Eesti riigi turvalisus ja majanduslik heaolu sõltuvad suuresti rahvusvahelisest koostööst ning teistest liberaalseid ning demokraatlikke väärtusi austavatest riikidest, keda Eesti võib oma sõpradeks pidada. Seda tähtsamat rolli mängivad poliitikud, kes oskavad ja tahavad olla oma otsustes kaugelevaatavad.

On sombune neljapäev, 22. november. Valitsuskriis on juba alanud, ent Indrek Tarandile pole veel Toompeal kallale kiputud. Oleme leppinud president Kersti Kaljulaidiga paar nädalat varem kokku intervjuu, tingimusel et me päevakajalistest sündmustest ei räägi, kuna leht läheb trükki alles detsembri alguses. Plaanis on vestelda üldisematel riiki ja selle korraldust puudutavatel teemadel, aga ÜRO rändeleppe ümber lahvatanud kiretorm illustreerib vaid jutupunkte, mida soovin riigipeaga arutada. Vabariigi Presidendi Kantseleis käib tihe sagimine ja Kaljulaid jõuab intervjuule veerandtunnise hilinemisega, lubades korvata ajanappuse sellega, et räägib palju tähemärke minutis. Ta peab oma sõna ja vastab nelikümmend viis minutit kestva intervjuu vältel nii kiiresti, selgelt ja soravalt, et mul õnnestub vaevu järge hoides pobiseda tema jutule vahele mõned oma pikalt ette valmistatud küsimustest. President on jõuline ja konkreetne, aiman ainult kerget tüdimust, kuna palun tal selgitada asju, mis peaksid olema ometi kõigile nii selged ja arusaadavad.

Ükski riik ei seisa üksi, ent kõik seisavad enda huvide eest. Kust jookseb Teie isiklik tunnetuslik „meie” piir? Keda see hõlmab?

Minu jaoks on need meiega ühtseid väärtusi jagavad riigid ja need ei piirdu ainult Euroopa Liiduga. Meie rahvusvaheline toetus põhineb olulistes küsimustes samameelsel, kuigi mitte alati samade huvidega koalitsioonil. Seetõttu teeb mulle väga muret, kas Euroopa Liidul on võimekust tagada, et kõik sinna kuuluvad riigid jäävad demokraatlikeks. Kui demokraatlikud väärtused, nagu pressivabadus, inimõigused ja võimude lahusus, lakkavad kehtimast riikides sees, on põhjust kahtlustada, et ka Euroopa Liit hakkab oma otsustes rohkem huvidele tuginema. Meie huvid ei läheks aga sellises maailmas kellelegi korda. Just sel põhjusel saame meie apelleerida ainult ühistele väärtustele.

See tähendab loomulikult seda, et sõprade võrgustiku olemasolu tagamiseks peame ka siseriiklikult neidsamu demokraatlikke väärtusi austama. Ei ole ju võimalik nõuda teistelt riikidelt meie suhtes väärtuspõhist välispoliitikat, kui me ise samu põhimõtteid ei järgi. Niisiis moodustavad „meie” ikkagi riigid, kellega me maailmas koos oleme – need on liberaalseid, demokraatlikke väärtusi austavad riigid.

Mis jääb ühe üksiku riigi funktsiooniks ja eesmärgiks globaalses maailmas, kus üha suurem roll on rahvusvahelisel koostööl?

Euroopa Liidu leping ütleb selle kohta väga selgelt, et tegu on rahvusriikide liiduga. Riigi roll on hoida oma kultuurilist rahvuslikku identiteeti, arendada kultuuri-, kombe- ja keeleruumi ning tagada riigikeeles õppivatele inimestele hea haridus, kõrgharidus ning muu hulgas ka keelteoskus. Lühidalt öeldes on ju endiselt meie enda otsustada absoluutselt kõik, mis puudutab ümberjagavat poliitikat laiemalt. Me peame tegelema riigisiseste loogilise koostoimimise ja solidaarsuse valdkondadega, nagu haridus, tervishoid, kultuur, sotsiaalkaitse ning riigikaitse, sest nendega ei tegele keegi teine. Kõik see, mida me teeme ümbritsevas maailmas, tagab meile aga seejuures turvalisuse, julgeoleku ja majandusarengu.

