Eesti Vabariigi juubelipidustuste raames algatatud üldrahvaliku kinkimisaktsiooni puhul tasub silmas pidada, et riik ja kodanik ei saa kunagi olla kinkijatena võrdsed.

„Kingitus võiks mahtuda ümbrikusse” ehib vist iga pulmakutset. Sünnipäevakingiks on sageli pudel või midagi muud, mida kutsutu ise peol tarbida tahaks. Jõuluvanad veel siiski käivad – vähemalt peredes, kus kasvavad lapsed – või kingid laotakse hoopis erilise mängukireta kuuse alla. (Iseasi, kaua mõte mõnenädalaseks silmailuks elusa puu maharaiumisest veel õiglane tundub.) Sellegipoolest pole sel aastal kingisajuta jäänud ükski eestlane, sest just kinkimine on olnud Eesti Vabariigi saja aasta juubeli tähistamise keskne retoorika. Nii on riik suunanud lisavahendeid kultuurisündmuste rahastamisse ning igaühel on olnud võimalus EV100 lehel oma kingitus riigile üles anda. Viimaseid, muide, on kogunenud juba üle 1500.

See riiklik kinkimismaraton oli hea põhjus, et lugeda üle üks 93-aastane antropoloogia tüvitekst, Marcel Maussi „Essee kingist”, mis väidab, et nn puhast kinki pole olemas, sest „totaalne and ei too kaasa mitte üksnes kohustust vastuvõetud kingituste eest samaga tasuda, vaid kätkeb veel kaht samavõrd olulist kohustust: ühelt poolt kingituste tegemise kohustust, teiselt poolt kingituste vastuvõtmise kohustust” (lk 46). Maussi järeldused põhinevad küll arhailiste ühiskondade – ennekõike Polüneesia, Melaneesia ja Loode-Ameerika hõimu- ja klannipõhiste rahvaste – tavadel, mida nimetatakse sageli ka primitiivseteks, ometigi on tema essees ka midagi igikehtivat. Seesama ümbrikusse mahtuv pulmaand on vastukink kutsujatele korraldatud peo eest, nagu me peame hällipäeval arvet sotsiaalmeedia ajajoonele tulnud sünnipäevaõnnitluste üle, et teada, keda kindlasti vastu peab õnnitlema, või kogume aastaringselt lastelt hea käitumise kinke lubadusega need jõululaupäeval kompenseerida. Seega pole kingiga kaasnevas kohustuses vastukink teha midagi häbiväärset, küll aga tõstatub kaks küsimust, kui poolteks on kodanik ja riik.

Kinkimise võimudünaamika

Mauss väidab, et ka vabatahtlik and, mis on pealtnäha vaba ja tasuta, on sunduslik ja huvidest ajendatud: „Peaaegu alati esitatakse need annid kingitusena, suuremeelselt pakutava kingina, isegi kui nende üleandmisega kaasnev žest pole muud kui fiktsioon, vormitäide ja ühiskondlik pettus ning kui kinkimise sisimaks tõukejõuks on kohustus ja majanduslik huvi.” (Mauss: 32) Seega võib küsida, mis on Eestile kinkijate – nii kodanike kui ka riigi – huvi. Teiseks, kuna „väärika vastukingi tegemise kohustus on imperatiivne. Kui vastukinki ei tehta […] kaotatakse igaveseks „nägu”” (Mauss: 90), siis on paslik küsida, kas riigi vastukink oma kodanikele on olnud piisavalt samaväärne.

„Kingitus ei pea olema suur ega kallis. Sellest olulisem on see, et kingitus tuleb südamest ja siirast soovist teha head oma inimestele, kogukonnale, rahvale,” on kirjas EV100 lehel. Need kingitused on jagatud kaheks: suuremad kingitused, millega kaasneb üldjuhul lisarahastus juubeli puhul, ja ülejäänud, s.t kodanike kingid riigile, mis avaldatakse pärast juubeli tähistamise toimkonnalt kinnituse saamist.

Seega on EV100 kinkidel selge hierarhia ning võimupositsioonil on riik, kellel on nii rohkem ressursse, et teha suuremaid kingitusi, kui ka otsustusõigus selle üle, mis kingina arvesse läheb. Kui vaatleme neid suuremaid kingitusi vastukingina (selle eelduseks on, et kodanike annid on avakingid), siis võib öelda küll, et riik on teinud piisavalt, et säilitada oma „nägu”. Pole kahtlustki, et EV100 lisarahastus on vajalik arengukiirendi nii eesti filmile kui ka linnadele, kes programmi „Hea avalik ruum” abiga uue keskväljaku saavad. Ka nende suuremate kingituste puhul, mille kunstiline tulem jäi tagasihoidlikuks (nt teatrite koostöölavastused sarjas „Sajandi lugu”), on võimalus teistmoodi tegemist katsetada väärtuslik kink. Nagu on seda ka mõne riigiasutuse põhitöö pakendamine juubelikingiks (nt RMK lubadus märkida matkateedele sada kultuurilooliselt olulist paika).

