Hiisi ja muid looduslikke pühapaiku, mis on traditsiooniliselt olnud rituaalide toimetamise kohtadeks, aitab tõhusamini kaitsta kohalike elanike parem teadlikkus nendest.

Eesti looduslike pühapaikade tähtsaimad liigid on hiied, pühad kivid, pühad puud, ristipuud ja ristimetsad, pühad allikad ja muud veed, nagu järved ja jõed. „Looduslik pühapaik” on katusmõiste, mille Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) kaitsejuhend sisustab üsna üldiselt kui „maa- või veeala, millel on rahvastele ja kogukondadele eriline vaimne tähendus”. Säärane üldistustasand on vajalik, kui arvestada loodusliku ilmega pühapaikade väga suurt mitmekesisust.

Meie varasem suulise kultuuri pärimus, mis puudutab looduslikke pühapaiku, on tekkinud vastastikmõjus inimese ja maa vahel ning väljendab kohaliku rahvaliku usundi ja maakasutuse tavasid ning arusaamu. Viimasel kahel aastasajal on sellele lisandunud rahvusliku ärkamise järgses eesti kirjavaras sündinud pühapaikadest kõnelemise viis, milles toetatakse ristiusule eelnenud vanale usule viidates sümboolselt eesti rahvuse eluõigust. Need kaks kõnelemisviisi põimuvad ja vanem kohapärimus on liitnud endale edasikestmise toetamiseks üsna tihti juurde kirjanduslikke motiive.

Nagu ülejäänud maastikku, on pühapaiku kujundanud kohalik maakasutus ja praktikad, milles väljendub lisaks põllu- ja metsamajanduslikele ning muudele utilitaarsetele kaalutlustele ka üldisem arusaam keskkonnast. Selle hulka on kuulunud alati teadmine üleloomulike vägede ning olendite tegevusest, elukohtadest ja harjumustest, mis elab tänapäeval edasi teatud paikade kultuuriliselt ja sümboolselt väärtuslikuks pidamise varjus. Mõne maa- ja loodusvara kasutamine on olnud traditsioonilises ühiskonnas piiratud keeldudega, nagu kündmis- ja raiumiskeelud. Tavad piiritlevad kohad, kus pöörduda üleloomulike olendite poole ja neile ande anda või aasta ringi pühi tähistada. Tänapäeva ühiskonnas toetavad sääraseid traditsioone kohati looduskaitseseaduse ja muinsuskaitseseaduse alusel seatud ametlikud piirangud.

Pühapaigad kui üleloomulike olendite kaitsealad

Püha paika võib tähistada kohapärimuses väide üleloomuliku olendi või väe asukohast. Pühapaigas kehtivate eripäraste käitumisreeglite seost tarvidusega saada hästi läbi seda asustavate üleloomulike olenditega näitlikustab lugu endisest Kassari hiiemetsast: „Tagakülas oli olnud hiiemets. See olnud nii tihe, et pole läbi saand. Sääl eland hiieneitsid ja hiiekoerad. Kes pole mõistnud hiielaulu, sellele tulnud hiiekoerad kallale ja murdnud ära; kes jälle mõistnud, saanud ilusasti läbi.” (Rääkinud 80-aastane Villem Vahe 1924. aastal Kassari Esikülas.)

Paiga pühadust võib tähistada ja kinnitada lugu või pärimus, mis meenutab mõnda üleloomulikku sündmust minevikust, näiteks inimeste muutumine keelu rikkumise tõttu või muul põhjusel puudeks või kivideks (nagu Iru ämm). Hiiemägi või hiis võib olla ka taevast sadanud või kohale lennanud, härjad ees. Pühapaiga võib olla sundinud asukohta vahetama sellega seotud keelu rikkumine endises asupaigas. Rapla kihelkonna Ohekatku hiiemäe kohal olla olnud jutu järgi enne järv, millest järvevesi lahkus lapserätikute pesemise pärast. Samale kohale tuli härgade veetud hiiemägi.

Pühapaikades on käidud kõige rohkem ande ehk ohvreid viimas selleks, et paluda inimeste või loomade tervist ja õnne, näiteks karjaõnne, et loomad edeneks ega sureks, ning viljaõnne, et saada paremat saaki ja vältida ikaldust.

