Miks ihkab noor moekunst kümneminutise rambivalguse asemel catwalk’il hoopis valgete galeriiseinte vahele? Mis lugusid jutustavad täis oksendatud teksad ja aastaid kapis rippunud pulmakleit?

Maikuu üheksandal päeval avab Telliskivi Loomelinnak tänavuse näitus-festivali MA EI SAA ARU, mis on sellel suvel pühendatud moekunstile. Eks ole, küllaltki argine ja informatiivne lause, mille võiks sama hästi ka ära unustada, aga moeinimesed juba märkasid, et tegelikult on sellesse lausa kaks olulist detaili sisse kirjutatud: esiteks, et tuleb näitus „Re_form_aktsioon”, mis on pühendatud moeKUNSTILE, ja teiseks, et tuleb näitus… mis on Eesti moeelu kontekstis umbes sama progressiivne muutus, kui rõivamoes oli Yves Saint Laurenti naistele disainitud smoking. 

Lõpukollektsiooni asemel lõpukontseptsioon

Viimase kümne aasta jooksul ehk ajal, kui olen olnud tegev tudengi, disaineri ja jõudumööda kultuuritarbijana, pole Eestis olnud mitte ühtegi moekunstile pühendatud galeriinäitust, mis koondaks eri põlvkondi, tooks pähe vahetuid, mitte retrospektiivseid mõtteid ning poleks nabanööripidi seotud EKA moeosakonnaga. Valdkond areneb, sest ega näituste puudujääk pole olnud tingitud ruumi- või ideepuudusest, lihtsalt tendents ja mood on muutunud. Kui 2016. aasta noored, sh mina, sisenesid post-HULA osakonda, mis oli mannekeenidest üle uputatud, ja õhus tuksles (natukene romantiseerin ka) kirg avangardistliku, margielaliku lõiketegemise vastu, siis praegused noored on mannid sootuks kõrvale jätnud. Moekunst on mannidelt maha kukkunud ja soovib, et teda ümbritseksid valged galeriiseinad, mitte prožektorid koos mustade klapptoolidega. Ka õppekava tasemel on toimunud suunamuutus ning lõpetajatelt ei oodata enam lõpukollektsiooni, vaid lõpukontseptsiooni, mis võib parima äranägemise järgi olla ka taaskasutussüsteem, performance või installatsioon – mis see muud on kui ajastu märk. Palun katsume siis edaspidi vahet teha moekunstnikul, moeloojal, moedisaineril ja moenarril, need on neli täiesti erinevat inimest (kuigi võivad esineda ka ühes isikus).

Pool aastat tööd, kümme minutit laval

Moodi näidatakse muidugi pidevalt, suurelt vähemalt korra poolaastakul, aga seda üritust kutsutakse edevalt „moe-show’ks”, mitte tagasihoidlikult „näituseks”. Võib-olla ongi käes aeg, kui traditsiooniline edevus lõpeb või jääb gurmaanide pärusmaaks nagu vanad Ameerika autod ja muu säärane? See oleks Eesti kontekstis igati loogiline, sest Eesti moebrändide business-to-client-ärimudel (ettevõttelt kliendile turundus) ei vaja moe-show’sid, nagu neid vajavad välismaised business-to-business-brändid (ettevõttelt ettevõttele turundus). Lisaks on moe-show’l osalemine lihtsalt super kulukas ettevõtmine. Selle asemel et kirjutada eelarvereale kaheteistkümne show-komplekti loomine, sama palju modelle, jumestust, soenguid, helikunstniku palk, koreograafi töötasu jne, võiks otsejoones mõelda galeriitaiese suunas, mis võimaldab kunstnikul raha ja närve säästa ning näidata tööd rohkematele inimestele pikema aja jooksul. Moe-show on ühekordne lõbu – pool aastat tööd, et teenida kümme minutit lavaaega, mitte ühtegi kordusetendust ega vajadust sama kollektsiooni poole aasta või aasta pärast uuesti näidata. Alateadvuses tiksub niigi üks päikesekell, mis palub vältida ühekordset ja pillavat, ja kui kõik see kokku liita, ei tundugi moeloojate galeriinägemused nagu taevast kukkunud heurekad. Päriselu on ikka nii praktiline, võeh, ma pettusin. 

„Re_form_aktsiooni” eel on mind vaevanud mure, osaleja vaatepunktist ka kartus ja küsimus, kuidas see näitus küll koos püsib. Kui Eesti moeruumis isegi saaks tõmmata iseloomulikke põhijooni, näiteks eristada ateljeebrände kollektsioonibrändidest, trendereid droppijatest[1], kudujaid õmblejatest, noori vanadest, on see emainstitutsioonita valdkond täiesti defineerimatu kooslus. Kõik teevad kõike! Stilistikahaltuuradest custom-made-kostüümide ja õppejõutööni. Lisaks on moeloojate ring väike ja kõigil eestlastel ühe kooli taust, mis võiks olla ühendav lüli, aga pigem on see loonud viljaka pinnase, et moelooja oma kaastudengist eristuks ja oma teed läheks. Kui võtta veel arvesse valdkonna hiliseid suunamuutusi, neid lapsekingades galeriiunistusi, on MA EI SAA ARU silmitsi küllaltki väljakutsuva segadusega, AGA näituse ühisosa on leitud ning selleks on rõivaste alla ja rõivastumise taha maskeeritud isiklikud lood.