Mis võib aeglustada rahvusvahelist koostööd tegevate riikide otsustusprotsesse ja põhjustada probleemide eskaleerumist?

Kujutame ette, et meil ei ole Euroopa Liitu ja Euroopa üritab saavutada kontinendina mingisugust kokkulepet, mille jaoks ei ole olemas süsteemistruktuuri: kus toimub kogunemine, mis reeglid kehtivad, kuidas hääletatakse, kas üldse hääletatakse ja mismoodi seda pärast rakendatakse. Oletame, et meil ei ole Euroopa Liitu ja tekib ikkagi vajadus reguleerida migratsioonikriisi. Sellisel juhul tuleks meil kulutada kolm aastat, et leppida kokku, kus toimub kohtumine, kuidas seal otsuseid tehakse, ning kui oleme selle kõik viie aastaga tehtud saanud, siis puudub kehand, mis hakkaks neid vastuvõetud otsuseid ellu viima. Lisaks ei oleks sellises kogumis mingit garantiid, et kokkulepitavad reeglid seoses sellega, kuidas otsustamine toimub, austaksid üldse väikeriikide huve. Need reeglid võiksid olla ka täiesti teistsugused, näiteks proportsionaalsed riikide suurusega. Euroopa Liidus on meil juba kindel koht, kuhu me koguneme, ja kindlad reeglid, millest tähtsaim on see, et igal riigil on võrdne õigus, sest ta on üks riik.

Valeinfo esitamine on kahjuks meie praeguse poliitika osa ja see on kogu maailmas väga suur probleem.

Kuidas vältida seda, et sisepoliitika hakkab mõjutama välispoliitikat?

Sisepoliitika mõjutab kindlasti välispoliitikat. Meie välispoliitilisi otsuseid teevad ju siin meie parteid vastavalt kokkulepitud tasandile. Kui riigile ei võeta siduvaid kohustusi, võib välisminister otsustada, kas Eesti ühineb mõne kompaktiga või loobub sellest. See on välisministri pädevuses ja see õigus tuleneb välisteenistuse seadusest. Kui riigile võetakse kohustused, siis kehtivad teistsugused reeglid ja protseduurid. Kui juttu on Euroopa Liidu seadusandluse läbirääkimistest Euroopa Liidu Nõukogus, siis meie ministrid käivad parlamendist läbi absoluutselt iga sellise liidunõukogu punktiga, mille puhul neil on vaja volitusi. Nii et loomulikult mõjutab meie sisepoliitika meie välispoliitikat. Küsimus on lihtsalt selles, kas otstarbekas on hoida meie välispoliitilist joont hästi stabiilsena või ollagi riik, kes on oma välispoliitikas ettearvamatu. Selline on näiteks Venemaa.

Postimehe tellitud uuringu järgi kardavad EKRE ja Keskerakonna valijad, et Euroopa Liit ohustab Eesti suveräänsust. Mida peate Teie suurimaks ohuks Eesti suveräänsusele?

Minu arvates ohustab Eesti suveräänsust just see, kui me hakkame nägema koostöös oma liitlaste ja partneritega ohtu oma suveräänsusele, sest selle kaitsmine on Euroopa Liidu ja NATO kaudu kollektiivne töö. Kui hakkame mõtlema alternatiividele, siis me saame aru, kuidas me oleme koos paremini kaitstud.
Oleme arutanud iga otsuse puhul, mida valmistume tegema, kas see viib meid lähemale sinna, kus tahame olla. „Mitte kunagi enam üksi” on see, millest oleme alati lähtunud. Siiamaani on selline valik sündinud võrdlemisi stabiilselt ja suurema sisemise diskussioonita, sest loomulikult me soovime olla omaenda väärtusruumi, partnerite ja liitlastega ühise laua taga ja tihedalt võrgustunud.

