Viimastel aastatel on mood võtnud kunsti kõrval sisse positsiooni muuseumites ning rõivakollektsioone esitletakse nii galeriides kui ka vaatemängulistel etendustel. Mõtiskleme küsimuse üle, kuhu on kadunud moe ja kunsti vahelised piirid.

1981. aastal avaldatud artiklis „Kas mood on kunst?” vastas legendaarne Vogue’i peatoimetaja Diana Vreeland artikli pealkirjas esitatud küsimusele eitavalt, leides, et mood on üksnes inimkeha kaunistuseks, see on miski, mis peab tegelema igapäevaeluga. Seega võiks justkui üheks piiripunktiks moe ja kunsti vahel olla moeloomingu kantavus, võimalus moeloomingu tulemusena valmiv teos selga panna.

Kuid kantavuse kriteeriumist lähtuv illusoorne piir moe ja kunsti vahel kaob Kumus avatud näitusel „Merike Estna ja mina kui maal”, kus mu pilk peatub esimese asjana näitusevalvuritel, täpsemalt öeldes nende rõivastel. Riietatuna avaralõikelistesse jakkidesse, mis oleksid otsekui kuulunud varasemalt mõnele hoogsa käega kunstnikule, kelle pintslist on purskunud jakkidele nii mõnedki pastelsed ookeani ja roosipõõsaste karva värvijoad, on töötajatest saanud osa näitusest. Nimelt on Merike Estna, uue põlvkonna üks põnevamaid maalikunstnikke, kolinud oma maalid ümber rõivastele ning jakimaalidesse saavad soovi korral riietuda ka näituse külastajad. Järelikult pelgalt kantavuse kriteeriumist lähtudes moe ja kunsti vahele enam piiri tõmmata ei saa.

Kuna moe ja kunsti vaheline ala on minu jaoks ähmastunud eelkõige tänu moe jõudmisele näitusesaalidesse, paneb see mõtlema, et ehk on selleks piiripunktiks, mida ületades muutub mood kunstiks, justnimelt galerii valged seinad? Sarnasele järeldusele on jõudnud ka prantsuse filosoof Pierre Bourdieu, kelle sõnul on selleks, et moest saaks kunst, vaja anda moele kunsti staatus ning sellisteks staatuseandjateks saavad olla kriitikud ja kuraatorid, kes paigutavad kunsti näitusesaalidesse ja ajakirjanduse kunstiveergudele ning kelle võimuses on väita, et ka lihtsalt üks kleit võib olla kunstiteos.

Heaks näiteks on siinkohal eesti kontseptuaalne moekunstnik Marit Ilison. Ta pälvis 2014. aastal Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia ning pärjati ka nimetatud moeajakirja Vogue Italia nooreks talendiks. Tema värskesse kollektsiooni „Magada tahaks / Longing for Sleep” kuuluvad mantlid on ühtaegu eksponeeritud Draakoni galerii näitusesaalis ning müügil mainekas rahvusvahelises veebipoes Luisa Via Roma.

Veel enne kui ma jõuan näituse „Magada tahaks / Longing for sleep” avamisele kogunenud rahvasummast läbi trügida ning välja pandud mantleid lähemalt vaadelda, torkab mulle silma teksti puudumine. Mu silmad otsivad alateadlikult mõnda kirjapandud lugu, sest veel on eredalt meeles Marit Ilisoni näitus „7 Silver Men in Coats”, kus püksipaaridest said tegelaskujud jutustuses 7SMICi vennaskonnast. Või kollektsioon „Teine”, kus moekunstnik võrdles rõivaid oma tegusate ja igale poole jõudvate sõbrannadega. Kuid „Magada tahaks / Longing for Sleep” selliseid täiendavaid selgitusi ei paku. Jõudes lõpuks kollektsiooni endani, mõistan ma, et sõnad oleksid sel korral ilmselt üleliigsed. On ju paljudel ruumisviibijatest olemas vahetu kogemus tekkidega, millest on saanud nüüdseks säravate kividega kaunistatud mantlid. Nii võib näitusesaalis märgata äratundmisrõõmu ja kuulda mälestuste katkendeid sellest, milliste tekkide all ja kus on kunagi uinutud. Suvilad, vanaemad, jahedad õhtud saavad nendes lugudes tekkide kõrval kaasosatäitjateks. Samamoodi ei ole publikul näituse avamise päeval, mil vihma kallab kui oavarrest, raske samastuda kõikehõlmava tundega – magada tahaks. Näituselt lahkudes ei keerle mu mõtted sugugi mantlite kui riideesemete ümber, vaid ma olen hõlmatud iseenda mälestustes uitamise mõnudest, mis pole aga sugugi tingitud galerii külastamisest, vaid eelkõige Marit Ilisoni ideid täis pikitud loomingust endast. Seega tundub mulle, et üksnes kleidi paigutamisega näituseruumi sellest veel kunsti ei tee.

Samuti tuleb rõhutada, et suur osa moeloojaid näevad kleidis siiski üksnes kleiti, mitte aga kunstiteost, seega isegi kui taoliste autorite looming jõuab kolmandate isikute töö tulemusena näitusesaalidesse, oleks küsitav, kas autori vaba tahte vastaselt saab taolist loomingut pelgalt galeriiukse lävest üleastumise tõttu kunstiväljale paigutada. Näitena võib tsiteerida moemaailma ikooni Coco Chaneli: „Kleit pole tragöödia ega ka maal. See on võluv ja üürike looming, mitte aga igikestev kunstiteos. Mood peab surema ja surema kiiresti, selleks et kaubandus saaks säilida.” Antud mõte ei erine väga Marit Ilisoni kunagises intervjuus väljaandele Not Just A Label õhku paisatud ideest, mille kohaselt võiksid moebrändid vajuda ajaloohõlma pärast nende esmase asutaja/disaineri surma, tehes sellega ruumi uutele disaineritele, et võimaldada neil oma loomingust ära elada.

Kuigi antud väited on kantud erinevatest motiividest, joonistub siit välja moe ja kunsti erinev suhtumine aega – minevikku, olevikku, tulevikku. Poogitakse ju moele külge selle ajutist, kiirelt mineviku lainetesse kaduvat iseloomu. Iroonilisel kombel nähakse kleiti kogumisväärtuslikuna alles siis, kui see ei ole enam moes ehk on muutunud vintage’iks. Ja ka seda sageli mitte kleidi enda pärast, vaid olles selle isiku lummuses, kes seda ajalooliselt kandnud on. Ning tulevik? See on ju kleidil kui tarbeesemel väljakujunenud arvamuse kohaselt üpriski lühike. Moeloomingu ajutisus väljendub ka Euroopa Liidu registreerimata moeloomingule antava kaitse ajalises piirangus, milleks on kolm aastat. Samas kui kunstiteose autoriõiguslik kaitse kestab 70 aastat pärast autori surma. Seega võib tõmmata piiri kunsti ja moe vahele teatud juhtudel hoopiski seadusandja käsi, kuid ka need piirid on sageli hägused. Nii võib juhtuda, et kui mood ja kunst tõstavad loomingu keskpaika idee kui sellise, mis kontseptuaalse lähenemise puhul ka juhtub, siis põrkuvad mõlemad õigusmaastikul kokku sama probleemiga – ideid autoriõigus ei kaitse.

Olenemata sellest, mis on põhjustanud kunsti ja moe vaheliste piiride avardumise, on mul sellise arengu üle hea meel, sest see pakub võimalust värsketeks kogemusteks, ükskõik kuidas selga proovitavaid maale või vitriini vaatamiseks pandud moekunsti edaspidi ka ei nimetataks.