Eesti inimeste liikumisaktiivsus langeb kolinal, jättes endast maha aina nõrgema ühiskonna. Nukras vähikäigus mängib ootamatult tähtsat rolli asjaolu, et liikumine on olnud seni niivõrd loomulik osa igapäevaelust, et seda pole märgatudki, rääkimata strateegilisest takka utsitamisest. Kuidas saaks riik nüüd jõuda meetmeteni, millega liikumist süsteemselt taastada?

Hulk uuringuid on näidanud, et kui inimeste igapäevategemistes on piisavalt liikumist ja vähe istumist, on sellest piinlikult palju kasu. Liikumine ennetab, arendab, toetab ja parandab, pikendab või siis lühendab, ravib ja leevendab, paneb aluse, aitab vastu panna ning lahendab mõne häda lausa otsekohe. Lisaks füüsilisele tervisele toetab piisav liikumine ka kognitiivset ja kehalist võimekust, akadeemilisi saavutusi, vaimset tervist ja sotsiaalseid oskusi. Kasude nimekiri nagu kuulsa kloorijoogi levitajatelt! Eriti juhul, kui ei liiguta kuskil puuris, vaid heas sotsiaalses, vaimses ja füüsilises keskkonnas. 

Olgu öeldud, et selle haruldaselt helde kompensatsioonimehhanismi taga on kümneid tuhandeid aastaid ringisörkimist savannis. Kuna nüüdisajal on sörkimist vähe, toimib see mehhanism kehvemini – ja annab põhjust muretsemiseks. Lisaks üksikisiku hädadele, nagu ülekaal, meeleoluhäired ja elustiilihaigused, on vähesel liikumisel ka tõsine ühiskondlik mõju ning tagajärgi jagub nii riigikaitsele, rahvatervisele, tööjõuturule kui ka rahvamajandusele. 

Eestis on liikumine leidnud koha õige mitme ministeeriumi eestvedamisel koostatud strateegilise tähtsusega dokumentides, tegevuskavades ja eelarvetes. Jõutud pole aga siiski süsteemsete lahendusteni, mis liikumisaktiivsuse langusesse otsustavalt sekkuda suudaksid. Isegi strateegilisest vaatest on seni raske rääkida. Milles asi?

Spordi sabarakk 

Kultuuriministeeriumi vastutusalas paigutub liikumine spordipoliitika alla, ent kui ajada näpuga järge spordipoliitika tekstides – riiklikus arengukavas, selle aruannetes, kas või kriisiabi toetuse nimekirjades –, kipub jääma mulje, et liikumine ei tähista seal muud kui saavutusspordi vähem karismaatilist „sabarakku”, mida ei tajuta eraldiseisva nähtusena ja millele pole seetõttu vaja ka süsteemseid lahendusi välja töötada. Kui lahenevad spordi probleemid, lahenevad ka liikumise omad. 

Liikumisharrastuse edendamise peamise meetmena on spordipoliitikas domineerinud seni rahvaspordiüritused. Kahtlemata pakuvad Maijooksud ühistunnet ja utsitavad nii mõnegi treenima, kuid elanikkonna igapäevase liikumise mõttes on tegu siiski heal juhul operatiivsete lahendustega. Lisaks kuluvad ürituste peale korraldajate ressursid. Ja nagu osutas olümpiasportlase Saskia Alusalu skandaalne spordinädala sõnavõtt, tekib ühekordsetele tegevustele panustades uinutav mulje, et probleemiga juba tegeletakse ja aina paremaks läheb.

Usun, et kellelgi pole illusiooni, et tipptasemel kuulitõukerajad ja ideaalne kunstmuru võiksid lapsi või täiskasvanuid liikuma panna.

Sarnast ummikseisu – probleemi vähene mõistmine, operatiivne pusserdamine, näilised lahendused süsteemsete asemel – on aimata liikumisele suunatud raha puhul, mis valatakse betooni ja spordistaadionitesse. Usun, et kellelgi pole illusiooni, et tipptasemel kuulitõukerajad ja ideaalne kunstmuru võiksid lapsi või täiskasvanuid liikuma panna. See vajaks ikka erakordset meelekindlust, et sisustada oma vaba aega alalõpmata kuulitõukamisega.

Spordipoliitikas on liikumise edendamisel veel üks takistus. Liikumise tervist toetava ja tõenduspõhise maine abiga loodetakse nügida „soojemale kohale” ka jätkusuutlike mudelite nappusest ja skandaalidest räsitud sporti. Oluline eesmärk muutub nupukeseks ühes sootuks teises mängus.  

Rasvumise vastumeede 

Sotsiaalministeeriumi vastutusalas nähakse liikumist eeskätt tervise teenistuses, mis ongi üsna kohane. Paraku ei käsitleta liikumist ei arengukavades ega ka poliitikameetmetes kuigi selgelt, pigem nähakse ses vahendit „ülemäärase kehakaaluga inimeste osakaalu vähendamiseks”. Nii et taas nupuke teises mängus, igati olulises, kuid ikkagi teises. Kurioossel kombel sörgib liikumine siingi sabas palju selgemini mõtestatud ja lahti kirjutatud „suurel vennal” – seekord tasakaalustatud toitumisel. 

