„Riidekapp” on retrorubriik. Kunagi Müürilehe ja Trash to Trendi koostööst sündinud ja nüüd lugejate soovidele vastu tulles taas ellu äratatud. Miks inimesed panevad oma kappi just selliseid asju, nagu nad panevad? Kui tihti uusi asukaid kappi – ja kapist välja – kolib? Kuidas asjad kapis aja jooksul oma nägu ja tegu muudavad? Ning mis teeb mõne kapiisendi vahel nii eriliseks, et kui kõik teised lahkuvad, siis tema jääb? Riidekapi ust paotab Martin Luiga.

Kohaliku inimese peamine nahk on tema talvenahk, sest külm aastaaeg moodustab endiselt suurema osa aastast. Minu põhiliseks talvenahaks on juba üle kümne aasta üks Paavli kaltsupoest saadud Rootsi lahingumeediku hall sinel 1980ndatest, unisex-disainiga ehk nööbid on mõlemat pidi nööbitavad. Kusjuures, neid on aja jooksul mõned korrad nihutatud, et keha ajas paisuvatele mõõtmetele vastu tulla. Eriti külmadel külmaperioodidel kannan selle all oma isa lese käest saadud lambanahast vesti, mille villata külje ma läinud talvel Tartus naivistlikku mustrit täis kriipseldasin. Kunagi oli mul ta külge must karakullist krae ka õmmeldud, aga siis tüdisin sellest. Kaenla all ootab üks auk kinniõmblemist. Pean seda ausaks traditsiooniliseks rõivaesemeks, erilisi kulumise märke ei näita, võib vabalt veel oma kümmekond aastat pidada.

Kuidas leiavad riided oma tee sinu riidekappi?

On variant, et ma ostan need või keegi annab, mõne kohta ei teagi, kust need tulnud on, osa on ka jäetud. Viimastel aegadel pole olnud väga mahti katetega tegeleda, aga varu ja loomulik juurdevool on piisavalt suur, ükski kehaosa pole paljaks jäänud. Moodne ühiskond tundub olevat tootnud sellisel hulgal rõivakraami, et ilmselt võiks vastavad tootmisliinid muretult paarikümneks aastaks sulgeda. Läinud aasta alguses tegi ema Mudlum aktiivset agitatsiooni, et ma omale uued saapad muretseksin, talle olid ameeriklase tanksaapad närvide peale käima hakanud, saigi kodumaisest oksjoniportaalist mingid kauboisaapalaadsed, narri mainega kuulsa firma omad, ma ei kurda nende üle.

Kui kaua sa oma riideid tavaliselt kannad?

Võib juhtuda, et ma kannan nad ära. Siis võib jälle juhtuda, et ma kaotan nad ära, kõige kergemad kadujad on sallid, mütsid ning kindad, kuid kaduda võib mis iganes. Siis võib jälle juhtuda, et ma annan nad ära. Läbi kuluvad eelkõige jalanõud ja püksid. Pakun, et praegu tuleb rõivaeseme keskmiseks kandmiseaks neli kuni viis aastat.

Kui suur on sinu riidekapp? Kas siis riidekapp füüsiliselt või selle sisu – esemete arv, suurusjärk…

Praegu mul füüsilist ning isiklikku riidekappi pole. Pole rõivaesemete puhul ka näpuga järge ajanud, kui palju neid on. Neid on pigem palju. Vahest viiekümne tiirus. Sinna hulka jääb muidugi ka kaheldavaid objekte, nagu sallid, mida ma õieti kunagi kandnud ei ole, kuid mis pole ka kellegi teise sallid, ja sokid. Evin antud päsma suhtes leebet nõukogulikku suhtumist, et jumal teab, millal midagi vaja võib minna. Eelmises korteris sai üleplaaniliste sallidega seinale sisesoojustust tehtud.