Pühapaigas järgitavad kogukondlikud kombed rõhutavad ja edendavad inimkogukonna head läbisaamist sellest väljapoolsetega, nagu jumalad, muud üleloomulikud olendid, surnud ja metsloomad, kuid aitavad samas hoida või kehtestada inimkogukonna sisemist sidusust valitsevaid suhteid ja reegleid (see kehtib näiteks hiites ja muudes niinimetatud maa-alalistes komplekssetes pühapaikades peetud kogukondlike pühade kohta) või siis parandada kriisiriituste kaudu suhteid jumalate või üleloomulike olenditega (nagu Gutslaffi 1644. aastal kirjeldatud härja andmine Piksele Võhandu jõel põua leevendamiseks; samuti tuleks siia liigitada eraviisilised raviriitused ja muud tihtipeale salajased nõidumised pühapaikades, millega mõnda tõbe või muud häda leevendatakse).

Üheks kogukondliku tähistamise viisiks on olnud kooskäimised ja tants hiites. Eelmise aastasajavahetuse aegu olnud ka Viru-Nigula kihelkonna Samma küla Tammealuse hiie keskse tamme ümber kombeks tantsida, nii et puu juures oli maa nii ära tallatud, et seal rohtu ei kasvanud. Samuti on Lehmja tammik Jüri alevikus tänapäevalgi rahva kooskäimise paik, kus tehakse jaanituld ja kiigutakse külakiigel.

Teisalt võivad pühapaikadega seotud keelud püsida kauem kui positiivsed kombed, mida seal täidetakse, ning pühapaigast võib valdavalt kristlikus ühiskonnas saada näiteks kummitav koht, mis on ühenduses inimeste suhtes vaenulike üleloomulike olenditega, kellega on parem mitte tegemist teha.

Aktiivne kasutus tagab pühapaiga säilimise

Looduslike pühapaikade teadvustamisele ja säilitamisele on pühendatud muinsuskaitseameti veetav riiklik arengukava. Inventuuri käigus annavad asjatundjad ka oma soovitused selle kohta, mis pühapaigad tuleks täiendavalt kaitse alla võtta. Osa looduslikest pühapaikadest, nagu allikad, ohvrikivid või pühad puud, on võetud varem looduskaitse alla just kultuuriväärtustena. Praegu ähvardab aga mõnda sellist muistist looduskaitse alt väljaarvamine: keskkonnaministeerium on algatanud tänavu Vetla Pühaallika, Sõtke küla Pühajõe allika ja Rapla orjakivi looduskaitse alt väljaarvamise, kuna neil ei ole looduskaitselist väärtust.

Kultuurimälestiseks kuulutamine või ka looduskaitse alla võtmine on administratiivselt mõistagi keerulisem kui kaitse alt väljaarvamine. Kuna praegusest õigusest tulenev kaitsekorraldus ei pruugi vastata täielikult vanadele keeldudele, aitab pühapaiga säilimisele kas või sümboolselt kaasa iga täiendav riikliku või kohaliku kaitse meede.

Kuid ka looduskaitsest või kultuurimälestise staatusest ei pruugi piisata, nagu näitab kogemus raietöödega Maardu hiiemetsas ja Karksi kihelkonna Annemäel. Seepärast on tarvilik lisaks riiklikule kaitsele ka kohalik teadmine ja huvi – aktiivses kasutuses pühapaiga hävitamist on raskem põhjendada.

Ka IUCN soovitab anda pühapaikade üle otsustamise õiguse eestkostjatele ehk neile inimestele või rühmadele, kes pärimust järgides pühapaiga eest hoolt kannavad. Seda soovitust on järgitud näiteks Austraalias, kus põliselanike tavasid järgides keelati hiljuti turistidel pühale Uluru mäele ronimine. Eestkostjad võivad olla looduslike pühapaikadega seotud ajalooliselt, kultuuriliselt, enesemääratluse ja usutalituste kaudu ning elada nii nende läheduses kui ka neist suhteliselt kaugel.

Minu meelest ohustabki looduslikke pühapaiku praegu kõige rohkem inimeste teadmatus: kui põhimõtteliselt on huvi pühapaikade vastu võrdlemisi suur, siis vähesed oskavad oma kodu- või päritolukandi kõiki vanu pühapaiku üles leida. Õnneks on viimastel aastakümnetel ilmunud Mari-Ann Remmeli, Marju Kõivupuu, Kristel Vilbaste ja Ahto Kaasiku sulest mitu raamatut, mis aitavad seda teadmisjanu kustutada. Samuti on Hiiepaiga lehel kättesaadav pühapaikade kaardirakendus.

