„Riidekapp” on retrorubriik. Kunagi Müürilehe ja Trash to Trendi koostööst sündinud ja nüüd lugejate soovidele vastu tulles taas ellu äratatud. Miks inimesed panevad oma kappi just selliseid asju, nagu nad panevad? Kui tihti uusi asukaid kappi – ja kapist välja – kolib? Kuidas asjad kapis aja jooksul oma nägu ja tegu muudavad? Ning mis teeb mõne kapiisendi vahel nii eriliseks, et kui kõik teised lahkuvad, siis tema jääb? Riidekapi ust paotab kunstnik Kris Lemsalu.

Kuidas leiavad riided tee sinu riidekappi?
Võiksin rääkida iga minuni jõudnud eseme teekonna kohta oma loo, sest enamasti kannan kaasas päevikut ja teen märkmeid. Näiteks paduvihmas Kopenhaageni punaste laternate tänavalt leitud räsitud nahkjakk, mille taskus olid plaastrid, süstlad ja küüneviil. See jakk oli mulle pikalt selga liimitud, kuni osalesin ühel performance’il, kus oli palju õli, jahu, habemeajamisvahtu, piima ja erinevaid kehavedelikke… Pärast seda hakkas jakk hallitama. Arvan, et mu vanemad viskasid selle salaja ära, isa ähvardas pidevalt happega üle kallata.

Reisidelt toon kaasa palju ja erinevaid rahvusrõivaid. Mul on suur kollektsioon Jaapani traditsioonilisi riideid, näiteks kimono, yukata’d, obi’d. Rohkelt boubou-kleite Nigeeriast, käputäis indigokangaid Malist ja Wodaabe hõimu meeste pulmarüü. Paar rõivajuppi Rumeeniast, Vietnamist, Boliivia traditsioonilisi kostüüme, Hiinast valik lapstööjõu pingutusi, Ulaanbaatari mustalt turult šamaanide varustusest üht-teist. Surnud peika kampsunid ja hommikumantel… Kõrvuti selle maailma käekäiku peegeldavate asjadega ka minu enda eluloo märke.

Vahel lasen endale riideid teha, ajaloo raskusest vabasid kehakatteid. Mu sõbranna Julia töötas kunagi ühes Šveitsi väikses haute couture’i tekstiilifirmas, vahel annab ta mulle paar lappi kangast, millest Kerli hiljem midagi kokku õmbleb. Vahel annetab mu teine moekunstnikust sõbranna Andra üht-teist oma varasematest kollektsioonidest.

Poodi lähen enamasti vaid trussikute pärast. Ma ei ole suur poodleja. Riided jõuavad minuni reisides või kingitustena.

Kui kaua sa oma riideid tavaliselt kannad?
Üldiselt seni, kuni nad kusagile musta auku kaovad või kuni ma nad sõpradele ära annan. Kord aastas teen tühjendust, kutsun sõbrad külla, joodan-söödan ja annan ära nii palju, kui tahetakse.

Kui suur on sinu riidekapp? Kas siis kapp füüsiliselt või selle sisu – esemete arv, suurusjärk…
Ma ei kannata kappe. Riided vedelevad maas nagu lillevaip või vaip okset, kuidas soovid. Neid on liiga palju, et nende üle uhke olla. Vean neid ühest riigist teise nagu kirstu. Samas on nad ka parim kaitse ja usaldusväärseim müür värdjate eest ja sild ilusate hingedeni.