Riidekapi ust paotab Edicy tegevjuht ja disainer Tõnu Runnel.

Riided jõuavad minuni aastas paari üksiku poeskäigulaine raames. Et ma olen tootjate jaoks ebastandardse kehakujuga, siis aeg-ajalt satun ka rätsepa juurde. Vahel harva leian huvi, et minna ja tuua sõjasaak ära ka sekkaritest.

Üldiselt kannan riideid paar aastat, kuni nendega enam restorani sisse ei lubata. Siis tassin nad õmbleja juurest läbi (üks võrratu punt prouasid pesitseb Tartus Soola tänava Swedbanki taga!) ja kannan edasi, kuni need jäävad käiku vaid kodus või maal ehitusel. Kellegi teise neljanda ringi kaubaks saamiseks on kõik liiga ribadeks. Välja arvatud ehk teksad, millest mõni sõber omale kahest vanast paarist ühe uue lubab teha.

Võiksin ju ka kiiremini kapitäie riideid uute vastu vahetada, eks. Aga ma lihtsalt ei taju vajadust – need riided ju toimivad. Ja pealegi ma ei armasta korrektset lakutud ülikondlemist. Peabki veidi kulunud ja isikupärane olema. Teksad lõhuks ise poest tulles kohe ette natuke ära, aga õnneks on need tänapäeval juba eellõhutud. Pintsakule paneksin kohe küünarnukkidele paigad.

Erandina hoian vist igavesti alles oma „piltidega” T-särke. Igaüks neist on mõne disaineri valmistatud – enda, sõprade, sekkarite, threadless’ide ja sarnaste. Kannan need auklikeks, kuni krae ei taha enam ülejäänud särgi küljes püsida, ja siis jäävad kappi pildialbumiks. Iga särk räägib mulle kapist vastu vaadates ühest või teisest aastast, mil teda intensiivselt kandsin.

See särk siin pildil on meeldivalt jõle karjatus 1995. aastast. Ostsin selle kusagilt Brick Lane’i pealt paari aasta eest ja tee, mis tahad, see materjal vist ei kulugi.

Muid vanu riideesemeid jääb alles vähe. Mõned huvitavamad leiud siit-sealt, mis ootavad, kuni uuesti moodi lubatakse minna.