Pealkirjas esitatud küsimusele vastamiseks palusime kümnel inimesel jagada mõnda oma personaalset rituaali. Vastustest leiab metafüüsikat, ebausku ja korduvaid argiseid tegevusi, aga ka vastupidist ehk argimüra eest põgenemist, sisekaemust võimaldavaid hetki ja kohti.

Suidsusannas avanev teine aegruum

Mari Kalkun, muusik

Suidsusann on minu rituaal, tuletamaks iga nädal meelde, kui tähtis on praktiseerida molotamise kunsti. Suitsusaunas peatub aeg. See on minu jaoks kõige olulisem pelgupaik, kus saan viibida teises aegruumis. Ka meie traditsioonis on suidsusann olnud siin- ja sealpoolsuse kohtumispaik, kus elu algas ja lõppes. Tänapäeval saab igal pool mujal maailm su kätte oma helendavate ekraanide, halbade uudiste ja kära-müra-murega. Minu arvates on väga tähtis end sellest regulaarselt välja lülitada, et suuta jääda inimeseks ja hoida tasakaalu. Võib-olla mõistan rituaalsust pigem üsna traditsioonilisel moel, ent peale suitsusauna kombestiku ei oskagi ma palju teisi rituaale enda elus nimetada. Kui jumalat ei usu, siis midagi püha on inimesel hinges ikka tarvis – minu jaoks täidavad seda rolli saun ja mets.

Suidsusanna kütmine on teatavasti päeva jagu kestev ettevõtmine. Selleks peab olema aega, selleks tuleb võtta aega. Suidsusanna kütame enamasti laupäeval või pühapäeval. Sauna kütab minu mees Taavi. Ta kontrollib tuule suunda tõmbe timmimiseks, toob juba ette valmistatud kuivad lepapuud, tassib vee ja paneb sauna kütte. Meie saunakütmine kestab 6–7 tundi. Selleks ajaks, kui sauna hakkame minema, on tavaliselt juba hämar. Ja selleks ajaks, kui välja tuleme, on tähed taevas. Kui on hingedeaeg, siis jätame kaussidesse ka puhast vett esivanemate hingedele.

Saun on justkui inimene, ikka teretad sauna, kui sinna lähed, ja pärast ütled aitüma-sõnu kõigile, kes on sauna eest hea seisnud: „Aitüma vihahaudjalõ, aitüma viituujalõ, aitüma sanna kütjälõ, aitüma mõtsalõ, aitüma sanna palkõ vidäjälõ, aitüma sanna ehitajalõ.” See on tänulikkuse õppetund. Pikkadelt reisidelt tagasi tulles on suidsusann see rituaal, mis aitab mul päriselt koju ja kohale jõuda ning kus saab maailma tolmu ja üleliigsed mõtted maha pesta.

Rituaal Berliinis öölooma ja Vikerraadioga

Kärt Kelder, vabakutseline kultuuriajakirjanik

Mulle jääb alatiseks meelde Mati Undi „Sügisballi” naistegelase Laura igaõhtune seebikavaatamine pitsi likööri ning kompvekiga. Mõtlesin tollal, kuidas sooviksin endale samuti mingit harjumuslikku tegevust. Näiteks minu vanaema joob enne magamaminekut kohvi ja seejärel võtab paar pähklit raamatulugemise kõrvale. Proovisin ja ebaõnnestusin – ma söön need kolm mandlit ära enne, kui lugemiseni jõuan.

Olen pidanud rituaali alati pidulikumaks igapäevaseks või -õhtuseks tegevuste jadaks. Otsuseks, et võtan enda jaoks aega. Kuna minu elu Eestis on hektiline, pole rituaale eriti tekkinud. Kuniks… kolisin eelmise aasta sügisel Berliini. Ükskõik kui põnev elu ka ei olnud, hakkasin pöörduma ühe ja sama tegevuse juurde.

