„Roheline päevaraamat” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.

13.12.22

Sõitsin eelmisel nädalal töö asjus bussiga Tallinnasse, vaatasin täiskuud, kirjutasin lõbu pärast haikut. X vahelehte / järjehoidjaribal, ei / jää mahti naerda. Mulle on hakanud koitma, et mu heaolutunne on pöördvõrdelises seoses parajasti avatud vahelehtede arvuga – nii palju kui olen seda teemat lähiringides lahanud, tundub see olevat kollektiivne trend. Pidev sund hüplikuks keskendumisvõimeks, sage edasi-tagasi sõitmine ja järjekordne täitmist nõudev Exceli tabel on mu aasta lõpuks ära kurnanud.

Säärane elurütm tõukab üha enam tarbima kiire kaasahaaramise eesmärgil valmistatud toitu, sest ühtäkki ei seisa ma silmitsi mitte raha-, vaid ajanappusega. Kipun nüüd veidi üle romantiseerima tudengipõlve kolmes Skandinaavia heaoluühiskonnas, kui elasin pidevalt näpud põhjas, kuid mul oli privileeg kasutada aega endale meelepärasel viisil. Toona oli mu elustiili iseenesestmõistetav osa hilisõhtune prügisukeldumine. Tassisime kursakaaslastega koju kilode viisi supermarketite konteineritest päästetud – ja täiesti söögikõlbulikku – toitu, pesime juurikaid ja puhastasime tetrapakke varaste hommikutundideni. Aeg-ajalt pidasime konteinerite kõrval maha filosoofilis-kriitilisi dialooge turvatöötajatega, kellele ei pruukinud alati meeldida meie toidupäästmisagarus. Pärast loenguid vaaritasime, katsetasime uusi ürte, vürtse ja maitsekombinatsioone, proovisime midagi igast maailma köögist. Kutsusime õhtusöögilauda kõiki huvilisi: ökolooge, luuletajaid, sotsiaalteadlasi, füüsikuid, programmeerijaid, tsirkuseartiste ja unistajaid. Tundsin, et meie taaskasutatud õhtusöögilauad olid lisaks maitseelamuse ja rahasäästu pakkumisele hillitsetud poliitiline protest rikka maailma raiskamiskultuuri vastu, kus ostukorvi pääsevad vaid muljumata tomatid ja plekkideta õunad. Parimagi tahtmise juures ei anna Rimist kaasa ostetud tom yum’i kiirnuudlid taolist rahulolutunnet. 

26.12.22

Olude sunnil olen sattunud viimasel ajal kõrvalt nägema USA telesarja „The Price is Right” kordusosi. Telemängu uba: saatejuhid tutvustavad entusiastlikele võistlejatele eri kaupu, võidab see, kes suudab nende hinda kõige täpsemini pakkuda. Mind hämmastavad ikka ja jälle laastavad väärtused, millele saade on üles ehitatud: ületarbimine, uudsusejanu, kiirelt hajuv glämm. Selle kõige tagajärjeks raiskamiskultuuri süvendamine ja normaliseerimine. Võib-olla mõjub see mulle eriti tugevalt, sest on jõuluaeg.

Mõistan üha selgemalt, kuivõrd suurt tänulikkust tunnen oma ringkondade üle, kus jõuluaeg ei võrdu kokku krahmatud esemete, vaid üheskoos veedetud ajaga. Mind lummavad enim pisikesed hetked. Sõna otseses mõttes. Kuidas käisime kord Luhasoo rabas matkamas, ent matkaseltsilisi köitsid kõigist vaadetest enim kuuseokstesse takerdunud lumehelbed. Uurisime neid üle kahekümne minuti. Kuidas veetsin kolmveerand tundi Austinile mikroskoopilise käekirjaga sedelit kirjutades, mis seletas lahti ta jõulukingituse – õnnenööbi. Kuidas mu postkasti potsatas miniatuurne kuusetemplitega kaart „Herne tänava pundilt”, mis mõjus sooja meeldetuletusena paljudest naeru täis vestlustest ühe Herne tänava puumaja avatud köögis. Ma soovin, et igal inimesel oleks oma Herne tänava punt. Ja kannatlikkust lugeda väikeseid käekirju. 

Jõululauas rõõmustavad mind see-eest suured jututeemad: süsinikuturud, militariseerimine, looduse hinnastamine, geopoliitika. Mul on hea meel juurelda perega megatrendide ja globaalsete suundumuste üle, tunda end kellegagi ühenduses heitlike aegade keerises. Vanaema pohlarull ja taustal mängiv Klassikaraadio muudavad need vestlused seeditavamaks. Rohepööret nüüd / edaspidi arutan / pohlarulliga.