Ometi on meil viimasel ajal üsna levinud mõtteviis, et valitsus või mingisugune Eesti eliit, sealhulgas eesotsas Teiega, võtab rahva tahte vastaselt nende tagaselja otsuseid vastu. Loomulikult ma mõistan, et see on valimiseelne sisepoliitiline kemplus ja asi, millele ei tasuks ülearu tähelepanu pöörata, aga kas Te arvate, et selline retoorika on miski, mille pärast ei peaks muretsema?

Ei, kindlasti ei ole, aga valeinfo esitamine – kas minu või kellegi teise tegevuse kohta – on kahjuks meie praeguse poliitika osa ja see on kogu maailmas väga suur probleem. Me oleme kuulnud oma parlamendiliikmeid selgelt valeväiteid esitamas. Tähtis on, et mitte keegi ei lubaks endale sellist tegevust. See on usaldusväärsuse küsimus. Sa saad ajada mingit selget jama üks kord – see on ju teada, et oled seda teinud. Sinu usaldusväärsus väheneb ja järgmine kord ei pruugita sind enam uskuda. Muide, täpselt sama kehtib sõnakasutuse kohta. Mulle teeb muret, kui mõni traditsioonilise poliitika esindaja ütleb, et ma pean ka telesaatesse minema ja ebaviisakas olema, kasutama kujundlikke ja solvavaid väljendeid, sest muidu mind ei märgata. Sõbrad, niimoodi me hävitame järjest seda märgisüsteemi, mis aitab ka lihtsal inimesel tajuda, keda ta võib usaldada ja kuulata. Kui kõik kraaklevad ühtmoodi, siis ei olegi ju enam lihtsat meetodit, et aru saada, kelle poliitika on tasakaalustatum.

Millest sellised muutused on tekkinud?

Kui vaadata demokraatia algust – sajandit, mil demokraatia kujunes ja süvenes –, siis pikka aega said valimas käia küll kõik inimesed, aga ainult osa neist asus infoväljas, kus otsuseid ka arutati. Kui mõelda näiteks viiekümnendate elu peale kuskil London Docklandsis, siis inimesed ei teadnud isegi seda, et neil on õigus tasuta arstiabi saada. See info ei olnud veel nendeni jõudnud, kuigi NHS (National Health Service – H.T.) pakkus seda juba kõigile. Loomulikult ei olnud toonaste töötingimuste ja eluraskuste juures aega süvenemiseks, aga tol ajal ei olnud ka säutse ja pisikesi sõnumeid. Sel põhjusel võib kahtlustada, et need, kes ei süvenenud, ei mõjutanud ka eriti valimistulemust – nende hääled hajusid ühtlaselt kõigi variantide vahel ära. Seetõttu moodustas valimistulemuse just nende inimeste arvamus, kellel oli olnud aega, energiat ja tahtmist ennast kurssi viia.

Tänapäeval on meil palju sellist informatsiooni, mis on väga odav ja mille kättesaamine ei nõua mingit pingutust. Peale selle on inimestel ka rohkem vaba aega, sest meie töö on efektiivsem ja me ei pea enam lihtsalt ellujäämiseks nii palju pingutama, nagu tuli teha veel viiekümnendatel. Internetiajastul on tõusnud plahvatuslikult ka uue informatsiooni hulk, mis tähendab, et nüüd on hoopis vaja kohaneda olukorraga, kus on võimalik esitada valeväide, saada see väga kiiresti kõlama ja mõjutada sellega paljude inimeste arvamust.

Me ei ole õppinud toimetama sellises maailmas viisil, et inimesed mõistavad, mis on neile pikas ajaraamis kasulik, ja suudavad vaadata, et asi võib olla nii ja naa ning tegelikult tuleb tihtipeale nagunii valida halva ja veel halvema lahenduse vahel. Sellisteks diskussioonideks võetakse üha vähem aega ja me ei tea, kuidas seda olukorda lahendada. Minu arvates on aga oluline vähemasti seda probleemi ausalt kirjeldada. Ja ei saa salata, et valeinfo suudab mõjutada tähtsaid otsuseid.

