodud – lisaks raadio playlist’ide koostajatele ja telesaadete helindajatele on isegi supermarketite DJd plaadile sama suured augud sisse käianud kui Šveitsi juustule, mida Eestis just draakonite muusika nimbuses soetada saab. Vähem on teadvustatud aga seda, et rahvusliku uhkuse paletile tõusnud albumi esimeseks väljaandjaks ja promojaks oli väike läti plaadifirma, mil nimeks I Love You (ILY) Records.

Tänaseks on 2009. aastal asutatud firma noppinud enda hõlma alla veel mitu maarjamaalast, esindades kollektiive Sibyl Vane, Zebra Island ja MaiNekk. Ettevõtmise ajalugu ulatub aga õigupoolest tagasi 2003. aasta talve, mil ühel Riia indie-lembesel sõpruskonnal kohaliku baarimaastiku osas kops üle maksa läks: „Igal pool kõlas raadio ja popmuusika. Me tahtsime teha indie-baari, mis mängiks muusikat, mida meie armastame, ja ongi kõik, ei mingeid kompromisse,” meenutab ILY Recordsi kunstiline juht Bruno Roze. Kuna vanalinna südamesse Aldaru tänavale rajatud I Love You baar on ruutmeetritelt kitsuke, ei tulnud ühelegi kohale alusepanijaist pähe seda kontserdipaigana kasutada. Kui aga sellised kohalikud bändid nagu Goran Gora hakkasid seal ise esinemisvõimalusi otsima ja leidma, järgisid ka teised nende eeskuju ning ILY baarist kujunes Balti live-maastikul rahvusvahelise esinejaskonnaga omanäoline tegija. Just see tõukas Salacgrīvas toimuvat Positivust looma ILY baarile festivalil omaette lava, mille edu päädiski plaadifirma registreerimisega.

Ewert and the Two Dragons sattus label’i vaatevälja tänu Bruno Roze nõole, kes Genialistide Klubis toimunud draakonite kontserdi järel diskoriks oli ja Riiga naastes sugulasele südamele pani, et seda bändi tuleks kindlasti ka Läti publikule tutvustada. Mõeldud-tehtud? Mitte päris. Mõlemapoolne tahe oli küll olemas, aga erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu nurjus üks plaan teise järel. ILY Recordsi juht Dace Volfa mäletab, et kui draakonid lõpuks siiski tulid, olid nad baari väiksuse tõttu pisut pettunud (trummar Kristjan Kallase sõnul siiski pigem üllatunud) ja nägid kurja vaeva, et oma instrumentidega trepist üldse alla pääseda – kontserdisaal, et mitte öelda tuba, asub nimelt baariruumide all. Algus polnud seega kuigi paljutõotav. Esinemine läks aga kümnesse, koostöö sai hoo sisse ja edasine on juba ajalugu. Seda sõna otseses mõttes, sest teatavasti osutus ILY välja antud album nii edukaks, et Ewert and The Two Dragons otsustas liikuda edasi suuremate tegijate liigasse ning salvestada kolmanda albumi hoopis USAs.

Dace end sellest arengust morjendada ei lase: „Kui su laps kasvab suureks, pead sa temast lahti laskma, isegi kui ta kasvab väga kiiresti.” Ka Bruno peab draakonite sammu loogiliseks – ILY mania grandiosa’t ei põe, on oma väiksuse ja tubliduse üle uhke ning panustab sellest tulenevalt paindlikkusse. Endiselt on ärimudeli pärisosaks minitiraažid, mis võimaldavad anda eluvõimaluse ka riskantsemale muusikale. ILY tööprotsessis on nimelt üsna vähe fikseeritut ja bändidel on loomingulistes küsimustes küllaltki vabad käed. Ka mänedžeride ning salvestamis- ja masterdamisstuudiote valiku osas on artistid ise oma õnne sepad. Just nii – usuvad Dace ja Bruno – tuleb iga kollektiivi ainulaadsus kõige paremini esile. Oluliseks märksõnaks on ka usaldus. Kui keegi on end ILY vihmavarju alla paigutada suutnud, on see märk firma armastusest bändi tehtu vastu. Bruno sõnul ongi just see soe tunne peamiseks valikukriteeriumiks: „Küsimus on isiklikes eelistustes. Baar sai alguse sellest armastusest ja kirest, samuti ka plaadifirma.”

Ajas ja ruumis, kus muusikategu on harilikum kui heinategu, on keeruline võita plaadifirma bosside tähelepanu. Isegi väike ILY Records leiab end tõrjumas pidevalt üle kogu maailma pakutavat halba poser indie’t. Kuidas siis üks tubli tegija löögile pääseda saaks? Otsetee ILY Recordsini käib läbi ILY baari. Leppige kokku esinemine, tehke ülihea sooritus, avage oma hing, puudutage publiku oma ja lootuskiir plaadilepinguks võibki ulatuda teie ego kõditama. Aga ei pruugi. Asjade loomulikku sundimatut kulgemist fännava Bruno jaoks on kõige olulisem see, kas ta tahaks pakutavat muusikat kodus kuulata või mitte, ja see kõhutunne ongi tema äri teejuht: „Võib ju teha plaane, aga lõpuks sõltub kõik muusikast – kas on midagi salvestada või mitte.”

Nii ongi, et ehkki leedu bändid on Bruno baari korduvalt väisanud, pole Balti burgeri alumiselt kannikalt veel kedagi ILY Recordsi ridadesse värvatud. Küll aeg annab arutust, näib olevat Dace ja Bruno jutu mõte, kui neilt selle ilmselgelt sageli tõstatatava teema osas kommentaari palun. Ehk siis, kui tuleb see õige, vaba ja äge leedu kollektiiv, siis saab ILYst ainus kõigis kolmes riigis tegutsev indie label. Ja kui ei tule, siis ei tule. Südant ei saa sundida, sest in the end there’s only love. Seniks laiendab ILY oma tegevust promootorina. Äsja sõlmiti leping briti bändiga Sons of Noel and Adrian, keda on oodata peagi siiakanti kontserte andma.