Kuidas leiab üks transmees enda sisemusest üles igatseva näoilmega kuninganna ja ühe liialt dramaatilise noormehe? Tegelaste kehastamine kui kunstiline ja eneseavastuslik praktika võib veidral kombel aidata paremini iseenda soolisusele pihta saada.

Mu nimi on Rodion, olen transsooline mees, poolteist aastat testosteroonil. 2019. aasta kevadel lõpetasin vabade kunstide eriala bakalaureuse. Mu lõputööks oli video identiteedist, karakteritest ja perekonnast. Tulin hindamisele kostüümis. See otsus oli teosega põhjendatav, aga polnud kohustuslik ega vältimatu. Mulle oli siiski tähtis teha seda just nii, kuigi tol hetkel ei olnud ma veel kindel, miks see nii oluline oli. Teadsin, et see sobiks ja oleks pingutust väärt ning tekitaks mus rõõmu.

Drag või mehelikkuse etendamine? 

Kaalusin seda plaani enne hindamisele minemist, aga lõpuks otsustasin riskida. Sõitsin bussiga Muugalt Põhja-Tallinnasse, kandes liialt läikivat parukat ja ripsmetušiga joonistatud vuntse. Tegelane, keda ma selles kostüümis kehastasin, oli mustade juustega ülikonda riietatud balletitaustaga mees. Tema nimi oli Danko.

Tol ajal pidasin veel aru, kas võtta hormoone või mitte, kuigi olin enda sooidentiteedis päris kindel. Tulin hindamisele „mehena”. Mehe kostüümis? Pikemas perspektiivis ei tundunud see niivõrd drag’ina, vaid pigem katsena olla nähtav ja äratuntav minu valitud soo kaudu. Mehaaniliselt oli tegu sellesama rõhutatud performatiivsusega. Ideega mehest. 

Tänavu jaanuaril olin jälle hindamisel, nüüd magistritöö omal. Tulin teises kostüümis. Selle tegelase nimi oli Jimmy. Tal olid pikad pruunid juuksed, võrgust särk, spordipluus ja igatsev näoilme. Hot Girl.

Ma vaatan Dankot ja Jimmyt ning näen nendes kuningat ja kuningannat. Ma vaatan neid ja tunnen nendes ära omaenda elukäigu. 

Ümberkehastumine kui dialoog

Tegelased ja nende oma kehal kandmine olid mu loomingu osa juba enne Dankot. Katsetasin nende väljendamisega. See kujunes dialoogiks mu keha pakutavate võimaluste ja kujutlusvõime vahel. Hormoonidega mu võimalused muutusid, nendega koos ka mu piirid. Arusaam sellest, mis on mulle mugav ja mis mitte, voolas, kasvas ja kobrutas pidevalt – ühel hetkel arvasin isegi, et mu dress up’i praktika saab läbi, kui olen mõnda aega hormoonasendusravi saanud. Ja kuigi üleminekuga muutus palju, näiteks mu riietumisstiil ja see, kuidas inimesed mind kohtlesid, siis tegelaste loomine ja nendeks kehastumine millegipärast jäi. 

Tegelasteks kehastumine kujunes dialoogiks mu keha pakutavate võimaluste ja kujutlusvõime vahel.

Jimmy oli mu esimene karakter pärast hormoonide võtmisega alustamist. Seetõttu ei osanud ma ette arvata, kuhu ma temaga jõuan. Otsustasin kasutada vana head strateegiat: proovisin seda, mis tõi rõõmu. Tuli välja, et parukad ja meik tegid seda endiselt. Hakkasin teda arendama, lõin kostüümi ja panin selle selga, filmisin ennast, vaatasin, filmisin jälle. Ühel hetkel näitasin väljavõtteid videotest paarile inimesele. Mul oli meeldiv teada, et mind ei tuntud ära, aga millegipärast oli veelgi meeldivam kuulda, kuidas üks neist lisas, et inimene pildil näeb välja hoopis nagu A Very Hot Girl!