Praeguses tehnoloogiamaailmas peaks pakkuma väliseestlastele võimalust panna oma lapsed interneti kaudu e-kooli.

Kas küberkaitse valdkond tegeleb kuidagi ka libauudiste leviku piiramisega?

Konventsionaalne küberkaitse tegeleb süsteemide turvalisuse tagamisega. See, muide, sõltub alati lõpuks inimesest. Pole ühtegi tehnilist süsteemi, mida inimene ei saa küberhügieeni aspektist oma hooletu käitumisega ära rikkuda. Valeuudiste levimise vastu aitaks see, kui tipp-poliitikud lepivad kokku, et kui kellegi kohta levib mingisugust veidrat infot, siis nad ei kasuta seda kohe ära. Kui kuuldused tõeseks osutuvad, siis küll jõuab seda teha, aga esimese kahekümne nelja tunni jooksul võiks pigem seista oma konkurendi kõrval ja öelda, et see ei klapi sellega, mida mina sellest inimesest või poliitikust arvan või tean. Ma ootan ära ja ei torma siit kohe poliitilist profiiti lõikama.

Tegelikult on selliseid vastupanuakte ka olnud. Prantsuse ajakirjandus ei avaldanud vahetult enne valimisi Emmanuel Macroni staabist lekkinud kirjavahetust, kuna arvati, et see oleks väga vale. Lisaks oli äärmiselt segane, kas need kirjad on üldse ehtsad ja miks peaks need avaldama. Meedia tegi otsuse, et nad ei kasuta nende kätte jõudnud infot, et mitte mõjutada valimistulemust. Sellest ei saa kunagi midagi mehaanilist või masinlikku, vaid see jääb alati inimeste kaalutletud otsuseks.

Kui tõenäoliseks Te peate seda, et valeinfo levikuga on seotud Venemaa võimuorganid eesmärgiga destabiliseerida Euroopat ja Ameerika Ühendriike?

Atributsioon on alati selle riigi küsimus, kes on korraldanud uurimise. Kui ameeriklased ütlevad, et venelased sekkusid, või kui president Macron ütleb president Putinile, et too sekkus, siis sellest meie lähtumegi. Tähtis on arvestada, et sellised asjad võivad toimuda väga vabalt ka meil, ja me peame õppima seda ära tundma. Tegelikult on ju päris vahva vaadata – ma ei tea, kas teie vaatate, aga mina aeg-ajalt küll – Delfi kommentaare. Seal leidub alati siiski ka keegi, kes ütleb, et ohoo, näe, trollivabrik on kohal. Meil on tegelikult olemas sisetunne ja oskus märgata kübersfääris imelikke asju, aga senimaani ei ole me suutnud midagi paremat välja mõelda kui rääkida ja lihtsalt olla teadlik, ettevalmistunud ning küberhügieeniline.

Milline on e-riigi potentsiaal pikemas perspektiivis?

Eelmisel sajandil oli see, kui siit ära mindi, lõplik ja jääv. Tol ajal ei olnud võimalik vaadata kaugelt kodumaist televisiooni, kuulata raadiot ja lugeda lehti. Paratamatult lahkuti minnes ka Eesti kultuuriruumist. Vaid väga ränga tööga võidi hoida alles oma laste keeleoskus. Praeguses tehnoloogiamaailmas peaks pakkuma väliseestlastele võimalust panna oma lapsed interneti kaudu e-kooli, et nad jääksid eestlasteks; et nad jääksid osalema e-valimistel; et nad ei vahetaks kodakondsust, kui nad kasutavad vaba tööturgu. Me saavutame selle, öeldes, et te kõik olete meile olulised. Jah, te elate mujal, sest teid on viinud sinna teie karjäärivõimalused, armastus, mis tahes muu, aga te olete ikkagi meie inimesed ja sellel sajandil ei ole see enam tühi sõnakõlks.

