Mida annab meile riigimales mõne väärtusliku nupu ohverdamine? Mida passiivses rollis nuppude mängu toomine? Vaatame strateegilise lähenemise pakutavaid võimalusi energiapoliitika ja huvihariduse näitel.

Ideaalis lähtub poliitika avalikust arvamusest ja strateegialoome parimast tõenduspõhisest teadmisest. Veel parem oleks, kui need kaks demokraatlikus ühiskonnas üksteisele järjest lähemale liiguksid, et avalik arutelu põhinekski parimal strateegilisel arusaamal ja poliitika omakorda lähtuks päriselt sellest, mitte varjatud huvidest.

Reaalsuses domineerib avalikus arutelus aga paraku viimane. Kui vaatame metsandust, energiat, haridust, teadust, sotsiaalprobleeme, siis fookus on enamasti päevapoliitilisel, operatiivsel ja taktikalisel kemplusel, mitte strateegilisel vaatel. See on väga ohtlik. 

Võtame meditsiinivaldkonna. Operatiivne tasand märkab näiteks, et levinud on teatud tüüpi vähk, ja otsib protseduuri, millega seda ravida. Kui protseduur on leitud, siis avastatakse, et selle kõrvalnähuks on uued probleemid, organipuudulikkus või midagi muud. See viib omakorda järgmiste kallite protseduuride, ravimite ja uute kõrvalnähtudeni. 

Strateegiline lähenemine paneb peatuma, asju natuke eemalt vaatama ja küsima, miks on vähk üldse levima hakanud. Kas meil oleks võimalik avastada seda varasemas etapis, et ravida tõhusamalt ja vähemate kõrvalnähtudega? Strateegilisest vaatest sünnivad seireprogrammid ja muud ennetustegevused, mis on reeglina kordades odavamad ning samal ajal tervishoiu mõttes palju efektiivsemad.

Mida tähendab strateegiline vaade?

Strateegia ei ole dokument. Kuid see ei ole ka lihtsalt hulk otsuseid, nagu soovitakse mõnikord lihtsustavalt näidata. Päris strateegia, selline, mis toob soovitud tulemusi, on süsteemsel arusaamal baseeruv süsteemne lahendus.

Sõna „süsteemne” on laiatarbeline ja seetõttu tihti eksitav. Süsteemsus on tervik, mida ei saa mõista vaid selle komponente vaadates või omavahel liites. See on nagu elusolend – oma funktsionaalsete organitega, mis võimaldavad üksteisel toimida (nagu süda pumpab verd, mida kopsud hingamisteede abiga hapnikuga rikastavad). 

Strateegiline vaade on perspektiiv, mis laiendab valikute hulka meie malelaual ja suurendab sedakaudu tõenäosust, et leiame paremaid vastuseid meie ühiskonna eelseisvatele muredele.

Just nagu inimese puhul, on sümptomite ravimine ajutine leevendus. Lõpuks peab leidma süsteemse teguri, mis probleeme põhjustab. Seepärast ei ole ka tõeline strateegia lihtsalt hulk „häid” otsuseid või ideid. Selleks et teha päriselt head strateegiat, tuleb aru saada, mis süsteemi parasjagu muuta tahetakse ja kuidas see töötab, ning alles siis välja mõelda, kuidas seda muuta. Seejärel on võimalik langetada mõned otsused (nt seireprogrammi loomine vähiennetuseks). See ei ole aga pelgalt heade ideede loend, vaid iga otsus panustab süsteemse muutuse sündimisse.

Sel põhjusel sai alguse ka see rubriik – selleks et mõtestada süsteemselt ühiskondlikke nähtusi, mille puhul meil peaksid tekkima riigi ja ühiskonnal tasandil head süsteemsed lahendused. Toon avaartiklis kaks näidet eri valdkondadest, kus strateegiline vaade võiks tuua nähtavale valikuid, mis jäävad igapäevaelu kontekstis märkamatuks.

Strateegiline perspektiiv nr 1: teised käigud

Eestis on olnud riiklikul tasandil mõnda aega eesmärk, et tuleviku töötaja oleks ettevõtlik ja loov (vt OSKA uuring). Seda nüüdseks üsna ilmsetel põhjustel: kõike korduvat, mehaanilist, lihtsat ja mitteloovat on kergem automatiseerida. Automatiseerimine juba käib või õigem oleks öelda, et see on toimunud juba päris pikalt. 40 aastat tagasi oli pea kõigis USA osariikides ülekaalukas sekretäriamet. Pelgalt kümne aastaga muutus suur osa sellest tööst tänu arvutitele niivõrd ebavajalikuks, et levinuimaks sai veokijuhiamet, mis on praegu aga hea näide kohe-kohe automatiseeritavast tööst.

Seepärast on püütud pikalt muuta kooli ettevõtlikumaks ja loovamaks. Arendatud on õppekavu, loodud meetodeid, tehtud koolitusi. Kõik need lähenemised on kindlasti üks viis probleemi lahendamiseks, kuid samal ajal on need ka väga operatiivsed.