See juhtus hetkedel, mil olin Berliini kiirest elutempost ja värvikirevusest eestlaslikult väsinud. Jäin neil puhkudel üksi koju. Oma mõtete tuulutamiseks avasin akna, valisin Vikerraadiost saate „Töövari” ning asetasin silmadele öölooma. Suletud silmadega lebades jõlkusin saatejuhi Urmas Vadi ning tema külalistega igal pool Eestis kaasas. Nende omavahelisest vestlusest ja kirjeldustest meenusid mulle tuttavad hooned, inimesed ning isegi lõhnad. Ükskõik mis staadiumis ma saadet kuulama hakkasin, kodu meenutamine tekitas alati sooja tunde ning rituaalist väljudes valdas mind rahu.

Nüüdseks olen Eestis tagasi ning rituaal jäi Berliini. Kui aga peaksin taas lahkuma, siis tean, et mul on oma viis kodu külastamiseks ning energia tasakaalus hoidmiseks.

Pikkade hommikute võlud

Raul Oreškin, galerist

Läbi elu saatvaid rituaale mul pole, kui ehk igahommikune pikk ärkamine välja arvata. Mul on vaja aeglaselt ärgata, mis tähendab, et kui pean hommikul seitsmesele rongile jõudma, tuleb mul kell viis või vähemalt pool kuus tõusta, et saaksin rahulikult hommikukohvi nautida, kui tuju on, siis võimelda, ning eelmise päeva jooksul saabunud meilidele ja sõnumitele meeldib mulle samuti hommikuti vastata. Kodust väljun alati viimasel minutil. Arvutasin juba koolipäevil väga täpselt välja, kui palju aega võtab mul sihtkohta jõudmine, mistõttu astusin kooliuksest sisse koos koolikellaga ega pidanud seda kunagi hilinemiseks. Tartus tasandab minu „hilinemisi” akadeemilise veerandi tava.

Ebausust tulenev kombestik on samas saatnud mind pea kogu elu, alles viimastel aastatel olen püüdnud end sellest võõrutada. Noh, et enne õhtut võib ikka hõisata või et ilu tohib pikalt kesta, ei pea kartma, et sellele pill peaks järgnema. Ei pea kolm korda üle õla sülitama, kui kardad midagi ära sõnuda, või – mis veelgi hullem – kolm korda üle riideeseme hüppama, kui midagi pahupidi selga juhtud panema.

Viimase poole aasta jooksul on mind kummitanud isegi oma ainukesest talismanist vabanemine. Ma ei ole pärit usklikust perekonnast, aga ema kinkis mulle miskipärast 18. sünnipäevaks risti, mida olen sest ajast saati ka alati endaga kaasas kandnud, ja kuigi mulle meeldib mõelda, et kannan nõnda kaasas ka mälestust oma emast, siis tean, et nii see ju pole, ning ehk oleks ausam ristist loobuda või vähemalt see hambatikuks ümber sulatada, sest just seda praktilist otstarvet on see kõik need aastad tegelikult täitnud.

Laul kui ohvriand ja nõidus

Anna Hints, režissöör

Mu vanaimä andis mulle edasi teadmise, et sõnal on vägi ja lauldud sõnal eriline vägi. „Egä laul om loits.” Mul on olnud suguvõsas laulikuid ja ravitsejaid. Raviti nii sõnade kui ka taimedega. Vägevad olid need, kellele see miski salapärane ja võimas vägi oli andnud sõnad. Kui ma käin allikal, esivanemate ohvrikivi juures või vägevas Tammetsõõris, siis viin ohvrianniks alati ka laulu. Laul annab võimaluse paigaga juttu ajada. See oli Kütioru kuusik, kus sain esimest korda aru, et mitte mina ei laula, vaid nood vanad kuused saadavad mulle sõnu, nemad laulavad läbi minu. Laul ületab aja ja ruumi piire. Laul on mu võime ajas rännata.