Millised võiksid olla viisid, kuidas e-riigi abiga rahvast paremini lõimida ja ka otsustusprotsessidesse kaasata?

Me oleme teinud mitmeid katseid ja proovinud erinevaid meetodeid, kuidas uue tehnoloogiaga inimesi osalema panna. Lootsime, et tänu e-valimistele tõuseb meie valimisaktiivsus, aga tegelikult seda ei juhtunud. Teisisõnu, meie ühiskond ei muutu, kuna meil on olemas tehnoloogilised vahendid, vaid see sõltub ikka sellest, kuidas inimesed tahavad ja otsustavad. See tehnoloogiline baas võimaldab meil lihtsalt teistmoodi kohaneda, aga see ei too iseenesest kaasa muudatust inimeste mõtlemises. See, kes tahab panustada, leidis selleks ilmselt ka varem võimaluse. See, kes ei taha, ei tee seda ka siis, kui barjäärid on panustamiseks väga madalale nihutatud.

See on muide asi, mida me peame selgitama palju ka teiste riikide poliitikutele, kes arvavad, et meie digiriik kaasab automaatselt kõiki. Inimestel jääb küll üle rohkem elupäevi, et teha midagi muud kui seista sotsiaalametis järjekorras, aga see ei pannud neid automaatselt rohkem ühiskonnaeluga seotud probleemidele mõtlema, kuigi seda võimalust on neile tehnoloogia vahendusel pidevalt pakutud.

Valimiste eel on tulnud taas päevakorda ka riigireformi teema ning arvestades rahvastiku demograafilist vähenemist, on ümberkorraldused ilmselt varem või hiljem vältimatud. Mis Teie arvates ennekõike uutmist vajab?

Põhiseaduse suhtes olen ma Ülle Madisega sama meelt – see töötab meil väga hästi. Meil on hästi toimiv võimude lahusus ja selge riigikorraldus, mis lähtub põhiseadusest. Meil on ka jätkuvalt sobilik arv parlamendiliikmeid – vastavalt Rein Taageperale umbes kuupjuur Eesti rahvaarvust. Me peame uutma küll, aga ma ei näe, et praegu oleks hädavajadust põhiseaduse muutmise järele. See on väga keeruline protsess, millega kaasnevad ka riskid. Võime rikkuda kogemata ära selle hea tasakaalu, mis on meie jaoks töötanud.

Aga kui rääkida sellest, kui hästi toimivad meie ministeeriumid, siis loomulikult oleks väga tore, kui mõne aasta tagant vaadataks kõik oma tegevused üksipulgi läbi – mis on see, mida enam üldse ei pea tegema, mis on see, mida tuleb tugevdada –, ja teha need muudatused ära. See ei ole tohutu suur üleskutse, vaid tegelikult on see riigihaldamise igapäevatöö. Haldusreformiga kaasnesid pidevalt ka arutelud riigireformi teemal. Mõned juhid tajusid riigi tahet ning maksimeerisid oma organisatsiooni efektiivsust, mõnes teises ministeeriumis aga lihtsalt ei vaevutud seda tegema. On väga tähtis, et selle taga oleks kogu aeg olemas valitsuse tahe neid muudatusi ka õiglaselt ellu viia, s.t nõuda efektiivsuse tõstmist kõikidelt võrdselt. Üks kindel viis selleks on tõesti kontrollida, ega me ei tee liiga palju asju.

Mida teeb Eesti riik Teie arvates üleliia?

Kas näiteks maakondlik ettevõtluskeskus on asi, mida me vältimatult peame tegema? Teades, et tänapäeval leiab kapital idee väga lihtsalt üles. Teades, et kapitalikulud on praegu üldiselt väga madalad, sest intressimäärad on ju peaaegu olematud. Teades, et Eestis on mitmeid äriinglite organisatsioone ja huvilisi, kes on kohal igal messil, kus on vähegi ideed väljas. Kas me ikka peame selliseid keskusi pidama? Võib-olla ei pea. Loomulikult on meil vaja töötukassat, kes aitab töö kaotanud inimesel leida ettevõtlikke ideid, aga ettevõtlust kui sellist pole tarvis toetada olukorras, kus meie maksukoormus on võrreldes teiste riikidega väike. Iseenesest on see vinge ettevõtlustoetus! EASi eelarve on ca 80 miljonit aastas. Tõsi, seal on väga palju Euroopa raha, aga seda jääb meil järjest vähemaks. Me võiksime sellise tegevuse riiklikust toetamisest loobuda.