Oluline on ka märkida, et pühapaikade parim tundja Ahto Kaasik veab MTÜ Põline Pere korraldusel hiieretkede sarja, mis on teinud praeguseks ringi peale kogu Eestile. Iga retk keskendub kihelkonna või paari pühadele paikadele ning annab igale huvilisele võimaluse oma kodukandi, päritolupaiga või muidu huvi pakkuva piirkonna pühapaikadega tutvust teha. Nii tekib huvilistel võimalus neile seni tundmata paiku taas tarvitusele võtta.

Ott Heinapuu lõpetab Tartu Ülikooli semiootika osakonnas doktoritööd looduslike pühapaikade teemal ja on teeninud elatist kirjatööga ajakirjanduses ning avalikus teenistuses.

* * *

Silmapaistvaid looduslikke pühapaiku Eestis

Pühajärv Otepää lähedal
Legendi järgi sadanud järv taevast maa peale, kui inimesed pühas tammikus seda maa pealt taevas nägid ning selle kohinat kuulsid ja üks nende seast öelnud: „Kohiseb teine taevas nagu meie püha tammik maa peal.”

Ebavere hiiemägi Virumaal
Rahvapärimuse järgi on mäel aeg-ajalt mõnele inimesele ilmunud ja ootamatult kadunud uhke linn, kus on saanud endale uhkeid asju soetada ning kõrtsis käia.

Paluküla hiiemägi Rapla kihelkonnas
Mäel elavat jumal Hiie Tõnn. Mäel asuvate puude alla, okste ja tüvede peale pandud ohvreid, näiteks vilja, leiba, jahu, loomi jne. Mäe sees on Tõnniauk, kust on leitud ka toidu toomiseks kasutatud kausside tükke.

Taevaskojad Ahja jõe ürgorus
Emalätet on peetud pühaks paigaks juba aegade algusest. Räägitakse, et kui Emalätte veega 40 korda nägu pesta, võib seitse aastat nooremaks saada. Neitsikoopas kuduvat aga kangast linalakk neiu, kes kunagi jõkke uppus.

Kuremäe hiietamm ja ohvriallikas Virumaal
Muistendi järgi istutanud hiietamme Kalevipoeg. Ühe väite kohaselt hakanud see kasvama tema maasse torgatud jalutuskepist. Ohvriallika vett peetakse tervendavaks.

Tamme-Lauri tamm Urvastes
Pärimuse järgi on tamme nimi tuletatud tulejumal Lauritsast, kes elanud puu tüves ning saatnud ümbruskonda õnnetust ja kurja, kuid vahel ka head. Tulevaim olevat Urvaste koolimaja mitu korda põlema pannud.

Panga pank Saaremaa põhjarannikul
Mustjala panga 102-jalalise järsu kalju kohta jutustab rahvasuu, et sealt olla varem iga aasta üks inimene või loom merejumalale või näkile ohvriks alla tõugatud, et veevalitseja muid inimesi õnnetuse eest hoiaks.

Vt ka: maatundmine.estinst.ee

* * * * * *

Müstiline hiiemaailm

Eesti rahvapärimus seostab hiitega mitmeid rituaale ja üleloomulikke olendeid. Mariliis Mõttus koostas lühikese ülevaate tegelastest, kes hiites toimetavad, ja rituaalidest, mida pühapaikades täidetakse.

HIITE TEKKIMINE
Hiite uurija, hoidja ja tutvustaja Ahto Kaasik toob raamatus „Põlised pühapaigad” välja teatud hiite tekkelood, lisades: „Looduslikud pühapaigad on kasutusele võetud nii kauges minevikus, et sellest kõnelevad vaid muinaslood.” Nii saame lugeda, kuidas mõned hiiepuud on olnud varem inimesed, kes on mingil põhjusel puudeks moondatud. Näiteks saanud Lehmja hiietammik alguse pulmalistest, keda tabas pikne. Viduvas asuv hiigelsuur kadakas olnud varem aga rehepapp, kes rahvale salaja seemnevilja andis, mõisahärrale vahele jäi ning põgenedes sellekssamaks kadakaks muutus.[1]

