Liisa Pakosta võitleb seksismi vastu huumoriga, sallimatuse taunimise asemel tõstab esile positiivseid sõnavõtte ning naiste esindatuse suurendamiseks poliitikas soovitab neid vähem halvustada. Seda tehes jääb ta ennekõike riigiametnikuks. Nagu Eesti Kontserdi direktoril ei sobi olla avalikult punkar, nii ei soovi ka võrdõiguslikkuse volinik enda nime taha feministitiitlit.

Selleks et kõik ausalt ära rääkida, peab mainima, et intervjuu kokkuleppimine möödunud sügisel võrdõiguslikkuse voliniku ametisse astunud Liisa Pakostaga on keeruline protsess, eriti kui soovime kohtuda silmast silma. Nii eelnes intervjuule pikk kirjavahetus, milles Pakosta püüdis veenda Müürilehte kirjaliku vestlusvormi eelistes. Lõpuks saavutatud kompromiss – kõigepealt kirjalik, seejärel täpsustav suuline intervjuu – tekitas siiski küsimuse, kas kriitikute hinnangul läbipaistmatu konkursi teel valituks osutunud Pakosta ei peaks just nüüd püüdlema avalikkusega suheldes võimalikult suure läbipaistvuse ja vastutulelikkuse poole. Pealesunnitud formaadi ilmestamiseks eristame järgnevas intervjuus suulised vastused kirjalikest kursiiviga.

Mitmes feministlikus grupis toimusid Teie ametisse valimise protsessi ajal selle kõige teemal pikad arutelud. Ennekõike viidati, et Teid ei peeta soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas piisavaks eksperdiks. Kas kriitikud olid ülekohtused?

Igaühel on absoluutne õigus oma arvamust väljendada. Ma ei ole teinud mingit mõõtmist selle kohta, kui palju oli neid gruppe, kus arvati, et valiti kõige parem kandidaat, ja kus arvati teistmoodi. See, et antud ametikoha ümber on palju erinevaid arvamusi, oli ette teada. Oli ette teada eelmiste aastate volinike töödest ja tegemistest – see ametikoht ei ole ühestki otsast selline, mis saaks üldse kuidagi meeldida kõikidele Eesti elanikele. Sellesse on juba sisse kodeeritud, et kellelegi ikka tundub, et mida nüüd.

Ehk siis Te ei ole kriitikaga nõus, et soolise võrdõiguslikkuse teemavaldkond ei ole kuulunud Teie prioriteetide hulka?

Ma saan aru, et seda on mulle omistatud, aga mille põhjal?

Lugedes kas või Teie volinikuametisse astumisele eelnenud sõnavõtte, kus puudutate eelkõige lapsi ja ka puuetega inimesi.

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaselt on üks diskrimineerimise liike perekondlike kohustuste täitmise tõttu inimese halvustamine, ahistamine, diskrimineerimine. Aasta-aastalt on voliniku kantselei poole pöördumised jäänud just sellesse teemaringi. Kui on seadusest tulenev diskrimineerimise liik ja kui valdav osa pöördumistest on selles ühes diskrimineerimise liigis kinni ja ma ütleksin nüüd, et ei, see ei ole prioriteet, siis kas ma käituksin õigesti? Ma arvan, et mitte.

Ühesõnaga, Teie ei nõustu kriitikaga, et Te ei ole olnud valdkonnas arvamusliider?

Siis te saaksite kirjutada lause, et Pakosta ei nõustu selle kriitikaga.

Kas Te olete feminist?

Ma olen Eesti riigiametnik, kes peab täitma talle seadusega antud ülesandeid. Põhiseaduse kohaselt tuleb riigiametnikel teha seda oma pädevuse piires, ent õnneks on soolise võrdõiguslikkuse edendamine otsesõnu nende ülesannete hulgas. Kui inimene tahab teha tööd või tahab õppida, aga tal on selleks temast endast sõltumatu takistus, siis nende takistuste kõrvaldamisega ma tegelengi. Olen esimeste kuudega õppinud, et inimesed ei taha kuulda selle töö kohta peeneid ja mandrisuuruste tähendusväljadega välismaalt laenatud sõnu, vaid nad tahavad teada, millega ma täpsemalt tegelen.