Tänapäeval ei ole erasektori raha kallim kui avalik raha, intressimäärad on niivõrd madalad ja efektiivseid projekte, millel on lisandväärtus olemas, on kõik pangad nõus ära tegema. EAS tekitab lihtsalt tunde, et pangandus ei saa hakkama, aga tegelikult rikub see väga tajutaval määral turgu. Kui vaadata näiteks Soome majandust üheksakümnendatel, siis seal oli juba tollal ettevõtetele igas faasis kättesaadav riiklik rahastus. Kõik teised – meie nende hulgas – õppisid samal ajal kasutama rahvusvahelisi investeerimisfonde, äriingleid ja panku. Just üheksakümnendatel ja nullindatel tekkis uus varasema faasi rahastajate kiht, mida kaheksakümnendatel ei olnud. See kõik läks Soomest mööda, sest neil oli palju avalikku raha. Lisaks oli riik valinud välja sektorid, milles toimetada. Ja kui need ühel hetkel vananesid, siis selgus, et lisaks äriinglite eemalhoidmisele oli tehtud veel üks kole viga. Majandus oli vaesemaks muudetud, sest kui eelistada valitud sektoreid, siis ülejäänud lilled ei õitse – loomulikult püüdsid kõik seda väiksema riskiga riigi raha.

Ma tahaksin minna rahvusnarratiivide juurde. Te olete tegelenud eestivenelaste küsimusega. Kuidas me saaksime haarata eestivenelased oma rahvusnarratiivi?

Mina ei ole tegelenud eestivenelaste küsimusega, mina tegelen Eesti inimeste küsimusega. Eesti presidendina on mulle olulised kõik need inimesed, kes siin elavad, on kodakondsed või viibivad siin püsivalt elamisloa alusel. Ja minu igapäevatöö on hoida kogu seda seltskonda siin koos. Ma ei suhtle rõhutatult või rohkem teiskeelsete inimestega – ma suhtlen kõikidega.

Mida tähendab Teie jaoks patriotism?

Minu jaoks tähendab see, et oled valmis panustama Eesti ühiskonda töö, vabatahtliku tegevuse, kaasamõtlemise, süvenemisega. Oled valmis Eestit kaitsma, kui peaks selline vajadus tekkima. Kui juhtud tegema tööd, mis mõjutab Eesti elu tulevikus, siis oled valmis vaatama mööda iseenda, oma sõprade või mis tahes seltsingu lühiajalistest huvidest ja lähtud alati sellest, mis on Eestile pikaajaliselt kasulik. Lepid näiteks poliitikuna sellega, et kui tahad olla oma otsustes kaugelevaatav, võib sel olla pöördvõrdeline mõju sinu isikliku poliitilise karjääri pikaealisusele. See on minu jaoks patriootiline tegevus. Kõik need asjad kokku teevadki meist inimesed, kes hoiavad Eestit, töötavad iga päev selle nimel ja panustavad sellesse ka oma vaba aega, et siin oleks tore nii meil kui ka meie lastel ja lastelastel.

Ettevõtlust kui sellist pole tarvis toetada olukorras, kus meie maksukoormus on võrreldes teiste riikidega väike.

Nii et rahvus – see, kust sa juurtelt pärit oled – ei ole iseenesest patriootlikkuse essents?