Tänuvõlg riigi ees

Ajajoonel asuvad aga riigi suuremad kingitused oma kodanikele eespool, seega lasub kohustus teha samaväärne vastukink justkui kõigil meil. Jätan siinkohal kõrvale küsimuse, kuivõrd aus on kordades erinevate ressursside juures panna kodanikele kohustus vastukinki teha, ning vaatan, mida me siis kollektiivselt riigile kinkida oleme suutnud ja kas Maussil on õigus, kui ta väidab, et „kinkimise sisimaks tõukejõuks on kohustus ja majanduslik huvi”. Nagu viidatud, on EV100 lehel üles antud üle 1500 kingi, millest suure osa moodustavad mitmesuguste kultuuri- ja kohtumispaikade renoveerimised (uus põrand rahvamajale, uks raamatukogule, keksukastide ehitamine jms) ning mälestusmärgid ühiskonnategelastele.

Kõige rohkem huvi pakuvad aga need kingitused – ja neidki on omajagu –, kus kinkija on pakendanud ettenähtud suunistele vastavaks midagi otsesemalt või kaudsemalt majandusliku tegevusega seotut. Need jagunevad kolmeks: teadaanne, et tehakse head (nt „Hektor Light toetab EV100 konkursi võitnud draamasarja „Pank” valmimist” või ühe eraisikust taksojuhi pakutu: „Otsustasin kinkida 100 päeva jooksul koduse Mustamäe abivajajatele 100 tasuta taksosõitu kodust arsti juurde või haiglasse”), heategevuskampaania, mis toob kinkijale ka tulu (nt „R-kioski sinimustvalgetes värvides topsidega kuumade jookide müügilt annetame 5 senti heategevuseks” või „Eesti ehituskeemia kaubamärk Penosil panustab eesti sporti, annetades igalt vabariigi juubeliaastal ostetud Penosil Premium Gunfoam ehitusvahult osa summast Eesti Maadlusliidule”), ning reklaam. Viimast julgustab ka EV100 ise, sest iga kingituse juures on võimalik täita ka lahter pealkirjaga „Elluviimiseks on vaja”. Nii leiabki nt üleskutse all eelistada metsalilli ühe perefirma soovid: „Vajame suuremat sõidukit (lillematkad, laadad, liikuv töötuba). Reklaam! Lillekimpude ostjaid :) (nt linn, hotellid, restoranid, pulmad, auhinnagalad).”

Neist näidetest eeskuju võttes suudaks iga Eesti ettevõte riigile kingituse teha ja tulemus oleks mahuliselt enam kui samaväärne riigi kingituga. Kas aga EV100 toimkond päris seda silmas pidas, kui kingiretoorika juubeliaasta tähistamise tuumaks seati… Või kuidas ikkagi mõtestada selle retoorika juhtmõtet, mille kohaselt on peamine, et „kingitus tuleb südamest ja siirast soovist teha head oma inimestele, kogukonnale, rahvale” näiteks sellise kingituse puhul: „100 „pääsukest” golfitaevast. Otepää Golfiklubi naised pühendavad 100 positiivset golfiemotsiooni Eesti Vabariigile. Emotsiooni loob golfirajal mängutulemus birdie ehk üks löök alla raja Par’i.” Kingiks on siis antud juhul isiklik saavutus ja kuna igaüks meist on rahva osa, siis läheb see ju arvesse küll. Nagu ka kõik ülejäänud numbriga 100 seotud kingitused (kingime Eestile sada koeratõugu, pesakasti, tammepuud, teraviljapeenart, pähklinäppi jne). Ometigi tundub, et nagu heategevuseks maskeeritud kingid lähtuvad majanduslikust huvist, on sellised numbrimaagiast kantud annid ennekõike kohustuse täitmine – justnimelt riigilt saadud kohustuse kodanikutruu täitmine. Nii et Maussil on õigus ka pea sada aastat hiljem, nagu on ka selge, et riik ja kodanik ei saagi olla kinkijatena võrdsed. Pidagem siis oma tänuvõlga riigi ees meeles ja püüdkem see järgnevatel aastatel kuidagi tasuda.

KIRJANDUS
Mauss, M. 2015. Essee kingist: Vahetustegevuse vorm ja mõte arhailistes ühiskondades.

Ott Karulin on teatrikriitik ja kultuuriajakirjanik. Viimased viis aastat on ta töötanud Sirbi peatoimetajana, uuest aastast jätkab külalisõppejõuna TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias.