Müürilehe ja Trash to Trend koostöös sündinud rubriik „Riidekapp” räägib lugusid riidekappide sisust ja sisukusest. Sellest, miks on inimesed pannud oma kappi just selliseid asju, nagu seal on, mitte midagi muud. Sellest, kui tihti kappi uusi asukaid kolib ja mis on neil omavahel ühist – mille alusel inimesed omale riideid valivad. Sellest, kuidas asjad kapis oma nägu ja tegu aja jooksul muudavad. Näiteks, kas sina oled mõne oma riideeseme ümber teinud või teha lasknud? Sellest, kui tihti erinevates kappides elanikud vahetuvad ja kuhu nad kolivad. Ja mis on see, mis teeb mõne kapiisendi vahel nii eriliseks, et kui kõik teised lahkuvad, siis tema jääb. Riidekapi ust paotab Maria Arusoo.

Kuna ma pole pidanud igapäevaselt oma riidekapi sisu verbaliseerima, siis oli algul suhteliselt keeruline vastata küsimusele, kas mul on mõni märgilise tähendusega riideese. Niisiis läksin lihtsama vastupanu teed ning avasin oma riidekapi ukse, et näha, mis lood sealt vastu vaatavad. Avastasin, et isegi peale hiljutist kolimist olen suutnud kaasa pakkida kolm T-särki tekstiga „I was paid to be here”. Need särgid said tehtud kunagi EKA juubelikonverentsi „Art, Image and Exploitation” tarbeks, mida ma koos Karin Laansooga kureerisin, ja erinevalt tavalisest „ürituse promosärgist”, mida kunagi peale ürituse lõppu kanda ei taha, olen ma suutnud neil särkidel oleva musta kirja helehalliks pesta. Algul me jagasime ilusti igale korraldajale ühe särgi, kuid siis jäi mingeid XXL numbreid üle, millest ma osa endale võtsin ja erikujulisteks maikadeks lõikasin. See T-särk on igasuguseid erinevaid olukordi üle elanud. Olen kandnud seda väga teadlikult veidi ebasobivates olukordades mingit keel-põses-huumorit tehes, kuid samas sattunud sellega ennastunustavalt ka suguvõsa kokkutulekule, kus ma rahus kartulisalatit sõin, kui ühel hetkel olid kaugete sugulaste pilgud minul, küsides: „Mida tähendab tekst su särgil?” Njaa. Seal oli see ehk liialt kontekstiväline.

Kui kulumisaste välja jätta, meeldib mulle seda ikka veel sobivates ja ebasobivates olukordades kanda.

—

Kuidas leiavad riided oma tee sinu riidekappi?

Ma pean tunnistama, et peale Eestisse tagasi kolimist olen riiete ostmisega suhteliselt plindris olnud ‒ olen sellest peaaegu loobunud või viinud selle miinimumini.

Enamik mu riietest pärineb kas Londonist, kus elasin, või siis mõnelt tripilt. Välismaalt eelistan riideid osta seetõttu, et valik on lihtsalt niivõrd palju parem ja hinnaklass ka kättesaadavam (sorry, kuid mulle tundub, et Eesti kaubandusvõrk pakub peamiselt minu maitse jaoks liiga naiskasid rüüsidega üllitisi). Kaubanduskette üleüldiselt väldin ja valdavalt käin vintage’is, kui võimalik on, siis ostan ka noorte disainerite loomingut. Viimastel aastatel on hakanud mulle väga jaapani ja skandinaavia disain meeldima, kuid paraku saab Eesti kunstitöötaja palga eest selles vallas vist vaid ühe varruka osta, kui sedagi.

Kui kaua sa oma riideid tavaliselt kannad?

Kuni tunnen, et riideese ütleb midagi minu jaoks. Tundub, et kipun isegi riideid kontekstualiseerima :).

Kui suur on sinu riidekapp?

Riidekapp ise ei ole suur, kuid panipaik on kui muuseum. Need, kes mind veidi kauem tunnevad, teavad, et mis puudutab riietust, olen ma suhteliselt suuri transformatsioone läbi teinud, seega mu kapis ei ole liialt palju elemente, mis oleksid seal üle viie aasta kriitikavabalt püsinud.

Igasuguste piinlike perioodide kõrval on olnud nii hullumeelseid kui ka superigavaid. Ju siis oli vaja 20ndate eluaastate esimeses pooles erinevaid rolle läbi mängida. Kolimiste käigus olen mitmed ajajärgud kohvritesse pakkinud ja kohati need kohvrid eri linnades sõprade pööningutele jätnud, kuid päris ära pole raatsinud asju visata. See-eest vaatasin just hiljuti väga kriitiliselt oma riidekapi läbi ja proovisin alles jätta vaid need asjad, mida päriselt ka kannan.