Rahvus on minu jaoks väga oluline – see, et meil on eesti keel, kultuuriruum, üks riigikeel. Unistan ka sellest, et ühel päeval on meil koolisüsteem, mis tagab, et kõik inimesed väljuvad koolist ühiskonda eestikeelsetena. See tähendab, et meil on üks ja ühine kool, mitte kaks paralleelset koolisüsteemi. Mulle on väga tähtsad ka laulu- ja tantsupeod ning kõik teised sellised traditsioonid, mis on seotud just meie rahvakultuuriga. Kultuur ei ole aga geneetiliselt määratletud ja see muudab juurte küsimuse võrdlemisi ebaoluliseks. Kõik inimesed, kes tahavad panustada Eesti ühiskonda ja toimetada meie eestikeelsel platvormil, on väga teretulnud seda tegema.

Ühes mind enim riivanud raadiovestluses, mida tänavu kuulsin, arutasid kaks inimest rahvusküsimuse üle. Üks nendest ei olnud päritolult eestlane – tema kumbki vanem ei ole eestlane ja ka tema nimi pole eestipärane. Ta ütles, et ta oleks väga õnnetu, kui teda ei võetaks eestlasena – ta on eesti teadlane, kes elab oma igapäevaelu laste ja sõpradega suheldes eesti keeles. Ja ta kuulis selles saates vastu just seda, et ei, eestlaseks saamiseks läheb ikka kauem kui üks põlvkond. Ei pruugi minna! Võib, aga ei pruugi.

Aga kas riiklikult saab midagi ära teha, mida me pole veel teinud, et soodustada inimeste lõimumist?

Selle teebki ära Eesti ühtne koolisüsteem, aga see ei juhtu iseenesest. Kõigepealt on meil vaja luua võimalus selleks, et kõik lapsed saaksid eestikeelse hariduse, ja siis peame mõtlema, kuidas lahendada sellega kaasnev probleem, et mõned inimesed kaotavad võib-olla enne pensioniikka jõudmist oma töö. See ei ole kindlasti odav protsess, aga pikaajaliselt ei ole meil kakskeelse koolisüsteemi ülalpidamiseks ressursse. Ühtne koolisüsteem tuleb teoks teha ka lihtsalt seepärast, et me ei valmista siin riigis ette õpetajaid vene koolidele. Tegelikult on paljud meist elanud mujal riikides, kus koolisüsteem on riigikeelne. Inimesed eeldavad, et neil on õigus panna laps riigikeelsesse kooli, isegi kui nad ise seda keelt veel üldse ei oska või oskavad alles kehvasti. See on täiesti tavaline – miljonid inimesed Euroopas käivad teiskeelses koolis. Võib-olla see on sõnum, millega julgustada neid, kes praegu oma last eestikeelsesse kooli ei pane.

Eestlased peavad ennast üldiselt looduslähedaseks rahvaks. Selle tõttu on põhjustanud suurt vastuseisu nii Rail Balticu kui ka tselluloositehase planeeringud. Kuidas teile tundub, kas üldjoontes on see vastuseis olnud põhjendatud?

Seda ei saagi üldistada. Võtame kas või tselluloosivabriku või räägime lõppude lõpuks lihtsalt metsa raiumisest. Isegi kui saadakse ratsionaalselt aru, et kui mets on vana, on mõistlik seda uuendada, isegi kui see on võib-olla ainuke hektar, mis sellel aastal Eestis maha võetakse, siis kui see on sinu majatagune mets, oled sa tegelikult ikkagi selle pärast kurb, kuigi sulle võidakse kinnitada, et raiemahud jäävad igati normi piiresse. Nii et kui inimeste ümbruses midagi muutub, on tekkiv arutelu normaalne ja seda tuleb aktsepteerida, mitte tõrjuda ja öelda, et see on ebaoluline, meil on siin vaja majandust kasvatada. Kõigepealt aktsepteerime inimeste muret, siis räägime läbi, kuidas me saame selle lahendada.

Ma ei paneks ühte patta ka suurt infrastruktuuri objekti, mis tegelikult võimendab märgatavalt meie majandust, ja üksikut konkreetset vabrikut. Minu arust ei saa neid üheskoos vaadata ja hinnata, milline on potentsiaalne kasu ja milliseid pingutusi peaks tegema, et kompenseerida inimestele seda, millest nad ilma jäävad. See on kindlasti erinev. Aga mis puudutab kusagil piirkondades juba päris pisikestest tööstusobjektidest keeldumist, siis ma arvan, et see on küll probleem.