Mis on feminism Teie meelest?

Feminism on üks nendest püüdlustest, mis üritab leida lahendusi olukorrale, kus naised ei pese pesu enam käsitsi, ei kraasi villa, ei koo kangast, vaid seda kõike teevad masinad. Naiste igapäevased toimetused ning osalemine tööturul, tegelikult kogu ühiskond, on seeläbi tohutult muutunud. Inimkonnal on olnud oma eksistentsi jooksul suhteliselt vähe aega selle uue olukorraga kohanemiseks ja see pole sugugi valutult läinud.

Kas feminism puudutab ainult naiste töö muutumist?

Töömuutus on mõjutanud absoluutselt kogu elukorraldust. Varem panustas naine ühiskonda rohkem koduste majapidamistöödega, aga meestel oli päris palju selliseid töid, mis eeldasid kodust ära käimist. Näiteks merel kala püüdmas, metsas loomi küttimas, sõjas. Vana tööjaotuse mudel on muutunud – nüüd liiguvad mõlemad sugupooled. Naiste puhul on see muutus oluliselt suurem ning toimus suhteliselt hiljuti. Me pole suutnud harjuda ühiskonnana sellega, et naine on perele täpselt samasugune leiva lauale tooja nagu mees.

Kas feminism puudutab ainult töötegemist ja leiva lauale toomist? Naiste ligipääs võimule, naiste hääleõigus, naistevastane vägivald – kuidas feminism nendega suhestub?

See töölõik feminismist, millega volinik tulenevalt seadustest tegeleb, on seotud võrdse ligipääsuga tööle ja haridusele.

Ehk siis Te eelistate vaadelda feminismi väga kitsalt just oma tööst tulenevalt?

Ei eelista. Ma kasutan oma tööülesannete paremaks täitmiseks kõiki vajalikke teooriaid, konstruktsioone, uuringuid, nähtusi, liikumisi, sotsiaalseid arutelusid jne. Minu ülesanne, milleks ma hommikul rõõmuga tööle tulen, on täita neid töökohustusi, mis on mulle pandud.

Ma küsin siis teisiti: kas soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik peaks olema feminist?

Ma olen täpselt samasugune ametnik nagu keskkonnaministeeriumi kantsler. Kui küsite keskkonnaministeeriumi kantslerilt, kas ta on tulihingeline looduskaitsja või keskkonnaaktivist, siis loomulikult on ta oma töö raames seda, muidu ei saaks ta seda tööd teha, ta peab seda valdkonda armastama. Kas tema nime taga on terve rida isme? Ma ei taha, et ühel grupil tekiks tunne, et ma väärtustan mingit asja kellekski olemise tõttu rohkem kui teist. Volinik peab julgustama kõiki inimesi oma õiguste kaitseks pöörduma.

Kui tõstate oma ametikoha kõrvale ja mõtlete nüüd Teie enda feminismikirjeldusele, siis kas eraisik Liisa-Ly Pakosta on feminist?

Eraisikuna püüan hakkama saada emana. Sooline tasakaal pole õnnestunud, tütreid kolm ja poegi kaks, kärgperes viis ja kolm. Õpetan nägema rohkem võimalusi kui takistusi, rohkem tugevusi kui nõrkusi. Tütardele selle rõhutamist loetakse feminismiks, poistele aga tavaliseks asjaks.

Kui aasta tagasi sai naisi väga konkreetsetesse soolistesse stereotüüpidesse asetanud kingapoe reklaam feministide avaliku halvakspanu osaliseks, siis mina näiteks pole sellesse poodi põhimõtteliselt pärast kampaaniat ja sellele järgnenud ebaõnnestunud vabandamiskatset kordagi sisse astunud. Kuivõrd Teie jälgite selliste igapäevastena tunduvate tegevuste või otsuste mõju mõlemale sugupoolele?

