See, kes peab keskkonnasõbralikkust endiselt lillelaste teemaks, on ajast maha jäänud, sest just planeeti säästvad ärilahendused hakkavad nüüdsest peale tulu tooma.

Sattusin hiljuti nägema 1994. aastal filmitud saatelõiku, milles osalejad arutasid, mis on internet. Nüüd, aastaid hiljem on kummaline kuulata, kuidas nende ettekujutus sellest, milliseid muudatusi interneti levik kaasa tooma hakkab, oli toona väga piiratud.

Oma töös näen iga päev samasugust mõistmatust seoses ringmajanduse tähendusega. Ringmajandus põhineb ideel, et materjalid peaksid liikuma meie tarbimisühiskonnas ringluses, mitte lõpetama oma elu kasutult prügimäel. Eesmärk on vähendada vajadust uue, loodusest tuleva tooraine järele ning tagada, et loodusesse tagasi jõudvad ained ei tekita ebasobivaid kõrvalnähtusid. Majanduskasvuga ei käiks siis paratamatult kaasas ohtlikud keskkonnamõjud. Võime küll märgata esimesi projekte, mis lähtuvad ringmajandusest, kuid me ei hooma veel, kuidas see meie mõttemustreid ja ühiskonna toimimist tegelikult edaspidi muutma hakkab.

Minu töö on olnud viimase kümne aasta jooksul seotud ringmajanduse käivitamisega rõivatööstuses, mis on naftatööstuse järel maailma teine kõige saastavam tööstusharu. Soovin jagada teiega oma nägemust ringmajanduse tulevikust, et oleks vähem neid, kes küsivad: „Kas sa tõesti usud, et selles keskkonnateemas on mingi äri sees?”

Ringluse eest vastutavad kõik osalised

Toon esmalt näite sellest, mida tähendab ringmajandus sisulisemalt. Ettevõte, kes soovib pakkuda rõivaid ringmajanduse põhimõttel, peab mõtlema läbi terve rea küsimusi. Kuidas saaks iga toote pärast selle kasulikku eluiga taaskasutusse suunata, nii et see oleks majanduslikult mõttekas? Kuidas saaks ühest tootest, oletame näiteks tuulejakist, eraldada kanga, lukud, trukid ja muud detailid, et neid puhaste materjalidena uuesti kasutada? Või kuidas materjalide eraldamise vajadust vältida? Kuidas taaskasutada kangaid, kui need on kulunud ega kõlba kangana kasutamiseks, kuid pole paljude kemikaalide tõttu tihti ei biolagunevad ega ümbertöödeldavad? Ning kuidas tootes kasutatud kiud, mida tahaks ringluses hoida, suurema osa aastast kellegi kapis niisama ei seisaks, vaid liiguks aktiivselt käest kätte?

Need küsimused puudutavad läbisegi paljusid erinevaid protsesse: ettevõtte ärimudelit, tootedisaini, teisi pooli tarneahelas, materjalide ümbertöötlemise tehnoloogiat, logistikat ja muud. Suurte rõivabrändide puhul on tarneahelatesse kaasatud sadu, vahel tuhandeid teisi alltöövõtjaid ning ringmajanduse põhimõttel toimimine tähendab, et kõik need pooled on vaja materjalide ringlusesse kaasata. Iga lüli vastutab oma rolli eest ja tarneahelad peavad olema kõigile ühtmoodi läbipaistvad ning arusaadavad. Nii nagu mina tarbijana pean teadma, kuhu ja kellele oma rõivaid tagastada, peab kangatootja teadma, mis kemikaale ta tohib kasutada, et materjalid oleksid ümbertöödeldavad. Rõivaste õmblejal tuleb tagada, et tema tooted oleksid hiljem muude toodete hulgast tuvastatavad, et käitleja oskaks need õigesse kanalisse suunata jne. Ringmajandusele üleminek eeldab, et kõik pooled mõtlevad kaasa ja püüdlevad sama eesmärgi suunas.