Kõik inimesed, kes tahavad panustada Eesti ühiskonda ja toimetada meie eestikeelsel platvormil, on väga teretulnud seda tegema.

Mis samme oleks vaja astuda, et saada loodust hoidvaks, ent siiski progressiivseks riigiks?

Olukorras, kus inimesed paistavad arvavat, et postindustriaalne teenusmajandusel ning digitehnoloogial põhinev ühiskond teeb meile selle majanduskasvu ära, oleks tõepoolest kõige mõistlikum tagada, et Eesti on alati uue tehnoloogia liivakast, kus on palju start-up’e ja muud sedasorti tegevust. Nii et kui Eesti inimesed ei taha enam saastavat tehnoloogiat ja seavad sellele ette suhteliselt kõrge filtri, siis me peame panustama väga palju oma haridussüsteemi, et kõik suudaksid töötada selles toredas teenusmajandussektoris.

Aga muide, me oleme tagasi võrgustumise ja globaalse lähenemise juures. Kõik inimesed, kes tahavad toimetada selles sektoris, kust peab tulema meie uus majandus, väärtustavad tegelikult kirjusust ja võimaluste paljusust. Peame mõistma ka seda, et teenusmajandus ja start-up’ide keskkond on oma olemuselt veel palju rahvusvahelisemad kui enamik teisi majandusharusid.

Kuidas kaasata tööturule inimesi, kes ei ole nii võimekad, ka olukorras, kus ettevõtjatel on juba pahatihti otstarbekam inimesed robotite vastu välja vahetada?

Meil on karjuv tööjõupuudus. Ettevõtjad peavadki võtma kasutusele masinaid, kuna nendega saab teha rohkem ja maksta inimestele kõrgemat palka. Kuna meie palgakasvu ei vea ainuüksi meie enda majandus, vaid kogu vaba Euroopa tööturg – eriti selle Skandinaavia-poolne ots –, on robotid ja tehnoloogia areng meie ettevõtjatele äärmiselt vajalikud, et inimestele suudetaks üldse pakkuda oodatud palgatõusu, et nad ei läheks mujale Euroopasse. See on ääretult positiivne, sest kõrgema lisandväärtusega töökohad on tööstuses alati tervislikumad, puhtamad ja vaiksemad… On väga oluline, et meie riigis toimuks selline protsess, ja ei ole mingit põhjust karta, et ühel hetkel on töö kadunud, sest töökohad on robotiseeritud. Meil ei toimu sellist asja nagu väiksel isoleeritud tööturul, et hoiame palku all, sest teil ei ole nagunii kuhugi minna.

Tehnoloogia võimaldab inimestel kõikjal maailmas hakkama saada ilma kodust ära käimatagi. Tohutu võimestav efekt on ka sellel, et lastega naised saavad töötada ööpäeva vältel mis tahes hetkel, sest töö ei nõua enam alati füüsilist kohalolekut.

Lõpetuseks küsin, milline on riigile hea kodanik?

Riigile hea kodanik on see, kes mõtleb kaasa, osaleb otsustamises talle ettenähtud vormis, käib valimas, leiab oma töö- ja koduse elu kõrvalt aega ka vabatahtlikuna toimetamiseks, tundes ennast niimoodi ka võrgustunu ja väärtuslikuna. Riigile hea kodanik on keegi, kes osutab ka riigi puudustele, näiteks kõik need inimesed, kes on aidanud Eestis viimase kolmekümne aastaga aru saada, milline võiks olla üks ideaalne puuetega inimeste toetamise süsteem. Inimesed on otsinud ise rahastusvõimalusi ja loonud meile teadmise, millel põhineb praegu ka meie riigi panus sotsiaalsfääri. Hea kodanik on alati natuke oma riigist ees.

Esilehe foto: Renee Altrov