Roald Johannsoni juhitav saade viib televaataja kohtadesse, kuhu nad ise ei satu, ja teeb tuttavaks inimestega, kellega nad muidu iial ei kohtu. Näeme nii elatisvõlglasi, NATO sõdureid kui ka end teleekraanil süstivaid narkomaane.

Kohalik telemaastik on juba mõnda aega olnud rikkam Roald Johannsoni poolt juhitava ning Eesti elu portreteeriva telesarja „Roaldi nädal” poolest. Tee „Roaldi nädalani” algas 2015. aasta kevadel, mil Roald Johannson lahkus ETVst, kus ta oli kaheksa aastat teinud „Pealtnägijat”. Enda sõnul oli ta saatest väsinud ning kuigi soovis väga ETVs mõne muu formaadiga jätkata, ei peetud seda toona võimalikuks. Nii otsustaski ta „oma loomingulist sädet kuskil mujal välja elada”.

Õnneks leiduski Kanal 2 näol koht, kus Roald sai võimaluse seda loomingulist sädet välja elama hakata. Pärast ETVst lahkumist 2015. aasta kevadel juhtis ta Kanal 2-s saateid „5 aastat hiljem”, „Jõulusoojus” ja kolmeosalist reportaažisarja „Pagulased”.

Pisut enam kui aasta tagasi jõudis eetrisse erisaade „Ida-Virumaa katastroofi äärel”, mida hoolimata apokalüptilisest pealkirjast võib nii sisult kui vormistuselt lugeda „Roaldi nädala” pilootepisoodiks. Selles olid juba olemas „Roaldi nädalale” iseloomulikud autorikeskse tõsielureportaaži elemendid. Nähtavasti õigustas erisaade end ka Kanal 2 silmis, sest juba vähem kui nelja nädala pärast jõudis eetrisse „Roaldi nädala“ viieepisoodiline piloothooaeg.

Juba esimestes osades on tunda Roaldi head sotsiaalset närvi ning hämmastavat intuitsiooni, mis aitab üles leida ehedad karakterid. Veelgi märkimisväärsem on Roaldi oskus panna need tegelased saatejuhti niimoodi usaldama, et nad kaamera ees avanevad. Seda eriti tundlikes valdkondades, kus asjaosalised üldiselt väldivad avalikkuse tähelepanu, nagu näiteks mustlased või narkomaanid.

Kui kevadine piloothooaeg algas pisut kollakate teemadega, nagu riigikogulaste kohtumised valijatega ning missivõistlused, siis 2016. aasta sügisese teemaderingi kohta võiks vabalt arvata, et see on pigem ETV elusaadete toimetuse käe alt tulnud kui eratelekanali toodang. Siit leiab nii üldhuvi ehk human interest’i (nt saade NATO sõdurite elust Tapal, isehakanud tippsportlastest või öötöölistest), regionaalpoliitikat (külapoed, maakondlikud bussiliinid) kui rohkelt sotsiaaltemaatikat (autistlikud lapsed, hambutuks jäänud inimesed, üksikvanemad ja elatisvõlglased).

Seejuures on mitmete saadete fookuses inimesed või nähtused, mis ETVski ei ole jõudnud reedeõhtusesse prime time’i, vaid mis pigem peidetakse seal pühapäeva pärastlõunasse nagu omal ajal „Puutepunkt”. Näiteks saated tänapäeva lastekodudest, dementsete vanemate eest hoolitsevatest peredest või Baltikumi suurimast erihooldekodust Sõmeral. Ning kui lõputiitreid uskuda, on need kõik peamiselt Roald Johannsoni kui autori, toimetaja ja saatejuhi ainulooming.