Mu kallis sõbranna oli rase ja viimasel piiril. Oli hingedepäev. Tuli tunne sõita Võromaale sugulastele külla, läksin ka vanatädi Ainoga sanna. Ja siis äkki nägin silme ees, et sõbranna sünnitab. Hakkasime siis seto vanatädi Ainoga sannas laulma, toetama sõbranna sünnitamist. Teadsin, et see pole niisama laul. Puhas nõidumine. Ja pärast sain teada, et täpselt samal ajal sõbranna sünnitaski. Suhteid lõpetan ma ka rituaalselt lauldes. Kui ma lapse isast lahku läksin, siis ma laulsin ikka väga kaua, nutsin ja laulsin ja nutsin ja laulsin, kuni äkki oli kerge olla. Kui ma lauldes midagi endale palun, siis alati pean paluma midagi ka teistele, andma endast ära. Laul võib ka mu peale pahandada. Ükskord Permikomis laulsin ühte laulu tohutult palju, mõtlesin, et ah, see on suvaline laul ja seda võib ka niimoodi laadnalt käiata. Ja muudkui käiasin ja käiasin rahva soovil toda laulu, kuni hääl läks ära. Muidu oli hääl korras, aga kui tahtsin just seda laulu laulda, ei tulnud piuksugi välja. Ja niimoodi kestis see pool aastat järjest. Siis pidin tolle salapärase ja vägeva väe ees rituaalselt andeks paluma. Käisin suitsusaunas, pesin oma laulupatu maha, palusin andeks ja hääl tuli tagasi.

Nunnu taskutalisman

Ann Vaida, stand-up-koomik

Mul on iga sügis taskus kastan, mida püüan hoida alles kuni kevadeni. Ma ei tea, kust ja miks see alguse sai, aga süüdistan oma ema. Sest kastanid on nunnud. Ühel hetkel ei viitsinud me neisse enam tikke toppida ja siilikesi teha, aga kastanit kaasas kanda on ju ikkagi nunnu.

Kui näen üle pika aja mõnda sõpra, siis hüüan kaugelt tervituseks ja palun tal lähedale jõudes käe välja sirutada. Ütlen: „Mul on sulle kingitus!” Poetan kastani talle peopessa ja vaatan tuttavas näos suunurki üles kerkimas ning silmi särama löömas. Sest see lihtsalt teeb tuju heaks, kui sa ootamatult kastani saad. Ja see teeb minul ka tuju heaks, kui keegi on kastani üle õnnelik. Tegelikult on mul enamasti taskus isegi kaks kastanit, üks kinkimiseks, teine enda oma. Neil on muidugi vahe ja nad on hoolikalt valitud.

Rituaal on tähtsuse saanud rutiin. Aga iga päev enne kirjutamist kohvijoomine või enne lavale minekut juuste sättimine ei ole ju rituaal. See on ettevalmistus. Enne esinemist teksti läbimõtlemine, edasi-tagasi kõndimine, need kõik on läbimängimised, mitte rituaalid. Mõni koomik teeb kätekõverdusi, mõni vaatab vaikselt seina. Rituaalideks ma neid ei nimetaks.

Kui ma enne esinemist hilineks ning minu rutiinid jääksid lühemaks või mõni neist üldse ära, siis ma ei oleks kurb. Aga ma oleks kurb, kui mu taskukastan ära kaoks. Ja kui ma enne esinemist toimumispaika jalutan ja oma kastanit käes hoian, siis see võib-olla juba on rituaal.

Igahommikune motivatsioonikõne

Jüri Kolk, kirjanik

Niisiis, igal hommikul pärast hommikvõimlemist ja hügieeniprotseduure võian oma vurrusid pumatiga, tõmban selga ülikonna, seon kaela kuldsete kriksadullidega laia lipsu, ronin taburetile, edenen imposantsuse järgmisele platoole, kõrgun ähvardavalt iseenda kohal ning pean endale lühikese sütitava kõne.

„Pea meeles, et sa oled Jüri Kolk – luuletaja, seapeet ja vaskratsanik. Kui sul on raske, tead, seisus kohustab! Aja ennast sirgu, sa oled ikkagi mitmekordne aasta betoonehitise nominent!” Nii ütlen ma endale.

Ja siis ütlen ma, et pidagu ma meeles: minu aeg on piiratud ja ma peaksin midagi ära tegema. Näiteks molutama. Molutama kvaliteetselt, pühendunult. Mitte nii, et petan ennast ja teen näo, nagu rühmaks tööd teha, aga tegelikult ei tee tööd ega moluta.