Eestis müüb lastejalanõusid üldse vaid paar poodi, nii et siin pole väga pipardada midagi, eriti kui on vaja näiteks poiste nr 36 jalatseid – neid ei liigu isegi secondhand’ides, sest XY-kromosoomid trööpavad need reeglina lihtsalt läbi. Siis käid kõik need neli poodi läbi, kuulad järjest, et oi jah, meilt palju küsitakse, aga vabandust, tõesti on otsas, ja kui leiad kuskilt miskit sobivat, siis pole enam mahti erinevatele teooriatele mõelda. Laiemaid valikuid saavad endale lubada need, kelle valikud on tõesti vabad, minu puhul need perekondlike kohustuste ja mitme ülalpeetava tõttu seda ei ole. Lisaks nendin, et minu meelest on tekkinud eraldi reklaamiharu – teha mingit poliitkorrektsust riivav reklaam ja nautida siis tasuta tähelepanu, 200 inimest ei osta enam, aga 20 000 said teada, et selline kaup on olemas. Püüan võimalust mööda hoiduda sellisele tegevusele kaasa aitamast.

Kui aga suurfirma teeb reklaamikampaania poolpalja naisega, kuigi oleks võimalik tellida muud sorti lahendusi küll ja veel, siis kas see ei pane Teid oma tarbimisharjumusi muutma või seisukohti võtma?

Ma muudaksin hea meelega kõiki oma tarbimisharjumusi, kui seda oleks võimalik teha. Seisukoha võtmine volinikuna annab aga sobimatule reklaamile tegelikult reklaamimahtu juurde. Tarbijakaitseametil on järelevalvemenetluse õigus, nad saavad ka teha trahvi või muid ettekirjutusi – volinikul see võimalus puudub. Seetõttu edastan häirivad reklaamid tarbijakaitseametisse, see on eesmärgipärasem.

Kuidas Te reageerite seksismile, kui juhtute ise mõnda sellist situatsiooni kõrvalt nägema või kuulma?

Oh, seda juhtub kõigil, mõnikord on meil kontoriski nalja palju, sest keegi on kogemata midagi seksistlikku öelnud. Kuni püsib huumor, on lootust maailma paranemiseks. Aastatepikkune kogemus ütleb, et kõige tõhusam ongi huumori ja äraspidipööramise segu.

Kas argipäeva- või kontoriseksismi tulekski lihtsalt naljaga pooleks võtta ja edasi minna?

Meie puhul on see nali, sest meil on kollektiivis ainult naised. Korraldasime hiljuti konkursi, kus me märkisime ka töökuulutuses, et eelistame võrdsete kandidaatide puhul alaesindatud soo esindajat, aga vaatamata kõikidele meie pingutustele ei läinud õnneks. Selgelt paremaks osutus naissoost kandidaat. Seetõttu on need seksistlikud naljad, mis on rohkem abstraktsemat laadi, mitte kellegi konkreetset õigussuhet riivavad.

Aga laiemalt? Kuidas inimene peaks reageerima sellele?

See on astmeline teekond. Esmalt peaks kindlasti märku andma, et mulle see märkus ei sobi. Sageli inimene ei saa ise arugi, et ta kedagi vanamutiks nimetades halvasti käitus. Enamikul juhtudel peaks lähenema nii, et teine pool saaks aru, et ta riivas kellegi tundeid ja tegi seda põhjendamatult. On ka võimalus, et töökollektiivis lepitakse omavahel kokku, et me teeme seksistlikke nalju, aga see on kõikidele osapooltele okei. Järgmine aste on see, et tuleks pöörduda ettevõttes või asutuses selle inimese poole, kelle vastutusala on võrdne kohtlemine – olgu selleks siis personalijuht, ametiühingu juht või mõni määratud isik –, ja talle rääkida, et meil oli probleem, mida me ei suutnud omal jõul lahendada. Nüüd peaks järgnema teise inimese sekkuv tegevus. Kui ka see ei too tulemust, siis on kolmas aste – tuleb võtta ühendust ettevõtte omaniku, tippjuhi või vajadusel asutusega, kes teostab selle firma järelevalvet. Neljas aste on pöördumine kohtu, soolise võrdõiguslikkuse voliniku või õiguskantsleri poole.

Küsin lühiseisukohti mõne tulisema feministliku vaidlusteema kohta. Seksi ostmine – kriminaliseerida või mitte?

