Kliimakriisi lahendamisel võiks kirikust saada kliimaaktivistidele oluline liitlane. Maailmas leidub mitmeid kogudusi, mis on seadnud oma tegevuses läbivaks eesmärgiks keskkonnahoidlikkuse. Eesti kirikumaastikul on need globaalsed trendid paraku suuresti tähelepanuta jäänud.

Kui ma mõtlen, milline võiks olla keskmise eestlase ettekujutus kirikust, siis kliimaaktivism – või aktivism üleüldiselt – sinna pildile tõenäoliselt ei kuuluks. Kirik seostub Eestis ja ilmselt kogu maailmas pigem sotsiaalse konservatiivsuse ja traditsioonide alalhoidmisega. Tegelikult pole aga kristluses midagi olemuslikult konservatiivset. Jeesuse õpetused olid omas ajas radikaalsed ja ma leian, et need on seda siiani – vähemalt ma ei tea ühtki ühiskonda, kus poleks arenguruumi suurema võrdsuse, vaeste aitamise, kaastunde, hoole ja ligimesearmastuse vallas. Kirik kui kristluse peamine esindaja saaks nende väärtuste levitamiseks palju rohkem ära teha. 

Ma ei soovi pisendada kiriku praegust rolli heategevuses – kirik on olnud läbi ajaloo varjupaigaks abivajajatele ja ka praeguses sõjaolukorras on Eesti kirikud olnud Ukraina põgenike abistamisel oluliseks partneriks. Sellest hoolimata näen kristlikus kogukonnas suuremat potentsiaali osaleda globaalsete kriiside lahendamises. Peaasjalikult viitan kliimakriisile, mis mõjutab enim meie pikemaajalist tulevikku.

Kristluse kaks palet

Avalikkuse kasvanud tähelepanu keskkonnale on pannud ka kristlasi oma maailmavaadet ümber hindama ja viimase 40–50 aasta jooksul on tekkinud hulgaliselt teooriaid, mis otsivad kliimamuutustele lahendusi kristlikust traditsioonist – neid koondab ökoteoloogia valdkond. Selleks et muuta meie käitumist looduse suhtes, tuleb esmalt muuta seda, kuidas me mõtleme ja räägime inimese ja looduse vahelisest dünaamikast. Kui takerdume inimeste ülemvõimu (dominion) teoloogiasse, mille järgi inimestel on Jumalalt saadud õigus loodust omavoliliselt valitseda ja piiramatult ära kasutada, siis jääme keskkonnaprobleemide suhtes ükskõikseks. See on üks võimalik tõlgendus kirjakohale: „Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!”” (1Ms 1:26)

Hea majapidaja hoiak kohustab selgelt peatama looduse kurnamist ja arvestama ökosüsteemide vajadustega, leidma viisi vastastikuseks kooseksisteerimiseks.

Kui aga võtame omaks hea majapidaja (kr oikonomos, ingl stewardship) hoiaku, siis usume, et Jumal andis looduse inimese hoole alla just nimelt selle kaitsmiseks ja vastutustundlikuks kasutamiseks ainult oma vajaduste piires. Sellist hoolitsust ja mõistmist ilmestab näiteks Iiobi raamatu 39. peatükk, kus Jumal väljendab oma õrnust maailma loomade vastu. Hea majapidaja hoiak kohustab selgelt peatama looduse kurnamist ja arvestama ökosüsteemide vajadustega, leidma viisi vastastikuseks kooseksisteerimiseks. 

Ma soovitaks astuda veel sammu kaugemale ja näha end osana loodusest, mitte sellest eraldiseisva valitsejana. Kristluses eristatakse tihti maist ja taevast sfääri, mistõttu looduse ja inimese vahele karmi eraldusjoone tõmbamiseks tuuakse sageli põhjusena inimest eristav võimalus saada päästetud. Sel puhul meeldib mulle aga viidata kirjakohale, mis annab aimu kogu loodu pääsemisest: „Loodu on ju allutatud kaduvusele […] lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse.” (Rm 8:20-21) Kvalitatiivseks eristuseks on võib-olla vähem põhjust, kui paistab.