Olin üliõnnelik. Mul oli nii hea meel, et saavutasin Hot Girl’i staatuse, et ma ei pannud isegi tähele, et mind justkui naiseks kutsuti. Pärast tuli see küll meelde ja pani mõtlema, aga hetkes tundus see just sellena, mida vajasin. Staatust kinnitas keegi, kes ei olnud mulle nii lähedane, mis lisas sellele minu silmis objektiivsust. A Hot Girl! Kes ei tahaks olla A Hot Girl?

Valikuvõimalus on naudingu eeldus

Arutasin seda paari transmasc’i sõbraga. Mitmele neist oli see kogemus tuttav. Mõni oli pärast mõnda aega kestnud hormoonasendusteraapiat kogenud samuti mingisugust tagasitulekut nn feminiinsuse juurde. Juttu ei olnud detransition’ist ega enda sooidentiteedis kahtlemisest. Vastupidi, seda tehti mõnu pärast. Mu sõber pakkus välja, et nauding tuli just sellest, et nüüd oli tal olukorra üle kontroll. Nii oli tal hoopis huvitavam mängida asjadega, mida talle kunagi peale suruti. Nüüd tegi ta seda vabast tahtest.

Umbes siis hakkasin mõtlema Jimmyst kui drag’ist. Vaatasin uute mõtetega soost ja enda kunstipraktikast üle ka teised tegelased oma elus, näiteks Danko. 

Mäletan, kuidas ma ta lõin, pannes kokku enda huvi balleti ja gomezaddamsliku draama vastu. Roos ja Madu. Armastus ja Surm. Ja mina. Romantiseeritud maskuliinsus oli Danko puhul keskne ja see klappis mu enda eluga – just seda tahtsin kehastada ja maailmale näidata. Aga joonistatud vuntsidest ei piisanud. Ma ei tahtnud, et see jääks ainult esinemiseks, mu soov oli näidata, et olen selline ka väljaspool Dankot.

T-värvi prillid

Jimmy oli ilus, atraktiivne ja vaba. Ta kehastas feminiinsust ja maskuliinsust just nii, nagu ma soovisin (picture a guy who looks like a girl who looks like a guy). Ja kuigi temana esinemine oli samuti seksualiseeritud, pakkus see aeglase-ilusa surma asemel puhast rõõmu. Tegelaste ja esinemisega katsetamine oli lõbus enne hormoonide võtmist ja on ka pärast seda, aga kuna need ei lähtu samast tundest, tähendab see ka fundamentaalselt erinevaid kogemusi. 

Tegelaste ja esinemisega katsetamine oli lõbus enne hormoonide võtmist ja on ka pärast seda, aga kuna need ei lähtu samast tundest, tähendab see ka fundamentaalselt erinevaid kogemusi.

Ma armastan Dankot ja enda kogemust temaga, ehkki selle lahutamatu osa oli minu rahulolematus. Jimmyga ma nii ei tunne, sest ma ei pea enam midagi tõestama. Ei pea rõhutama maskuliinsust, sest see on nüüd minus nähtav ja äratuntav. Tänu sellele saan ma uurida enda peal feminiinsust. See on drag ja see on lõbus, kuna ma saan iga hetk sellest välja astuda, olla kes ma olen, ilma tegelaste ja esinemiseta.

Ma tean transmehi, kes ei taha meigi ega drag’iga tegemist teha. Mind üllatab, et ma ise sama meelt ei ole; et ma saan uurida kehastamise kaudu tegelasi ja ennast ning tunda end sealjuures mugavalt. Olen selle eest tänulik. Olen tänulik, et saan ise mängureeglid luua, „tüdruku” seljast võtta, koju tulla ja olla just some guy.

Olen tänulik, et saan ise mängureeglid luua, „tüdruku” seljast võtta, koju tulla ja olla just some guy.

Rodion Furs (blu3mila.tumblr.com) on vabakutseline kunstnik, kes ei saa üsnagi traagiliselt siiani enda ametlikku nime muuta.