See kuulub sotsiaal- ja justiitsministeeriumi pädevusse, aga olen väljendanud varasemalt seisukohta, et pean õigeks karistada seksi ostjat.

Milline on burkakeelu mõju naistele?

Toetan Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohta, et Euroopas on naised sidusamad ühiskonna liikmed, kui suhtlemise üheks osaks on ka näoilmete kasutamine. Kriminaliseerimist ei pea õigeks jällegi EIK otsust austades.

Aga kas ühiskond peaks just naistele ette kirjutama, mida nad võivad kanda või mida mitte?

Arvan, et kui mehed otsustaksid käia ringi täiesti kaetud nägudega, siis ühiskond reageeriks täpselt samamoodi. See ei olnud soopõhine reaktsioon, EIK suunalt kindlasti mitte.

Burkakeeld on sooneutraalne?

EIK analüüs toob välja selle, et euroopalikus kultuuriruumis on sidusama ühiskonna nimel õigus öelda, et inimesed ei kannaks pidevalt näo ees katteid. See otsus ei olnud seotud sooga ja oli selles mõttes sooneutraalne. Lihtsalt see kaebus esitati burka kohta.

Kuidas suhtute laste rinnaga toitmisesse avalikus kohas?

Vanusetunnuse alusel diskrimineerimine on keelatud küll ainult õppimise ja töölesaamisega seonduvalt, aga rinnaga toidetud lapsed on hiljem taibukamad ja tervemad tööinimesed, seega ikka ei tohi diskrimineerida! Aga ka ilma diskrimineerimiseta – kui lapsel läheb kõht tühjaks näiteks pargis jalutades, siis oleks küll jabur piinata pisikest näljatundega kuni koju jõudmiseni. Tegemist on ühe inimkonna kõige ilusama toiminguga.

Aga naiste õiguste seisukohalt?

(Mõttepaus) Palun täpsustage küsimust.

Kui keegi tuleb näiteks tähelepanu juhtima, et palun ärge toitke oma last siin rinnaga.

Sel juhul oleks soolise võrdõiguslikkuse seaduse alusel tegemist „tähelepanu”-juhtija sooritatud seaduserikkumisega. Inimlikult ka nõme.

Aga kui see naisterahvas istuks siin (intervjuu toimub kohvikus) palja rinnaga ja ilma lapseta?

Ja siis?

Ja keegi tuleks juhtima tähelepanu sellele, et ta end kinni kataks.

Kui tähelepanu juhtijaks on – Te küsite mu isiklikku arvamust, aga see on ka õiguslikult reguleeritud – keegi kaaseinestajatest, siis naisel on õigus öelda, et palun ärge vaadake, milles on probleem. Kui tähelepanu tuleb juhtima toitlustuskoha töötaja ja viitab selle restorani reeglitele, siis tuleb riidesse panna nii mehel kui ka naisel. Kui tegemist ei ole põhiteenuste või eluliselt vajalike teenustega, siis koha omanikul on õigus riietusele piiranguid seada.

Millisele soole vastavalt peaksid külastama tualettruume transseksuaalsed inimesed?

Viisakas inimene leiab ilma riikliku kemmerguregulatsioonita igas olukorras ise sellele küsimusele sobiva vastuse, ka transsoolised inimesed pole ühtsetel seisukohtadel – mõned nõuavad eraldi tualettruume, mõni propageerib unisex-WCsid, mõni ei tee asjast üldse mingit numbrit ja mõni ei taha põhimõtteliselt eraldi ruume. Tuletan igaks juhuks meelde, et probleemi sellest WC valimise asjast ei tekita enamasti mitte transsoolised ise, vaid üks teine vähemus, kes arvab, et kellegi kaitseks peaks kempsukasutus rangemalt piiratud olema. Aga paraku need, kes naiste või tüdrukute kempsudes piilumas käivad, on ikka reeglina lihtsalt mehed, mitte transsoolised.

Teie seisukoht samasooliste paaride kooselu reguleerimise suhtes on aegade jooksul varieerunud – olete muu hulgas leidnud, et samasooliste paaride kooselu ei vaja eraldi seadusmuudatusi, kuna selle kooselu saab ka lepingutega reguleeritud.