Usupeade kliimadeklaratsioonid

Luterlik ökoteoloog Larry Rasmussen kirjutab, et me võiksime arvestada käsu „armasta oma ligimest” puhul „ligimese” hulka kogu loodu, kõik selle, mida meie teod võivad mõjutada.[1] Nii oleksid meie ligimesed nii inimesed, loomad kui ka kogu meid ümbritsev loodus, miks mitte ka ökosüsteemid tervikuna. Praktiliselt tähendaks see seda, et loodusressursse tuleb kasutada viisil, mis arvestaks nii inimeste kui ka ökosüsteemide vajadusi. Tegelikult leidub kristlikus traditsioonis ka häid näiteid jätkusuutlikust eluviisist, näiteks askeetlus ja munklus on olnud Rasmusseni sõnul alati praktikad, mis aitavad elada maa peal õrnalt, õiglaselt ja minimalistlikult ressursse kasutades. Jumalale keskendunud elu ei pea tähendama täielikku eraldumist maisest maailmast ega ka oma kehalisuse allasurumist, vaid pigem mõõdukust ja teadlikku kohalolu. Mõõdukusest on aga inimkonna praegune tarbimine väga kaugel.

Jumalale keskendunud elu ei pea tähendama täielikku eraldumist maisest maailmast ega ka oma kehalisuse allasurumist, vaid pigem mõõdukust ja teadlikku kohalolu.

Pole juhus, et maailma suurimate kristlike kirikute esindajad on võtnud kliimaküsimused oma südameasjaks. 1990ndatel rajas selleks teed õigeusu kirikupea patriarh Bartholomeos I, kes on pälvinud ka „rohelise patriarhi” tiitli, nimetades keskkonnast hoolimist mitte poliitiliseks, vaid religioosseks kohustuseks. Bartholomeos on võtnud aastakümnete jooksul eesmärgiks arendada dialoogi teadlaste ja kirikute vahel, väärtustades eriti oikumeenilist koostööd. 2015. aastal järgnes talle paavst Franciscus entsüklikaga „Laudato si’”, milles ta tunnistab teaduslikku konsensust kliimamuutuste inimtekkelises päritolus, kutsub arenenud riike kiiremas korras fossiilkütustest loobuma ja abistama vähem arenenud riike kliimamuutustega võitlemisel. 2021. aastal esitasid Canterbury peapiiskop Justin Welby, paavst Franciscus ja patriarh Bartholomeos ühise kliimadeklaratsiooni, mis sisaldas karme hoiatusi maailma liidritele.

Survesta, jutlusta, renoveeri ja lohuta

Kuidas saaksid kristlikud kogukonnad ja kirikud aidata kaasa kliimakriisi lahendamisele? Toon välja kolm peamist valdkonda. Esiteks on kirik institutsioon, kes omab hulgaliselt kinnisvara ning tarbib oma igapäevategevuste käigus elektrit, teenuseid, toitu ja pakendeid. Samuti on iga koguduse liige ja vaimulik eraldiseisev tarbija, kes saab teha oma leibkonnas jätkusuutlikumaid valikuid. Kirikutel on võimalik vähendada oma veekasutust ja elektritarbimist, minna üle rohelisele energiapaketile, soojustada hooneid paremini, pühenduda kliimaneutraalsuse saavutamisele, loobuda ühekordsetest nõudest, istutada oma maa-aladele elurikkust toetavat haljastust jne. Näiteks Suurbritannias on liitunud Eco Churchi programmiga üle 4000 ja Taanis Grøn Kirke programmiga üle 200 kiriku. Mõlemad käsitlevad kirikut kui tervikut – kütteallikad, veekasutus, soojusisolatsioon ja taaskasutus on ainult üksikud valdkonnad paljudest, kus kogudus võiks muudatusi teha. Mõned kirikud on astunud programmis oodatust veel mitu sammu kaugemalegi näiteks sademevee kasutamise, päikesepaneelidest elektri tootmise, isegi enda veevarustus- ja kanalisatsioonijaama käivitamise ning oma tarbeks toidu kasvatamisega.

