Võimaluste aken venekeelsete koolide eesti keelele üleminekuks on avanemas – mida teha, et see reform oleks edukas?

Vene koolide eestikeelsele õppele üleminek oli üks esimestest suurtest hariduspoliitilistest eesmärkidest, mis taasiseseisvunud Eestis 1990ndate algul paika pandi. Ometi on just see eesmärk osutunud kõige raskemini saavutatavaks. Gümnaasiumite tasandil sai see pärast tähtaja mitmekordset nihutamist 2012. aastaks viimaks tehtud, aga põhikoolide ega alusharidusasutuste vallas ei ole otsustavaid samme astutud. Miks? Kuidas saavutada see eesmärk nii, et üleminek oleks tõesti edukas?

Poliitilise tahte nappus

Poliitiliste voolude mudeli järgi saab poliitikamuutus võimalikuks, kui kokku langeb kolm tingimust: kehtivat olukorda tajutakse probleemina, probleemile on olemas lahendused ning eksisteerib poliitiline tahe muutuse elluviimiseks[1].

Vene koolide keelereformi on takistanud ennekõike poliitilise tahte nappus. Reformiga venitamine on olnud kasulik nii erakondadele, kes positsioneerivad end venekeelse elanikkonna väidetava eelistuse (eestikeelsele õppele ülemineku vastasuse) eest seisjana (Keskerakond), kui ka parteidele, kes ideede nappuse korral vene kooli eestikeelseks muutmise plaani ühelt riigikogu valimiste platvormilt teisele tõstavad ning sel moel konkurendiga vastandudes ikka ja jälle valijate tähelepanu ja heakskiitu koguvad (Reformierakond). 

Vene koolide eduka eesti keelele ülemineku esmaseks tingimuseks on seega erakondade poliitilisel tahtel põhinev kokkulepe, mille saavutamine ei olegi aga enam eriti ebarealistlik, kui arvestada, et vastupidi sellele, mida kõneleb Keskerakond, on vene valijate huvi eestikeelse õppe vastu üsna suur. Näiteks tõi hiljutine lõimumise monitooring välja, et suurem osa (66%) teisest rahvusest inimestest leiab, et eestikeelne õpe peaks Eestis algama lasteaias, 80% neist nõustub aga väitega, et eesti keele õppimine tõstab koolilõpetajate konkurentsivõimet tööturul.

Kas käsime, ignoreerime või võimestame?

Avaneva võimaluste akna taustal on asjakohane küsida, mida teha, et algatatav reform oleks edukas. Selle küsimuse üle on nüüdisaegsete heaoluriikide poliitikakujundajad ja -teadlased juurelnud enam kui pool sajandit. Kui esialgu leiti, et edu võti seisneb tsentraalses valitsemises – poliitikakujundajad defineerivad probleemi, sõnastavad lahendused ja juhivad protsessi hierarhilise käsuliiniga –, ehk domineeris nn top-down-lähenemine, siis mõne aja pärast tõusis vastandina fookusesse nn bottom-up-stiil, mille keskseks märksõnaks on „rohujuuretasandi algatus”.

Mõlemal lähenemisel olid oma head ja vead. Ülalt-alla-meetod võib küll olla selgelt planeeritud ja realiseeritud, kuid sidusgruppe kaasamata võib joosta liiva juba reformi esimene etapp ehk probleemi defineerimine, sest üleolev ja ekslik oleks arvata, et kesksed poliitikakujundajad teavad ainuisikuliselt, mis on kõige teravamad probleemid, millega ühiskonnaliikmed kokku puutuvad, ja kuidas neid lahendada. Alt-üles-lähenemise pluss on sidusgruppide autonoomia, kuid ilma keskse koordineerimiseta võib tulemuseks olla ebavõrdsus, otsustamatus ja segadus, mille üheks väljundiks on poliitikate triivima minek (policy drift) ehk olukord, kus olemasolev poliitika ei toimi enam eesmärgipäraselt, kuid vastu pole võetud ka otsust olukorda parandada.

Kahe lähenemise edutegureid ja kitsaskohti arvesse võttes on jõutud järeldusele, et parim viis reformi elluviimiseks on nimetatud meetodite kombinatsioon, kus reform algatatakse ja seda koordineeritakse keskselt, kuid toimub väga sisuline sidusgruppide kaasamine, võimestamine ja arusaamade ühtlustamine, et saavutada olukord, kus iga toimija mõistab reformi vajalikkust ja eesmärke ning töötab seega maksimaalselt kaasa reformi õnnestumise nimel.