Rõivaste lood

Jah, esmajoones võib tõesti haigutama ajada, aga vaadakem asja läbi moekunstniku prillide, kes ei kuulu kujutava kunsti peavoolu ja on seega kunstimaailma vähemus. Moekunstnik, kes on samal ajal ka disainer, looja ja narr, töötab iga päev otse kliendiga ja on isikliku monoloogi asemel pidevas dialoogis kunsti kandjaga. Alguses tundub, et maailm on auster – moekunst on kõige vahetum kunstivorm(!!!), mida kantakse tänaval(!!!), ja kõik need muud kooliaegsed mõtted –, aga üsna kiiresti saab selgeks, et keskmise vanuse ja keskmise kehaga keskmine naine võib küll tahta soetada ühe hingestatud kleidi, aga samal ajal soovib ta, et õlad oleks kaetud ja et puusal ei tolkneks sinu suurepäraselt läbimõeldud roosa dildo, mis võib-olla tõesti edastab moelooja isiklikku monoloogi, aga sellega ei saa teatrisse minna. Moelooja sõnavabadus on enamasti piiritletud kandja soovide või kehaga, aga kui need kõrvale jätta, avanevad hoopis uued võimalused ja seosed loo rääkimiseks. 

Oeh, kooliaegne vaimustus tahab tagasi tulla ja ma lasen sel siin juhtuda. Mulle meeldib vaadata riideid, mis pole seljas, ja samal ajal meeldib mulle riietuda. Mulle meeldib vaadata rõivaid, mida kantakse, ja samal ajal meeldib mulle end lahti riietada. Mulle meeldib osta rõivaid siis, kui on vajadus, ja pean endalt küsima, milliseid jalanõusid kannab Andreas Kübar. Mulle meeldib osta rõivaid spontaanselt ja olla keegi teine, kuulata neid kandes muusikat, mida ma ei kuula, ja kasutada sõnu, mida ma ei kasuta. Mul on eriline tunne, kui saan kanda kellegi käsitööd ja tunda valmistaja sõrmeotsi. Mul jookseb terve elu silme eest läbi, kui näen kapis rippumas vana pulmakleiti, kui saan seda katsuda ja nuusutada. Kui näen oma vanemate fotot ajast, kui terve Eesti nägi välja nagu Britney Spears. Kui näen klubi ees teksaseid, mis on täis oksendatud, või saan laenajalt tagasi pintsaku, mis sai võttel mustaks ja rebenes… Kui inimest elustatakse, lõigatakse tal riided seljast. Kui inimesed tahavad teineteisele lähemal olla, võtavad nad riided seljast. Ja fun fact, inimene paneb elu jooksul ühe korra rohkem riide, kui riietub lahti, sest me sünnime paljalt ja sureme ootamatult, seljas suvaline T-särk. 

Igapäevase ridade looks tegemise kõrvalt on huvitav jälgida, kuidas nüüdisaegne galeriimood jutustab samuti lugusid ning teeb seda nii esimeses, teises kui ka kolmandas isikus. Lugusid, milles riided on anonüümsed pealtvaatajad, tunnistamas meie argielu tipphetki – kartusi, ebakindlust, sõltuvust ja vägivalda; lugusid, milles kandja annab rõivale uue tähenduse ja kannab oma stereotüübi rõivale üle; lugusid, milles looja võõrandub loomise eesmärkidest ja ühiskonnast, tulevikust ja usust. Õnneks räägivad riided ka rõõmsamatel toonidel ning moekunstnike lood pole nagu noorteromaanid, kus peategelasel on korraga kõikvõimalikud maailma hädad. Kohtab isegi huumorit, just-just, seda tavalist ja labast, sellist, mis teeb natukene haiget kah, nagu need moeinimeste naljad on, üheksa korda mõõdetud ja üks kord lõigatud. 

Moekunst on oma riiete ja riietumisega, kehade ja kehalisusega nagu võõras kultuur, mille reeglid ja tavad on kummastavad (näiteks ütleb moekunstnik oma loomingu kandjale, kuidas peaks taiest pesema), aga kui moekunst kujutava, miks mitte ka narratiivse kunsti kommuuni võtta, saame aru, et nii erinev see polegi. 

„Re_form_aktsioon” on Telliskivi Loomelinnaku Rohelises saalis avatud 9. maist kuni 18. augustini 2024. Esindatud on üle 20 noore moekunstniku Eestist ja lähiriikidest, sh Karl-Christoph Rebane, Cärol Ott, Ron Verlin, Karl Joonas Alamaa jpt. Lisaks kunstnikud teistest valdkondadest, näiteks moekunstnik Urmas Lüüs, moelooja Kris Lemsalu, moedisainer Marta Vaarik ja moenarr Andreas Kübar. Näituse kuraatorid on Marion Laev ja Bianka Soe. 

[1] „Trender” on looja, kes loob üksikuid trendiesemeid. „Droppija” on inimene või seltskond, kes loob minikollektsioone ja teeb seda hooajaväliselt oma suva järgi.

Andreas Kübar on prosaist ja disainer, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna ning tegeleb kollektiivse kunstiga nii moe, teatri kui ka muusika alal.