Tervisekäitumist kujundavates strateegiates on vähemalt kuni koroonakriisini domineerinud tugevalt individualistlik lähenemine: iga inimene on oma terviseotsuste peremees. Nii on ka liikumisaktiivsuse edendamisel nähtud peamise meetmena head teavitustööd: riigi roll on teada anda ja igaüks vastutab oma liikumise eest ise. Ent teadupoolest on inimeste tegevused haruharva kantud ainult ratsionaalsetest valikutest. Samuti kujuneb teavitustööle panustades toosama uinutav mulje, et töö probleemiga juba käib. 

Loomulik ja nähtamatu liikumine 

On veel üks palju süsteemsem tegur, mis seisab nii nõrga strateegilise lähenemise kui ka tugeva kaaperdamisvõimaluse taga. Nimelt pole jõutud mõistmiseni, mis nähtus on liikumine ja mis „vastasega” on tegu vähese liikumisaktiivsuse puhul. Nende vastusteta on raske panna kokku häid strateegiaid. 

Nii liikumisaktiivsus kui ka selle nappus nõuavadki sootuks teistmoodi arusaamu. Inimkonna ajaloos pole liikumine toimunud mitte omaette tegevusena, vaid enamasti muude tegevuste käigus. Liiguti tänu tööle, toiduhankimisele, mängimisele, õues olemisele, suhtlemisele, kuhugi jõudmisele. Nii nagu ei osatud argirutiinidesse lõimitud liikumist märgata ega kultuuris väärtusena välja tuua, läks ka väga pikalt, enne kui taibati, et tegevuste teisenedes jäi liikumist väheks ja asemele tuli istumine. Esmalt saabusid tagajärjed ja alles siis taipamine. 

Vaid teavitamisele tuginevad meetmed ei tööta, sest pole kuigi viljakas motiveerida inimesi sooritama asju, mida nad isegi ei märka ega ära tunne.

Sedasi on liikumise loomulikkus ühelt poolt vähese liikumisaktiivsuse üks põhjus, aga teisalt ka süsteemne takistus hästi toimivate strateegiate loomisel. Hätta jäädakse nii- või naapidi. Vaid teavitamisele tuginevad meetmed ei tööta, sest pole kuigi viljakas motiveerida inimesi sooritama asju, mida nad isegi ei märka ega ära tunne. Kui aga tõenduspõhistele teadmistele toetudes võetakse ette uus operatiivne lähenemine ja hakatakse soovitama mingeid erilisi liikumisharjutusi, siis põrkutakse kultuurinormidega: paljude jaoks tähendab iga poole tunni tagant istmiku toolilt tõstmine ja õlaringide tegemine mõtestamata ja piinlikku tilulilu, ükskõik kui suurt ja tõenduspõhist kahju istumine endaga ka kaasa ei tooks.

Ka sporditaristusse panustamisest on üksi vähe abi. Liikumissoovituste täitmiseks ei piisa paarist treeningust nädalas, kuid rohkemaks pole enamikul spordisõpradel igapäevaelu toimetuste kõrvalt jaksu. Ikka nendesamade toimetuste kõrvalt, mis varem liikumist sisaldasid. 

Muu hulgas liikumise taastamine 

Vähese liikumisaktiivsuse leevendamiseks peakski esmalt võtma seniste vaadete asemel kasutusele tublisti strateegilisema pilgu, lähtudes arusaamast, et liikumine on loomult üsna märkamatu ja toimib kõige paremini teiste tegevuste seas. Selle põhjal saab sõnastada uusi eesmärke, mis täiendavad märgatavalt varasemaid, näiteks luua eeldused, et liikumisest saaks iga inimese elukaare kõigis osades igapäevaseid toimetusi läbiv tegevus. 

Vastse sihi valguses on valikuid rohkem ja kasutusele saab võtta uusi lahendusi, mida pole seni oluliseks peetud või süsteemselt rakendatud. Näiteks siiani staadionile, spordisaalidesse, terviseradadele või mujale spetsiaalsetesse keskkondadesse surutud liikumisele on siis vaja luua koht sealsamas, kus inimesed suhtlevad, töötavad, õpivad, puhkavad, ühest kohast teise lähevad. 

Asutuste ja koolide rajamisel võib seni kohustuslike parkimiskohtade asemel nõuda mitmeotstarbelisi hoove, õpilaste tihedalt tunde täis päevaplaanidesse pikemaid pause, sest nii hoovid kui ka pausid kutsuvad liikuma. Parkides asuvate jõumasinate asemele sobivad väikebatuudid, kiiged ja puud madalseiklusradadega, sest uuringud on näidanud, et keskkonnas, mis soodustab suhtlust ja mängu, tekib liikumine loomulikumalt. Ja kui muu hulgas on liikumisele juba alus pandud, ega siis jää unistuseks ka jalakäija- ja ratturisõbralik välisruum. 

Leene Korp tõmbab parajasti joont alla meedia ja kommunikatsiooni doktoriõpingutele Tartu Ülikoolis ning toimetab haridusuuendusprogrammi Liikuma Kutsuv Kool kallal.