Vabandust, Postimees on dokumenteerinud mu seisukoha, et ma toetan kooselude registreerimist, juba aastal 2011.

Tõsi, olite kooseluseaduse algatajarühma liige, ent seejärel olete jällegi seisnud kooseluseaduse vastu.

Selle teatud punktide vastu, mis puudutavad laste õigusi, millest ei tohi minu meelest üle sõita. Kaks väärtust põrkusid ja valisin nõrgimate kasuks. Samal põhjusel hääletasin ka näiteks lasteaiaseaduse vastu, ehkki toetan lasteaeda kui institutsiooni.

Praeguseks on kooseluseadus vastu võetud, ent nüüd on probleem, et osa parlamendiliikmetest soovib paaridele antud õigusi lausa tagasi võtta. Seejuures on rakendusaktide vastuvõtmise piduriks Teie endine kodupartei IRL. Milline on Teie – endise IRLi liikme ja praeguse võrdõigusvoliniku – sisemine konflikt selle kõige juures?

Võrdõigusvoliniku pädevuses ei ole perekonnaasju, seadus lausa välistab nendega tegelemise. Põhiseaduse kohaselt pean täitma riigiametnikuna neid ülesandeid, mis on mulle seadusega pandud, ja ei tohi ületada oma pädevuse piire.

Rangelt võttes ei kuulu kooseluseaduse rakendusaktide puudumise küsimus tõesti voliniku töölauale, ent kui mõtlete kas või toimuvale avalikule arutelule, siis kas volinikuna ei teki soovi koputada nii mõnegi parlamendiliikme või kodanikuaktivisti õlale, öeldes, et see, kuidas nad end vähemusgruppide suunal väljendavad, muudab ühiskondlikku õhkkonda LGBT-inimeste suhtes vaenulikumaks? See ju oleks omamoodi ennetustöö.

Mul on väga palju soove, kuidas Eesti elu paremaks ja õiglasemaks muuta, liigun oma pädevuse piires ja pidevalt õlgadele koputades, vajadusel ka tõsisemalt otsa vaatama jäädes. Omaette teema on reageerimine kurjadele väljaütlemistele. Siis muud teha ei jõuakski – küll on keegi halvustanud naisi, küll keegi mehi, küll on sõimatud lapsevanemat, küll on keegi – ja nii kui ma nüüd ütlen loetelu jätkuks, et mustadele ust näidanud, siis te ju juba teate, kellest jutt käib. Ja sellele viidates oleks ma osa reklaamist ja tuntusest, mida seesama ütleja ju soovibki, kuna see upitab tema populaarsust ülespoole. Kas ma peaksin olema osa kurjust reprodutseerivast masinavärgist? Pigem otsin lahendusi positiivsete suuniste näol. Näiteks kuidas teha töökuulutusi või motiveerida oma töötajaid. Olen käinud rääkimas ka sellest, kuidas vihakõne kahjustab ütlejat ennast.

Samas ei ole Te kooseluseaduse debati puhul avalikult parlamendiliikmetele õlale koputanud ja „stopp” öelnud?

Ma ei saa riigiametnikuna seda teha. Eraisikuna ei jõua kõiki nüansse jälgida, puusalt ei taha lahmida.

Isegi kui Te põhjendate selle ära, et toimuva debati toon on tegelikult seaduse mõttes ahistav?

Ma tahan pigem avalikult positiivseid näiteid tunnustada ja esile tõsta, näiteks kiitsin meie liitlasi ja nende elementaarseid inimõigusi kaitsnud Jaak Tarieni. Ma arvan, et see on palju efektiivsem kui reklaamida veel kord ühte nõmedalt väljendunud poliitikut, kes ju ainult sellist tähelepanu soovibki. Ja mis võiks olla talle magusam sellest, kui ta saab panna kuldsete tähtedega oma visiitkaardile: „Võrdõiguslikkusvolinik ütles ka minu kohta halvasti!” Milline rõõm! Seda rõõmu ma ei taha talle pakkuda. See peab olema väga, väga põhjendatud – kasu peab olema suurem kui kahju.

Kust läheb taunimise piir?