Soovimatute tagajärgedega reform

Vene koolide eestikeelsele õppele üleminekul edu tagamiseks tuleks lähtuda nii reformiteooriast kui ka Eesti senistest õppetundidest, mis kinnitavad omakorda reformiteooria paikapidavust. Nimelt, ehkki mõnikord arvatakse, et vene koolid lähevad eestikeelsele õppele üle ise ja riiklikult ei peakski seda eest vedama, näitab Eesti kogemus, et enne riiklikult paika pandud kohustuse tekketa, mille tulemusel muudeti vene gümnaasiumite õpe aastatel 2007–2012 60% ulatuses eestikeelseks, detsentraliseeritud korras keelereformi ei toimunud. Vastupidi, riikliku minnalaskmise paradigma tulemuseks oli poliitika triivimine ehk keeleliselt kihistunud koolisüsteem ei toiminud juba pikka aega eesmärgipäraselt, kuid sihikindla poliitikamuutuse algatamise asemel lasti poliitikal lihtsalt „triivida”.

On ootuspärane, et pigem lühinägelikult kui strateegiliselt läbimõeldult ja koordineeritult tehtud vene gümnaasiumeid puudutanud reform tõi kaasa mitmeid soovimatuid tagajärgi alates õpilaste motivatsioonilangusest kuni õpiraskuste tekkeni.

Siiski, ka nimetatud reformi saatsid ebaõnnestumised, kuna vastupidi poliitikateadlaste soovitusele otsustati rakendada meetodit, mida võib pidada top-down-lähenemise õpikunäiteks: keskselt pandi paika, et vaid mõne aastaga peavad vene koolid viima oma gümnaasiumiõppe 60% ulatuses üle eesti keelele, jätmata sealjuures sidusgrupid piisavalt kaasamata, mh arvestamata, kas koolidel on eesmärgi täitmiseks piisavalt ressursse (nt eesti keelt oskavaid õpetajaid, kvaliteetseid õppematerjale), kas põhikoolis vene keeles õppinud noored tulevad gümnaasiumis järsku eestikeelsesse õppesse siirdudes õpingutega toime ning kas osalised üldse mõistavad reformi vajalikkust ja on nõus selle õnnestumise nimel pingutama. Sestap on ootuspärane, et pigem lühinägelikult kui strateegiliselt läbimõeldult ja koordineeritult tehtud reform tõi endaga mitmeid soovimatuid tagajärgi alates õpilaste motivatsioonilangusest kuni õpiraskuste tekkeni[2].

Keelereformiga edasiminekuks on käidud välja terve plejaad lahendusi: keelekümblusklasside laiendamine, eesti keele õpetamisega alustamine juba lasteaias, stipendiumid Ida-Virumaale elama asuvatele mujalt pärit õpetajatele, eesti ja vene noorte sidemete tugevdamine, õppematerjalide koostamine kultuuridevahelise kommunikatsiooni põhimõtteid arvesse võttes jne. Tartu Ülikooli haridusteadlased on töötanud isegi välja piirkonnaspetsiifilised mudelid, kuidas ühtse eestikeelse koolini jõuda[3]. 

Selleks et väärt lahenduste rakendamine liiva ei jookseks, on vaja vaadata tegevusi enne nende rakendama asumist strateegilise, nüüdisaegsest reformiteooriast lähtuva pilguga ja viia reform ellu sellele vastavalt, nt algatada poliitikamuutus küll keskselt, kuid kaasates sealjuures kõiki olulisi sidusgruppe (sh õpilasi, õpetajaid, koolijuhte, omavalitsuste juhte, lapsevanemaid) nii vara ja sisuliselt kui võimalik, et koguda infot nende tajutud hirmude ja riskide kohta ning neid põhjendatult maandada ja et ühtlustada arusaamu probleemi olemusest ja reformi vajalikkusest. 

Kui tulla tagasi poliitiliste voolude mudeli juurde, siis probleem eksisteerib, lahendused on olemas, poliitiline tahe tekib ilmselt peatselt. Seega on aken poliitikamuutuseks peaaegu lahti. Selleks et avanev võimalus täidaks tõesti Eesti inimeste ja ühiskonna pikaajalisi, mitte poliitikute lühiajalisi eesmärke, peavad poliitikud suutma sel korral omakasupüüdlikkusest ja lihtsatest lahendustest kaugemale vaadata – seda nii poliitilise kokkuleppe sõlmimisel kui ka reformi kavandamisel ja elluviimisel.

[1] Zahariadis, N. 2018. Ambiguity and multiple streams. – Theories of the policy process.

[2] Kitsnik, M.; Metslang, H. 2015. Eestikeelset aineõpet mõjutavad tegurid: vene koolijuhtide seisukohti ja strateegiaid. – Eesti Haridusteaduste Ajakiri, nr 3 (1), lk 202–225.

[3] Rääsk, M.; Rääsk, E.; Järv, S.; Kirss, L.; Palginõmm, K.; Pedaste, M. 2019. Ühtse Eesti kooli mudeli väljaarendamine Eestis. 

Sandra Haugas on Praxise hariduspoliitika ja riigivalitsemise ekspert, kes annab lisaks Tallinna Ülikoolis loenguid heaoluriigi ja poliitikakujundamise teemadel.