„Roaldi nädalale” on iseloomulik, et saatejuht on intervjuude ajal ise alati kaadris ja tegelased ei räägi oma lugu kunagi üksi. Seejuures võimendatakse vaatajas osalusefekti: saatejuht räägib aeg-ajalt otse kaamerasse, muutes seeläbi vaataja vestluse kolmandaks osapooleks ja tuues tegelased sellega vaatajale lähemale. Kaadritagust selgitavat teksti on vähe ja kangelased avatakse vestluse käigus. Nii õnnestub Roaldil viia vaatajad kohtadesse, kuhu nad ise ei satu, ja teha tuttavaks inimestega, kellega nad muidu iial ei kohtu. Ning see teebki „Roaldi nädalast” telefenomeni, mis köidab. Seda vahetust oli eriti tunda saates, mis rääkis Eesti ühest valusamast sotsiaalprobleemist – fentanüülisõltlastest.

Küllalt hiljuti oli samal teemal saatelõik ka „Pealtnägijas”, kus külalisreporter Evelin Võigemast avas fentanüüliteemat karmi aususega, intervjueerides mitut sõltlast. „Roaldi nädala” tegi toonasest ja mitmestki varasemast käsitlusest oluliselt erinevaks asjaolu, et kõik sõltlased esinesid Roaldi saates oma näo ja nimega. Veelgi enam, nad ka suitsetasid ja süstisid fentanüüli ekraanil, otse Roaldi kõrval. Saate väärtus ei seisne siiski mitte šokeerivates kaadrites südalinna põõsastikus süstivatest narkomaanidest, vaid äärmiselt hea ajakirjandusliku tunnetusega tehtud loos.

Et keskmisel televaatajal narkosõltuvuse teemaga sügavam kokkupuude tõenäoliselt puudub, on vaatajal sellise loo peategelastega ka väga raske samastuda. Saate ülesehitus, eriti portreede järjekord saates, oli aga oskuslikult komponeeritud. Esimesena rääkis oma loo viisaka väljanägemisega 22–aastane tütarlaps Veronika. Tema lugu narkootikumideni jõudmisest oli midagi sellist, mida võiks pidada õpikunäiteks nooruse rumaluses tehtud otsusest. Veronika oli proovinud kord 15–aastasena sõpradega peol amfetamiini – vaatas, et teistel on hea tunne, tahtis ka seda kogeda. Varsti proovis teise sõbranna juures fentanüüli ja jäigi n-ö süstla otsa.

Just seda sorti lugudega hirmutatakse noori, et nad narkootikume mitte kunagi ei prooviks, ning sellist „Roaldi nädala” algust võib ajakirjanduslikult käsitluselt pidada küllalt tüüpiliseks. Tüüpiline ei olnud aga loo vormistus: tavaliselt näeme me oma narkokogemusest rääkijaid selja tagant, hämaras ja moonutatud häälega, siin on aga Veronika meie ees ja vestleb Roaldiga. Kusjuures, kogu saate jooksul oli hägustatud vaid üks kaader – kauguses toimetavast diilerist.

Sellele järgnenud lõik Veronikast bensiinijaama tualettruumis fentanüüli suitsetamas muutis hoobilt kogu situatsiooni hüperreaalseks, sest me pole harjunud elu varjukülgi niivõrd lähedalt nägema. Pigem eelistavad inimesed selliste kohtade peal pea ära pöörata. Kui Roald oleks need kaadrid udustanud nagu tavaliselt tehakse, oleks see andnud pea ära pööramisega võrreldava võõristusefekti, kuid siin seda ei juhtunud. Päriselt, siin ja praegu, meie silme all, otse Roaldi kõrval näeme, kuidas tütarlaps bensiinijaama tualetis 50 euro eest fentanüüli korraga ära suitsetab.

Sellele järgnes portree Märdist, kes elab tänaval ja pole oma lapsi 12 aastat näinud ning – kes süstib endale fentanüüli veeni. Asjaolu, et Roald jätkab Märdiga vestlust, on mõjuv võte, mis aitab konstrueerida vaatajas arusaamist, kui igapäevane rutiin süstimine nende inimeste jaoks on.