Siin pakub maleanaloogia meile kena paralleeli. Algaja mängija takerdub sinna, kus parasjagu „käib andmine” – kus vastase nupp ohustab või kaotatakse enda nuppe. Strateegiline mängija vaatab aga kogu lauda ja näeb ka neid nuppe, mis justkui pole üldse osa toimuvast. Haridusmaastikul mängija märkab, et selle asemel, et üritada panna hästi toimivat „vankrit” (kooli) ettevõtlikkust ja loovust arendama, maksab tõsta tagareast välja „ratsu” (noorsootöö ja huviharidus), kellele eelseisev väljakutse sobib märksa paremini.

Selleks et teha päriselt head strateegiat, tuleb aru saada, mis süsteemi parasjagu muuta tahetakse ja kuidas see töötab, ning alles siis välja mõelda, kuidas seda muuta.

Operatiivsel tasandil oleme tihti inertsist kinni selles, kuidas me oleme asju alati teinud. Kool on olnud õige vastus paljudele küsimustele, õige vahend paljude eesmärkide saavutamiseks. Strateegiliselt vaadates aga märkame, et nende uute eesmärkide täitmiseks on meil võtta laualt palju paremini sobivad nupud. 

Noorsootöö ja huvihariduse saaks tõsta kõrvalrollidest välja põhitegijateks. Juhusliku huvipõhise taustategevuse asemel saaks riikliku tegevustoetuse ja süsteemse põhiharidusega saavutada integreerimise kaudu ettevõtlikkuse ja loovuse arendamisel märkimisväärselt paremaid tulemusi. Strateegiliselt ei sihiks me mitte koolide liitmist omavahel, vaid noorsootööd tegevate ja huviharidust pakkuvate asutustega. Looksime täitsa uut tüüpi noorte inimeste arendamise (õppe)asutusi, kus need eri lähenemised oleksid päriselt tervikuks lõimitud.

Samal ajal näeme aga, kuidas riigi kärpekäärid hoopis vähendavad huvihariduse ja noorsootöö rahastust, et saavutada üks kiire eelarvevõit – nagu algaja mängija, kes võtab etturi, et end korra paremini tunda, kuid siis kaotab mängu.

Strateegiline perspektiiv nr 2: alustame lõpust

Teine asi, mida strateegiline vaade tihti teeb, on fookuse nihutamine sellelt, mis on, sellele, mis võiks olla. Võtame näiteks olukorra Eesti põlevkivimaastikul. Operatiivne vaade näeb, et põlevkivist elektri tootmine muutub järjest ebaökonoomsemaks, ja püüab Ida-Virumaal põlevkivitööstust muuta – kas siis keemiatööstuseks või millekski muuks. See viib sadade miljonite põlevkiviõlitehasesse uputamiseni, lahendamata samas Eesti energiatootmise või Ida-Virumaa muresid.

Males on selge, et vahel tuleb mängu võitmiseks mõni väärtuslik nupp ohverdada. Eesti rohepöördega on olukord sarnane: selleks et saavutada Ida-Virumaal majanduslikult toimiv muutus ning säilitada samal ajal Eesti energeetiline iseseisvus, ei piisa põlevkivitööstusele uue väljundi leidmisest. Veel enam, kui panustada raha ja tähelepanu praegu põlevkivile, jäävad õiged sammud õigel ajal astumata. Strateegilises vaates on loogiline, et tuleks küsida: a) kuidas oleks Eestis mõistlik edaspidi elektrit toota ning b) milline võiks olla tulevikus edukas Ida-Virumaa majandus?

Neid küsimusi tõstatades saame hoopis teistsuguseid vastuseid. Näiteks mõistame, et Eesti energiatootmine ei pea toimuma Ida-Virumaal või, veel enamgi, et energiajulgeoleku seisukohast olekski turvalisem hajatootmine eri viisidel ja eri kohtades. Või et Ida-Virumaa potentsiaal ei peitu kergesti automatiseeritavas kaevandamises või töötlevas tööstuses, vaid hoopis ettevõtlike inimeste võimes tulevikutehnoloogiat rakendada (nt Jõhvi programmeerimiskooli eeskujul).

Strateegiline vaade ei anna alati „õiget” vastust, mis on ilmtingimata parem kõigist muudest vastustest. Ei, see on perspektiiv, mis laiendab valikute hulka meie malelaual ja suurendab sedakaudu lihtsalt tõenäosust, et leiame paremaid vastuseid meie ühiskonna eelseisvatele muredele. Seetõttu esitame selle rubriigiga ka üleskutse inimestele, kes näevad mõne olulise poliitilise teema strateegilist perspektiivi ja oskavad seda siin lugejatele põnevalt selgitada.

Müürilehe ja DD Sihtasutuse koostöös on sündinud uus rubriik, mis toob kokku kaks sageli eraldi eksisteerivat teemat: poliitika ja strateegia. Iga lugu analüüsib mõnd poliitiliselt olulist küsimust strateegilisest vaatest, et pakkuda välja paremaid käike, mida on muidu raske märgata.

Martin A. Noorkõiv on DD juht ja DD StratLabi strateegiakonsultant. Nõustamistegevus on viinud strateegiat arendama tantsuvaldkonnast rakettide, rohepöörde ja panganduseni. Tartu Ülikooli doktorandina uurib ta, kuidas tõsta esile kestlikuma ühiskonna siirdeid.