Ühe toote või ettevõtte lõikes selliste uute protsesside ülesehitamine on väga kulukas ja aeganõudev, ei tasu esmapilgul end tihtilugu ära või võtab aastaid, et jõuda tulusa ärimudelini. Kuna ringmajandus hõlmab niivõrd paljusid erinevaid aspekte, ei ole siin kiireid lahendusi, eriti just suurte korporatsioonide jaoks, kellel on vägagi tulus ärimudel juba toimimas. Pole ka lihtne leida ühtset sõnumit tarbijale, et oma jõupingutuste tulemusi ühel hetkel haaravalt ja kõikehõlmavalt turustada saaks. Mündi teine pool on see, et keeruline on teha ka antikampaaniaid, et survestada rõivabrände ringmajandusega tegelema ja mastaapseid kogu maailma hõlmavaid keskkonnamõjusid vältima. Greenpeace’i „Detoxi” kampaania on siin küll hea näide sellest, kuidas on võimalik leida teravaid nüansse ja sõnumit lihtsustada, kuid pigem tekitab see kiireid vastukampaaniaid ilma suurema sisulise muutuseta. Mis siis ikkagi peaks sundima rõivabrände ringmajandusega tegelema? Pikaajaline strateegiliste riskide maandamine, uued ärivõimalused ja muutuv üldine olukord.

Ringmajandus kui konkurentsieelis

Ellen MacArthur Foundation (EMF), üks ringmajanduse eestvedajaid maailmas, on ennustanud, et ringmajandus toob ainuüksi Euroopa lõikes aastaks 2030 kaasa 1,8 miljardi euro jagu uut majanduslikku väärtust. EMFi lähenemine on tõhus – nad panevad rünnaku asemel rõhuasetuse äripotentsiaalile ning pööravad „laua” teistpidi, et muuta mängureegleid. Ringmajandus on tegelikult raamistik, mis võimaldab mõtestada keskkonnasõbralikku tootmist ja teenuseid uutel alustel ning leida turgu lõhestavat konkurentsieelist. Selle asemel et analüüsida, kuidas olemasolevat olukorda tasapisi parandada, annab see võimaluse mõelda väljaspool raame – kui me tahaksime ehitada rõivatööstuse uuesti üles nii, et keskkonnamõjusid üldse ei tekigi, milline see siis välja näeks? See annab ette pikaajalise perspektiivi. Sealt on võimalik liikuda tagasi selle juurde, kuidas me olemasolevat infrastruktuuri arvesse võttes selle tulevikunägemuseni jõuda võiksime.

Äriperspektiivi tekkimiseks on oluline panna paika ka ringmajanduse toimimiseks vajalikud põhiprotsessid, nii et see looks eeldused kasumlikkuseks ja konkurentsiks. Näiteks vanade toodete tagasikogumine, sortimine ja materjalide ümbertöötlemine on rõivatööstuses juba osaliselt toimima saadud. Just praegu on jõudmas tööstuslike mahtudeni mitu uut tehnoloogiat, mis võimaldavad vanast kangast kvaliteetset uut kiudu toota (re:newcell, Worn Again, Ambercycle jpt). Lahendada jääb see, kui kiiresti on võimalik ehitada üles infrastruktuur, et tagada vajalik tootmismaht ja tarneahelad. Suurte brändide hulgas on tekkinud teatud mõttes võidujooks, kes suudab jõuda esimesena 100% ümbertöödeldud materjalide kasutamiseni. Pikaajaline strateegiline risk ei ole nüüd enam Greenpeace’i järgmise kampaania ohvriks sattumine, vaid mahajäämine üldisest turutrendist. Tore on seejuures näha, et esimest korda ajaloos on selgelt tuntav rõivabrändide vahel tekkinud koostöö, kuna ülesanne on ühe ettevõtte haardeulatusest tunduvalt suurem ja hõlmab tarneahelaid üle kogu maakera.