Kodutuna elava Märdi loole järgneb episood tänavalt „juhuslikult” leitud kiirabibrigaadiga, kes turgutab teadvuse kaotanud narkomaani. Seejärel asub Roald koos Igoriga otsima trepikoda, kus Igor end süstida saaks. Kui Märdi lugu kujutas elu põhjakihti langenud inimest, siis Igori lugu mõjus teistel põhjustel eriti rusuvalt. Nimelt elab Igor oma korteris ja tal on elukaaslane. Kuid mees räägib Roaldile kalestunud pilgul, et ei tunne fentanüüli süstimisest mõnu, vaid „istub süsteemil”. See tähendab, et ta tarvitab fentanüüli nagu südamehaige tablette: elus püsimiseks, et halb ei hakkaks. Ja hoolimata sellest, et ta elab viisakas korteris ja näeb välja kui enesega hakkama saav inimene, on ta ümbritseva suhtes täiesti apaatne ning ainus, mis teda käivitab, on vajadus uue doosi järele. Ravile minekul ei näe ta mingit mõtet.

Saate viimane lugu Pavelist kordas, kinnitas ja täiendas eelmiste lugude mustreid ning oli seega põhjusega viimaseks jäetud: ta ei šokeerinud enam selliselt kui esimeste karakterite räägitu. Põhjuseks võib olla ka see, et vaataja taluvusnivoo oli eelmiste lugudega juba nii kõrgele aetud, et Paveli oma seda enam kõigutada ei suutnud.

Võib öelda, et tervikuna oli „Roaldi nädala” diskursiivne lähenemine narkosõltuvuse teemale märkimisväärselt teistsugune. Tavapäraselt suhtutakse narkomaanidesse üleolevalt, neid näidatakse inimlikkuse minetanud olevustena, zombidena. Roald portreteeris neid aga inimestena – küll lootusetusse olukorda langenud ja masendavas eluetapis olevate, kuid siiski inimestena.

„Roaldi nädala” üks põhitugevusi ongi selgelt võetud suund portreteerida elu sellisena nagu see on ja mitte teha manitsevat ühiskonnakriitikat või otsida lahendusi. Saates ei anta sõna poliitikutele või teistele teemakohastele „rääkivatele peadele”. Seetõttu mõjuski pisut võõrkehana süstlanarkomaanide lugude vahele torgatud intervjuu Põhja prefektuuri narkotalituse juhiga. Politseiniku jutt jäi mõneti õhku rippuma, kuna see ei haakunud varem nähtuga, vaid oli pigem sellega vastuolus (politsei kinnitab, et piirab tõhusalt narkoaine kättesaadavust, kuid narkomaanid näitavad korduvalt otse kaamera ees, et aine saamine on minutite küsimus). Seda hoolimata sellest, et narkotalituse juhi kommentaar oli samuti üles võetud vaba vestluse vormis, mitte ajakirjanduse neljanda võimu rollist lähtuvalt, kus ajakirjanik nõuab võimuesindajalt vastuseid ja püüab leida, mis on süsteemis valesti.

Sellegipoolest on saade tervikuna oma karmis aususes harvanähtavalt võimas, millele pole praegu teistes telekanalites sarnast vastast. Ja jõuangi tagasi algusesse – kuigi rahvusringhäälingule oli Roaldist ilma jäämine kahtlemata suur kaotus, on väga rõõmustav, et Kanal 2 talle väljundit pakub. Sest ehkki kommertstelekanalilt võiks eeldada sotsiaalkriitilise ajakirjanduslikku formaadi asemel olemuselt meelelahutuslikumat suunda, põleb Roaldi ajakirjanikusäde Kanal 2 ekraanil heledalt.

Lõpetuseks teen väikese torke tänapäeva automatiseeritud programmiedastuse suunal. Just sel hetkel, kui Märt endale süstla veeni torkas, ilmusid Kanal 2 ekraani ülanurka kaks rõõmsalt lehvitavat last – tegu oli koguperesaate „Väikesed hiiglased” reklaamigraafika väga ebaõnnestunud ajastusega.

Esilehel kaader saatest.