Taunimise piir läheb sellest – vähemalt kuhu mina olen enda jaoks selle piiri tõmmanud, kus ma avalikult reageerin või ei reageeri –, kui ma näen, et inimesel, kes on erakordselt kehvasti väljendunud, oleks minu taunimisest oma elektoraadi hulgas kasu, teisisõnu ta saaks järgmistel valimistel selle tõttu rohkem hääli. Ma ei taha talle neid hääli kinkida.

Kui tulla tagasi kooseluseaduse juurde, siis eelmine võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper pidas siiski vajalikuks ka volinikuna kooseluseaduse teemal kaasa rääkida. Kas Teie jääte selle juurde, et Teil pole volinikuna põhjust sel teemal avalikkuses aktiivselt sõna võtta?

Ärge palun pange mulle sõnu suhu, ma jään selle juurde, et see pole voliniku seadusjärgne pädevus, samas olen andnud sellel teemal meediale rohkem kommentaare kui ühelgi teisel. Tõsi, iga kord rõhutades, et tegu pole minu pädevusse kuuluva küsimusega.

Mulle siiski tundub, et liigute sujuvalt turvalisemate ja vähem vastuoluliste teemade suunas.

Seda hinnangut ei saa ma kindlasti jagada. Päris kindlasti pole töötamine ja haridus mikromillimeetrigi võrra vähem turvalisemad ega vähem vastuolulisemad teemad, ent need on probleemid, millega võrdõigusvolinik peab võrdse kohtlemise seaduse ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse alusel tegelema. Vaadake kas või arvamusi selliste ebaturvaliste ja vastuokslike teemade kohta nagu poisid-tüdrukud hariduses, haigekassa hinnakirjad, töövõimetuslehed jne. Te ju tegelikult ei taha ise ka kodanikuna, et maanteeametnik hakkaks jagama oma ametikohalt õpetussõnu, kuidas tuleb hambaauke parandada – ehkki ta võib olla väga oskuslik spetsialist teeaukude vallas, ei kuulu hambaaugud ometi tema pädevusse.

Aga kui jätta kõrvale Teie kui voliniku tööülesanded ja -raamid, siis kuidas peaks eraisik Pakosta hinnangul praegust situatsiooni lahendama? Kui oleksite riigikogu liige, siis kas mängiksite oma endise koduerakonnaga sama mängu kaasa?

Ma olen tõsiselt veendunud, et parlamendiliikmete töö on raske ning sisuline, nad ei mängi seal, kohe mitte üheski erakonnas ei mängi. Tagantjärele targana oskan soovitada riigikogu liikmetele, kellel ju vaat et ainsa riigina pole tehnilisema töö tegemiseks isegi abilisi, mitte algatada seaduste terviktekste ilma põhjaliku koostööta ministeeriumitega, valdkonna tippjuristideta ning tegevadvokaatideta, seda tüüpi õigusregulatsioonide puhul tulnuks esimestest hetkedest alates kaasata ka notarid, aga selle peale ei tulnud ma toona ise ka. Valus õppetund, mul on tohutult kahju kõige ja kõigi pärast, kes on haavata saanud, kellele on halvasti öeldud, keda on täiesti põhjendamatult halvustatud.

Kui mõtlete nüüd ühele oma selle aasta alguses Postimehele antud intervjuus välja öeldud prioriteetidest, näiteks palgalõhele, ja ametiaja lõpule aastal 2020, siis mis on muutunud?

Muutunud peaks olema riiklikud regulatsioonid, mis tõenduspõhiselt palgalõhet tekitavad. Näiteks et riik ei määraks inimestele, kes on vanemahüvitisel, enam ette, et nad ei tohi saada kuus üle 390 euro palka. Praxise uuringute ja mitmete teiste analüüside põhjal on vanemahüvitis märkimisväärse mõjuga palgalõhe tekkes. See on ka selgelt näha, kuidas naiste puhul, kes ei ole vanemahüvitisel olnud, ja naiste puhul, kes on, see lõhe sisse tekib. Teiseks peaks olema muutunud see, kui suures osas on lapsekasvatamise tõttu tööturult eemal üksnes naised. Tõenäoline lahend sellele tundub olevat isakuude kehtestamine. Kolmandaks peaks olema muutunud see, et Eesti Vabariik loobub jäigast töö- ja pereelu lahutamisest, mis tähendab seda, et muuta tuleb korda, kuidas väljastatakse haigus- ja hoolduslehti, muuta tuleb vanemahüvitise seadust ja teisi õigusakte, mis palgalõhet toodavad.