Samamoodi on tõestust ja populaarsust leidmas uued ärimudelid (rõivaste rendi- või liisimisteenused, nt Vigga, Mud Jeans), disainimeetodid (toote eluea pikendamine, nt Filippa K), riiete 3D-printimise tehnoloogia, parandusteenused (Patagonia) jne, mis jõuavad konkurentsi tihenemiseni kohe, kui kellelgi õnnestub leida kergelt skaleeritav ärimudel. Sarnaseid protsesse ja katsetusi uute mudelitega toimub pea kõigi tuntud brändide hulgas, olgugi et mitmete erinevate lähenemiste kaudu.

Eestil oma nišš olemas

Kuigi lumepall on veerema lükatud, on tegemist vaid esimeste sammudega pikal teekonnal. Interneti levik sai uue tähenduse ja hoo siis, kui Google tegi katse luua tõhus otsingumootor olukorras, kus sama ülesannet olid püüdnud lahendada juba mitmed teised. Nii on ka ringmajanduses ootamas ees hulk lahendusi, mis täiustavad või raputavad veel ja veel kord neid protsesse, mida praegu esimeste katsetustena käivitatakse. Ringmajandus ei seisne vaid materjalide (ümber)töötlemise tehnoloogias, vaid vajab ka uuenduslikke lähenemisi, et globaalsed tarneahelad tõhusalt uutel alustel toimima panna. See eeldab uutmoodi info liikumist senisest teistsuguste poolte vahel. Ja see nõuab vastuseid küsimustele, mida ei ole seni küsitud.

Eestisse jõuavad uued lahendused tihtilugu viimases järjekorras, kuna meie turg on väike ja pole välisettevõtetele kindlasti prioriteetne. Kui ringmajandus on maailmas üldiselt alles „early majority” faasis, siis Eestis on keskkonnasõbralikkust tähtsustav kogukond veel eriti pisike. Seetõttu on meil raske märgata neid suuremaid muutusi, mis maailmas toimumas on, kui me just mõnes sellises protsessis kogemata ninapidi sees ei satu olema. Küll aga on meil oma e-riigiga kogemus, kuidas põhistruktuuri ja visiooni paikapanemine tekitab ohtralt uusi ärivõimalusi kõikvõimalike ülemaailmse haardega e-teenuste arenguks. Vaja on ühist veendumust, et see on arengusuund, mille maailm on endale võtnud.

Siit minu üleskutse: rääkigem rohkem sellest, kuidas pakkuda oma e-teenustega lahendusi, mis maailmas ringmajanduse turutõrkeid kõrvaldada aitaksid! Kui ringmajandusest juttu tuleb, ei mõelda tihtilugu esmajärjekorras e-lahenduste peale, mis loob Eestile hea võimaluse siin oma panus anda.

Meie ettevõte Reverse Resources just nii oma ärimudeli leidiski – pakkusime e-lahendust olukorras, kus teised pooled keskendusid alles tekstiili ümbertöötlemise tehnoloogilistele probleemidele. Loome oma SaaS-platvormiga suurtele rõivabrändidele läbipaistvust seoses sellega, milliseid tootmisjääke nende allhanketehastes tekib ning kus ja kuidas neid taaskasutatakse. Esialgu aitame luua uusi tarneahelaid ning kasvame koos tärkava turuga, kuid fookus liigub vaikselt sellele, kuidas täpne statistika ja õigel ajal kättesaadav info materjalide ringluse kohta võimaldab skaleerida järgmisi ringmajanduse ärimudeleid. Nüüd, mil oleme pärast kolm aastat kestnud uurimistööd ja katsetusi jõudnud esimese käibeni ning sügisel on ootamas ees neli pilootprojekti maailma juhtivate rõivabrändidega, saame veendunult öelda, et selles on äri sees!

Ann Runnel on ettevõtja, kes võitis pärast tekstiilitööstuse süvaanalüüsi ülikoolis 2016. aasta algul oma ideega Global Change Awardi auhinna, mis tagas rahastuse põhjalikumaks uurimistööks Aasia rõivatootmistehastes.