HIIENEITSID JA HIIEKOERAD
Kuulsaim hiieneitsite elupaik on Hiiumaa Kassari hiiemets, kus nad olla valvanud pühapaika üheskoos hiiekoertega. Hiiemetsast läbi kõndides pidi laulma lepituseks erilist laulu või lausuma õigeid sõnu. Mõnes jutus on nad riietatud valgesse nagu surnud, teises loos on nad ihualasti, kolmandas kannavad hoopis punaseid rõivaid ja tantsivad. Samas leiab uuemates, 20. sajandi alguse pärimuslugudes oletusi, et hiiekoerteks olid ennast riietanud mõisnikud, kes talurahvale ristiusu palveid pähe tahtsid saada, või „koeranahas ja raudhammastega sakslased”, kes inimestele ristiusku tahtsid õpetada.[2] Hiieneitsiks on nimetatud ka Kose kihelkonna Oru küla sanglepahiit. Laiemalt tuntud hiieelanikud on hiie noormehed, kellega lepituse sobitamise kohta on levinud regilaul[3], ja hiiehobused, kes on tegelased ühes ringmängulaulus[4].

HIIEPUU
Hiiepuuks nimetatakse pühaks peetud põlispuud, mille juures taotleti rituaalide ja ohvritalitustega kõrgemate jõudude soosingut. Eesti rahvaluuleteadlane Matthias Johann Eisen on kirjeldanud oma raamatus „Esivanemate ohverdamised” mitmeid hiiepuudega seotud rituaale ja uskumusi. Hiiemetsas ja hiiepuude juures käidi näiteks neljapäevaõhtuti palumas ja palvetamas. Hiiepuid arvatakse nii pühadeks, et nende oksi ei tohi murda. Puude alla on toodud andidena eri toiduaineid, näiteks kanamune, viljateri ja meekärgi. Mõnikord hoopiski raha, mis maeti puu juurde mulla alla, või ülikondi. Puu varju ulatuses ei tohtinud levinud tava järgi kasvavaid marju korjata. Samas on kasutatud hiiepuu lehti ja oksi ning puualust mulda haiguste arstimiseks. Mullaga hõõruti paiseid ja nahahaiguseid, Hiiumaal suitsutati haiget hiiepuu samblaga.[5] Hiied on eriti Lääne-Eestis seotud koduloomade heaolu ja edenemisega, hiiepuude raiumise keelu rikkumine võib tuua kaasa kariloomade haigusi ja surma.

OHVRIKIVI
Nagu nimigi viitab, on ohvrikivi püha kivi, millele on toodud ohvreid ehk ande. Ohvrikivisid võib leida enamasti heina- ja karjamaadelt, põldudelt ja hiitest, mõnikord isegi taluõuest või -aiast, harvem metsast, soost, kalmetelt ja ristteedelt. Ohvrikive kasutati ka haiguste ravimiseks.[6] Eisen kirjutab, kuidas Tõstamaal asuv kärnakivi saanud nime just selle järgi, et seal vanasti kärnasid ja teisi nahahaigusi arstimas käidi. Selle tarbeks pidi ohvrikivile jätma hõbevalget, raha või muid ande.[7] Samuti arvati olevat imettegev jõud ohvrikivide lohkudesse kogunenud veel, millega pesti või määriti haigeid, kuid ravi vajavaid kohti pandi ka vastu kivi. Ohvreid toodi ka haldjate ja jumalate auks ning vihma väljakutsumiseks, kuid teatavatel juhtudel ka armastuse leidmiseks. Armastusmaagiat harrastati end näiteks neljapäeviti ohvrikivil viheldes, mis olevat paljud neiud tanu alla viinud. Levinud on ka arvamus, et ohverdamata jätmine olevat toonud kaasa õnnetuse või ebaloomuliku sündmuse.[6]

[1] Kaasik, A. 2016. Põlised pühapaigad, lk 248–256.
[2] Loorits, O. 2001 [1941]. Kassaare hiiemets neitsite ja koertega. – Endis-Eesti elu-olu II: Lugemispalu metsaelust ja jahindusest.
[3] Hiie noormees. – Eesti rahvalaulud. Antoloogia.
[4] Ränk, G. 2000. Hiiehobune. – Müüt ja ajalugu, lk 346–368.
[5] Eisen, M. J. 1996 [1920]. Esivanemate ohverdamised, lk 46–47.
[6] Tvauri, A. 1999. Ohvrikividest. – Mäetagused, nr 11.
[7] Eisen, M. J. 1996 [1920]. Esivanemate ohverdamised, lk 86.