Kuidas selgitada võhikule, mis on soul? Lase talle seda albumit!

★★★★☆

See vinüül võiks ühel soulisõbral ikka olemas olla. Kas või põhjusel, et elada kaasa noore muusiku-laulukirjutaja Kristi Raiase debüüdile ja tähelennule. Aga muidugi ka selleks, et jõulu(rahu) ootuses-lootuses või hoopis lootusetuses end pisut soojendada. Soulis on midagi, mis lausa võimendab elu ja armastuse paratamatust. Teeb kolekohad ilukohtadeks. Rita Ray teeb seda igal juhul küll. Väikelinna (Põlvast pärit) Aretha Franklin (Kristis on power’it) läheb peale julgelt, siiralt, stiilipuhtalt.

Žanrimääratluselt blue-eyed soul ehk valge inimese soul on siin eeskujulikult aegumatu sound’i (peamiselt 70ndate vibe, kas see saab aeguda?) ja terviklikult tasakaalustatud kõlapildiga. Helikruttijate (eeskätt Martin Laksberg) ning pillimängijate hulk on üsna arvukas ja nimekas. Album algabki kohe ikoonilise mahlase gospeliga ning mulle pakub rahuldust kujutlus, et „Fool For Loving You” on lauldud jõuluvanale. Kerglane see plaat aga ei ole. Kui mõelda sõnadele (autori emotsionaalsed läbielamised) ja sellele, et puhkpillikohad ja viiulikäigud on Kristi enda arranžeeritud, võivad Otsakooli õppejõud ja musanautlejad vaid mõnujudinaid tunda.

Kergluse poole tüürib kaasakiskuvalt hoogne „Disco Stu”, kerge bongorütm ja oo mida vahvalt tsirkuleerivad viiulid. Vastukaaluks mahlakale komponeerimisele kõlab „Lover Man” väga minimalistlikult, justkui aktus kooliaulas hästi laulva abituriendiga. Leidliku vimkana suubub klaverimeloodia mõtlikku Debussy „Clair de Lune’i”. Hetkeks tekib küsimus, miks ei võiks see muusika ka eesti keeles kõlada. Rita Ray ambitsioonid paistavad suured, ja noh, eks jõuab elus veel kõike. Energia on hea.