Ma ütlen endale, et ma peaksin tööd tegema, aga sellele ei tohi pühendada tervet päeva, sest töid on teisigi. Ma ütlen endale: „Sina, seapeet ja vaskratsanik, katsu, et miski tehtud saaks! Söö midagi normaalset! Mine õigel ajal magama. Tee oma tööpäeva sisse pause, muidu on pärast silm hall ja ülejäänud päev raisus.” Ma ütlen endale: „Ära ole loll, külamees!” Tõesti-tõesti ütlen ma endale seda.

Ma ütlen endale, et ma käiksin jalutamas ja ennast natuke liigutaksin. Ma loen endale fanfaarihelide saatel ette päevakava. Ma ütlen endale: „Ma tahan näha pingutust. Ma tahan näha kulgemist koos jõega. Ma tahan veidi mässumeelsust, selles ei taha ma mingit vastuvaidlemist kuulda. Ma nõuan ausust, jah!”

Ring ringi järel

Kristjan Otsmann, koolitaja ja arengutoetaja

Mu ringid koolitusruumis enne koolituse algust käivad alati päripäeva. Ju sujuvad asjad siis paremini.
Kui sõidan koolitusele auto või mootorrattaga, siis teekonna viimased 15–20 minutit laulan häält lahti. Kui saabun ühistranspordiga, siis piirdun kaela- ja õlapiirkonna venituste ja lõdvestamisega. Hääleaparaat tuleb soojaks saada, pill peab hääles olema. Nii, mu hääl on valmis.

Koolituskohas saavad esmalt paika lauad-toolid. Ikka vasakult alustades, ruumi tagaosast läbi ja ette paremale välja. Seejärel materjalid laudadele. Ikka päripäeva. Kirjaplokid. Pliiatsid. Vastavalt vajadusele vildikad, kleepsupaberid, vahel harva käärid või mängukaardipakid. Ikka päripäeva. Lõpuks käib pilk veel korra ruumist üle. Päripäeva. Nii, ruum on valmis ja ootab.

Nüüd tuleb arvuti valmis sättida: avada esitluse avaslaid, mõttekaardivara, filmiklipid, kontrollida heli ja vajadusel seada pilt projektorile sobivaks. Nii, tehnika on valmis. Vesi! Vesi on puudu. Toon endale vett, joon klaasitäie, täidan klaasi uuesti ning asetan lauale.

Nüüd on ka osalejad kohale jõudnud ning istet võtnud. Sean end koolitajalaua taha ning libistan naeratusega, mis rohkem silmis kui suunurgas, pilgu üle inimeste. Ikka päripäeva. Nii, inimesed on valmis. Loodetavasti. Tõusen. Paus. Veel üks ring pilguga. Hingan sisse ja välja ja sisse. Võime alustada.

Eks need päripäevaringid ebausk ole. Aga pole julgenud siiani ka vastupidist proovida, et teeks õige vastupäeva ringe. Või siis risti-rästi, suvalises järjekorras. Mine tea, äkki siis asjad ei suju või lähevad sootuks sassi.

Loominguliselt viljakad uue aasta esimesed tunnid

Rainer Jancis, muusik

Mul on rituaale, mille ma olen küll viimasel ajal ehk unarusse jätnud. Kui nüüd järele mõelda, siis isegi pisut veidraid. Näiteks üks asi, mida olen praktiseerinud uusaastaööl, on stuudiosse tõmbumine ja komponeerimine. Eesmärgiga, et uus aasta saabuks muusikat kirjutades. Mul on üsna palju uut aastat üksinda vastu võttes kirjutatud lugusid. Kuigi iga kord pole olnud võimalik radikaalselt üksindusse tõmmata, siis olen ikka leidnud mingi momendi kõrvaltoas pilli näppimiseks või kas või mõttes mingi fraasi kirjutamiseks, et see pärast paberile panna. Pean küll tunnistama, et viimased paar aastat on 00.00 saabunud Warschauer Brückel Berliinis kohutava vihina ja paukumise saatel, mida ma tegelikult jälestan. Ma tean, et nii ei lubata tänapäeval mõelda, aga see raha, mis mõne tunniga taevasse kõmmutatakse, võiks katta mõne nälginud olendi toidulaua või olla muul moel kasulik. Aga ehk olengi pidustuste ja pidupäevade luuser, alati on kuidagi hea tunne, kui see jant lõpuks läbi saab ja saabub mõnus tavaline hall argipäev, kus mitte kedagi ei huvita mitte miski. Elu ju koosnebki rituaalidest. Kui teha ühte või teist asja teadlikult ühtemoodi, siis arendame sellega eneseteadlikkust. Ka hommikul soki jalga tõmbamine või ükskõik mis muu argitoiming võib olla rituaal. Hommikukohv on nii riitus kui ka sõltuvus. Meie keha on täis erinevaid rituaale, mis ennast iga päev manifesteerivad.