Teiseks on kirik moraalne kompass, kelle õpetused jõuavad iganädalaste jutluste ja vaimulike avaldatud artiklite kaudu paljude inimesteni. Nii on kirikul ka vastutus levitada keskkonnahoidlikku sõnumit. Selle tegemiseks saab siduda mingid kirikukalendri pühad keskkonnateemadega (näiteks on septembrikuu kuulutatud rahvusvaheliseks loodu(s)hoiukuuks), jutlustel tihedamini keskkonnast rääkida ja loodu eest palvetada, lasterühmades ja leeritundides loodu(s)hoidu õpetada, uudiskirjades ja artiklites annetama kutsuda, temaatilisi üritusi korraldada, kliimaprotestidega ühineda. 

Kirikul on unikaalne positsioon pakkuda lohutust ja vaimset tuge neile, kes tunnevad globaalse kriisiga silmitsi seistes ärevust, ahastust, leina ja muid keerulisi emotsioone.

Lisaks mainitule on oluline, et ei ülistataks pelgalt isiklikke ponnistusi, vaid rõhutataks ka valitsuste ja suurkorporatsioonide vastutust kliimakriisi lahendamisel. Ainult maheleiva ja -veiniga maailma ei päästa. Kuna eestlastena oleme harjunud mõtlema endast kui pigem usukaugest rahvast, siis võime vahel unustada, et kirikutel on globaalse võrgustikuna maailmas omajagu võimu. Näiteks Suurbritannia Eco Churchi programm innustab kirjutama kohalikele parlamendiliikmetele või nendega kohtuma, et ärgitada neid kliimaküsimustes tegutsema. Lisaks poliitikutele võib see tähendada ka kirikute katusorganisatsioonide survestamist, et nemad survestaksid omakorda globaalse tasandi tegutsejaid.

Kolmandaks on kirikul ühiskonnas ka hingehoidja roll. Kirikul on unikaalne positsioon pakkuda lohutust ja vaimset tuge neile, kes tunnevad globaalse kriisiga silmitsi seistes ärevust, ahastust, leina ja muid keerulisi emotsioone. Sel teemal soovitan lugeda Hannah Malcolmi koostatud esseekogumikku „Words for a Dying World”, mis koondab liigutavaid lugusid inimestelt, kes on kliimamuutuste mõjuga otseselt kokku puutunud ja leidnud lohutust kristlikust teoloogiast.

Eesti kiriku kliimakaugus

Ütlen ausalt, et Eestis kirikus käies ei teadnud ma üldse, et taoline sotsiaalsetel teemadel tegutsemine võiks kirikus võimalik olla, sest ma polnud seda siin kunagi näinud. Belgiasse õppima tulles sattusin aga ühte anglikaani kogudusse, kus korraldati seoses Inglismaa Kiriku laiema keskendumisega kliimale oikumeenilist loengusarja keskkonnateoloogiast, palvetati iga nädal kliima ja kliimamuutuste tõttu kannatajate eest, kutsuti üles keskkonna heaks annetama, korraldati looduses armulauda, käidi üheskoos kliimaprotestidel ja üksteisel külas neid teemasid arutamas. See kõik oli enamasti vabatahtlike korraldatud ja nõudis vähe rahalisi ressursse – oluline oli vaid paari inimese kirg teema vastu ja tahe muutusi ellu viia. Ma ei näe põhjust, miks see ei võiks ka Eestis toimida.

Kirik, kuhu ma sattusin, pole maailma mõttes suur erand, sest näiteid keskkonnaliikumistest on peaaegu kõigis usulahkudes. Katoliiklaste hulgas kerkis paavsti algatusel esile Laudato Si liikumine, mis levitab teadlikkust kliimakriisist, korraldab poliitilisi petitsioone ja proteste ning koolitab välja katoliiklasi, et nad oskaksid oma kogukondades paremini paavst Franciscuse loodushoiusõnumit levitada. Kliimateemalised programmid on olemas mitmete riikide luterlikes kirikutes ja Luterlikus Maailmaliidus. Spetsiifiliselt mustanahaliste kogudustele keskendub üleilmne Green the Churchi liikumine. Juba mainitud Eco Churchi programmi veab A Rocha, mis on tõenäoliselt maailma suurim kristlikke keskkonnaorganisatsioone koondav võrgustik. Just nende kodulehte soovitaksin vaadata neil, kes otsivad praktilisi nõuandeid kiriku keskkonnasõbralikuks muutmisega alustamiseks.

