Soulitar Rita Ray teine album mõjub tuttavlikult soojalt ja esinduslikult, olles range kvaliteedimärk ja samal ajal ka väga inimlik.

★★★★☆

„A Life of Its Own” annab mõista, et kolme aasta jooksul salvestatud lood on vahepeal oma elu elama hakanud, nagu looming kipub vahel tegema, ja sama on Rita Ray ehk Kristi Raiase endaga – viitan siin tema olulise instrumendi, hääle kaotsiminekule ja katsumusterohkele teekonnale selle taasleidmiseks. See teekond ilmselt kestab veel.

Tuttava noodiga on juba plaadi esimene lugu, 2021. aastal singlina ilmunud „Love Ain’t the Same”, mis oli omal ajal kõrvauss, rääkimata selle ägedat Ameerika luksuskupeed sisaldavast videost. Seejärel läheb album pisut huvitavamaks.

Heliketas näitab kõigi instrumentalistide virtuoosset ja kogu kombot kenasti kandvat panust ning head komponeerimistööd. Nauditavaid instrumentaalseid tehnikaid leidub siin ja seal (nt „Ms. Steal-Your-Man”). Helipalett on seitsmekümnendatelik, vast siis umbes samast ajast, kui see va videos esinenud Lincoln välja tuli. Kohati selline õdusalt sitcom’ilik ka, see helipalett.

Teemadeks on laulukirjutaja enda elu, armastus, suhted. Isikliku lemmikloo „Sing It with Love” peateemana kujutlen armastust iseenda hääle hoidmise kontekstis. Sõna „hääl” võib panna ka sulgudesse – kõnetab. Vokaalselt nõudlik kõnetamine. „Needless to Say” võiks kõlada mõnes pulmas noorpaari tantsu ajal, kus äkki keegi kolmas on kõvasti haiget saanud, või üleüldse tuleks siin kõne alla salajane sümpaatiasuhe, millest saavad sõnadeta aru vaid need, kes selles suhtes on. Kreemjas luksuslik fassaad, mille tagant aimub raskepärasust. 

Perfektsuse püüd kumab albumilt „A Life of Its Own” veidi läbi küll – kes ei sooviks perfektsust? Sile ja siidjas, tasakaalukas, tasa kaalukas.