Üks teravaid probleeme Eestis on ka naiste ligipääs võimule. Kui palju võiks naisi olla järgmises riigikogu koosseisus ja mida selleks tegema peaks?

Nagu olen ka palju aastaid varem korrutanud, siis usun, et normaalne esinduskogu on selline, mis peegeldab enam-vähem seda ühiskonda, mida ta esindab. Kui meil on ühiskonnas naisi ja mehi umbes pooleks, siis nii võiks neid olla ka valitud kogudes.

Aga kui see ilma kvootideta ei juhtu?

Kvootide seadmiseks määrab seadus piirangu. Kvoote tohib seada ainult juhul, kui selleks on – ainult alaesindatusest ei piisa – objektiivsed põhjused, mida ei ole võimalik ühegi muu meetmega ületada. Ma tegelikult ütleksin, et meil ei ole võimalik tõenduspõhiselt väita, et muude meetmeteta ei saa seda vähendada. Lihtne on öelda, et teeme kvoodid.

Mida muud ette võtta?

Kõige lihtsam, mida saab alati igale inimesele soovitada, on valida mis tahes valimistel alati alaesindatud sugupoolt. Kahjuks me teame valijauuringutest seda, et ka naised ise ei ole väga altid naiskandidaatide poolt hääletama. Võib-olla seal võiks kõige suurem muutus toimuda.

Aga parteid? Kas nemad saavad midagi ära teha?

Parteid saavad loomulikult tõsta naisi nähtavamatele kohtadele – esinema sellistes saadetes nagu „Foorum” ja „Vabariigi kodanikud”. Teaduslikult on tõestatud, et isegi tüdrukute matemaatikahinded koolis lähevad paremaks, kui naised on poliitilistel kohtadel rohkem nähtavad.

Nii poliitikasaadete kui ka parteide juhid ise ütlevad, et kuskilt ei ole võtta naisi.

Mina sellist olukorda ei mäleta, kus ei oleks naisi kuskilt võtta olnud.

Ometi oli viimane „Foorum” (17.02.) täiesti meeskoosseisus.

Tundub tõenäoline.

Ja Taavi Rõivas ütles, et no mis sa teed noh, kui valitsusse ministreid määrati.

Jah, see peaks muutuma.

Aga valitsusele ettekirjutusi samas teha ei saa?

Mis selle ettekirjutuse sisu võiks olla? Vahetage osa ministritest välja? Selle otsuse saab ikkagi teha valija valimiskasti juures. Kõige esimene asi, isegi enne valimiste kättejõudmist, oleks see, kui naised mõtleksid, enne kui nad mõnele naispoliitikule julma kommentaari panevad. Mõelge, kas see äkki ka teie enda pihta ei käi? Miks te seda teete? Mida te võidate sellest? Ma olen ise püüdnud mitut väga ägedat naist veenda, et tule, löö ühiskondlikus elus rohkem kaasa. Ta ütleb, et ei taha seda sõimulaviini pähe saada, ta ei taha, et tema lapsi mõnitataks, ta ei taha, et teda iga nurga peal halvustataks.

Kas miski peab ühiskonnas laiemalt muutuma, et naispoliitikuid rohkem tuleks?

Selle muutuse võiks ju teha kohe – alates järgmisest minutist ei tee keegi ühtegi solvangut. Ja siis, ma arvan, juhtub see üsna ruttu…

Kuidas see saaks toimuda?

Inimesed lepivad omavahel kokku, see võiks olla meie ühine osa, et me toetame naispoliitikuid sõltumata erakonnast. See võiks olla meie ühine positiivne programm, et me ei ütle halvasti. See puudutab iga väljaütlemist ka seltskonnas, näiteks kui kogunete õhtul sõpradega arutama, siis mõelge, kas see on praegu hea mõte hakata mõnda naist tümitama.