Eestis kirikus käies ei teadnud ma üldse, et taoline sotsiaalsetel teemadel tegutsemine võiks kirikus võimalik olla, sest ma polnud seda siin kunagi näinud.

Need globaalsed trendid on aga Eesti kirikumaastikul pigem tähelepanuta jäänud. Tundub, et siin peetakse kliimamuutusi jätkuvalt ainult vasakpoolsete või liberaalide teemaks, mis ei puuduta kõiki ega ulatu kiriku huviorbiiti. Üksikute positiivsete näidete hulgas on Helle Lihti panus vabakiriklikku keskkonnateoloogiasse ja Eesti Kirikute Nõukogu loodu(s)hoiu teema-aasta 2020. aastal, mis tõi eri konfessioonide liikmed kokku loodu(s)hoidu arutama. Pikemaajalisi praktilisi tegevusi on aga vähe näha. 

Kui kirikutes räägitakse keskkonnast, kipub fookus olema pigem nn vana kooli looduskaitsel, näiteks Eesti metsade ja looduskaitsealade hoiul, mis on tingimata oluline, kuid rohkem võiks keskenduda ka globaalsele kliimakriisile. Mugavam on rääkida metsast prügi koristamisest kui adresseerida kompleksset struktuurset probleemi – sellist suhtumist esineb muidugi igal pool, mitte ainult kirikus. Veelgi vähem on juttu globaalsest kliimaõiglusest ehk sellest, kuidas kliimakriis mõjutab ebaproportsionaalselt globaalse lõuna vaesemaid elanikke, kuigi kristlike väärtuste poolest peaks just inimkannatuste aspekt meile eriti korda minema.

Tee noorte hinge

Lõpetuseks toon lisaks eetikale välja ka ühe egoistlikuma põhjuse, miks kirikud peaksid kliimakriisist hoolima: see tooks kirikusse uusi inimesi. Noorte kõnetamiseks tuleb rääkida teemadel, mis on neile olulised. Kristlik heategevusorganisatsioon Tearfund korraldas 2020. aastal küsitluse, millele vastas 630 noort Briti kristlast. Neilt küsiti arvamust kliimateemade, kiriku tegevuse ja nende usu kohta. Peamiste murekohtadena loetlesid noored diskrimineerimist, kliimamuutusi ja vaesust. Kui üheksa kristlikku noort kümnest väljendas muret kliimamuutuste pärast, siis ainult üks arvas, et kirik teeb selles vallas piisavalt.

Kuigi Eestis pole sel teemal spetsiifiliselt kristlastele keskendutud, näitab eelmisel kuul välja tulnud 500 Eesti noort küsitlenud Norstati uuring, et üldiselt vaevavad ka meie noori samad mured. Kui paluti valida kõige olulisemad teemad, millele Eesti ühiskond peaks järgmise kümne aasta jooksul keskenduma, oli populaarseim keskkond, teisena sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus.

Nende oluliste teemade asemel kipub kirik figureerima Eesti avalikkuses hoopis sisetülidega, mis panevad isegi minusuguseid, end juba kristlaseks pidavaid noori oma liikmelisuses kahtlema. Kuidas peaksid siis veel ususkeptilised noored tahtma kiriku sõnumit kuulata? Ma loodan, et näeme tulevikus üha rohkem kirikuid, kelle jaoks globaalsete kriiside lahendamine ja õigluse eest võitlemine ei vastandu Jeesuse õpetusele, vaid on sellega kooskõlas.

[1] Rasmussen, L. 2013. Earth-honoring Faith.

Laura Vilbiks on KU Leuveni ülikooli filosoofia magistrant, kes vahel kirjutab ja illustreerib.