Kohvikuskäigu joie de vivre

Kaspar Jassa, giid ja DJ

Olen käinud mäletamata aegadest saati kohvikutes ja igasugustes muudes söögikohtades. Minu ema ei paelunud eriti kodused söögitegemised. Kui see oli vähegi võimalik, siis iseseisev kokkamine jäi kõrvale ja mindi kuhugi sööma. See traditsioon lähtus vanaemast. Tema tegi küll meelsasti ja väga maitsvalt süüa, ent armastas samuti väljas einestamist. Vanaema ja ema olid üksikud inimesed, kasvatasid üksi lapsi ja siplesid pidevates argimuredes. Kohvikud, kinod, teater ja raamatud olid ruumid, kus sai olla mõneks hetkeks igapäevaelust eemal. Lapsed ja lapselapsed hakkasid kõndima samu radu. Kohvikuskäigud kujunesid elu lahutamatuks osaks. Vahel sai kohvikus käidud mitu korda päevas.

Kohvikus ei käidud üksnes argipäeviti, vaid ka perekondlike sündmuste puhul ning ka paraadide ja aastavahetuste ajal. Samas ei kujunenud söögikohtade külastamisest kunagi mingit rutiini. Kohvikuskäik oli siiski alati eriline sündmus, pelgalt juba selle pärast, et kohvikusse polnud järjekordade tõttu nii kerge sisse saada. Tänapäevaga võrreldes oli menüü üsna armetu. Ent ometi oli kohvikusseminek sisenemine helgemasse ja intelligentsemasse maailma.

Ma olen käinud oma elus kohvikus tuhandeid kordi ja käin ka praegu iga nädal üle viie korra. Mispärast? Minu jaoks on kohvik konkreetse ja kategoorilise hedonismi aegruum. See vastandub igapäevasele perspektiivitule pusimisele ja rähklemisele. See on minu siin-ja-praegu-rituaal.

Hommikukohv ja metsa tervitamine

Eike Eplik, kunstnik

Minu rituaalid on vist küll väga tavalised ja kohati ka üldeestlaslikud. Igahommikune rituaal on kohvijoomine ja rahulik ärkamine. Vajan ideaalis kuskil poolteist tundi rahulikku aega päeva alustamiseks, enne kui kodust väljun või suhtlema hakkan. Lihtsalt istun ja joon vaikselt kohvi, lasen meeltel ärgata ja tunnetan seda. Pigem ärkan selle jaoks varem, kui et poolunes kodust välja torman. Ja hommikune kohv peab kindlasti olema piimaga! Sellega on nalja ka saanud: kui elukaaslane kogemata õhtul piima ära joob, siis hommikul olen kindlasti pahane – aga ega ta enam seda viga ei tee ka.

Olen ka üsna kirglik korilane. Kui ma hooaja jooksul vähemalt mõnelgi korral seenele ja marjule ei saa, on elust kohe midagi puudu ja talvele vastu minna kurb. Olen lapsest saadik vanemate ja õdede-vendadega metsas käinud. Lapsepõlvest on pärit ka looduse hingestamine ja sellega seotud rituaalid, nagu metsa ja puude tervitamine, tänamine andide eest ja muu taoline. Paras rituaal on ka öine hoidiste tegemine pärast metsaskäiku. Üldse meeldib mulle öine aeg, siis saab kuidagi häirimatult tegutseda ja on teistmoodi vaikus.

Eks neid rituaale on tegelikult väga palju, ma lihtsalt ei teadvusta neid endale sellisena, vaid võtan neid kui igapäeva osa.