„Roheline päevaraamat” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.

19.05.

Andsime paari nädala eest Madis Vasseri ja Maiko Mathieseniga oma viimase jätkusuutlikkuse ja tasaarengu aine loengu. Tühja loengusaali vaadates tundsin nostalgiasööstu, mis oli segu viimase koolikella aktusest ja õpetaja Lauri pilguheidust Paunvere tühjale klassiruumile „Kevade” lõpus. Nüüd loeme üliõpilaste käsitsi kirjutatud (ja postiga saadetud!) lõpuesseesid, mis haakuvad vormiliselt loengute tuumideega – rohkem mõtestatust ja käsitsi tegutsemist kapitalismi ülikiires oravarattas –, ning kogen omal nahal, et ka esseede hindamine nõuab aega. Eri käekirjade tundmaõppimine ei võimalda kiiret läbihammustamist ega diagonaalis lugemist – käekirju dešifreerides pean olema mõttega igas tekstis kohal.

Käsitsi kirjutatud esseed on veidi nagu kirjad. Mul on aastate halastamatule ajasurvele vaatamata jäänud alles kaks tõelist kirjasõpra, kellega vahetame pikkade intervallide järel põhjalikumaid mõtteid. See nõuab pühendumist ja aega. Kui nüüdisaja sõnumikultuur lubab väikeseid algustähti, ohtraid kirjavigu ja – taevale tänu – häälsõnumeid, siis paberil käsib mingi (edev?) sisemine sund vormistada kauneid põimlauseid, kasutada sünonüüme ja sisuliselt laitmatuid mõttekäike (juhuks kui mu kirjavahetused peaks kunagi postuumselt avaldatama). On paras väljakutse leida endas püsivust kauemaks kui kaheks paberile veetud reaks, ilma et minus kerkiks kihk uute stiimulite järele – niisiis on kirjutamine ääretult distsiplineeriv tegevus.

Mulle näib, et aeglane kirjutamiskultuur sunnib ka sisus keskenduma kauem seeditud tunnetele ja laagerdunud mõtetele. Seda põhjusega: emotsiooni pealt tärganud elevus võib olla kirja kohalejõudmise hetkeks juba lootusetult aegunud, mistõttu see sobitub paremini WhatsAppi häälsõnumisse kui aeglaselt küpsevasse kirja. Autentsed tundesööstud võivad mõistagi kirjavahetusse kuuluda, ent üldine toon paistab toetavat pigem pikemaajalisi tundetrende, et kogu kirja sisu poleks kohalejõudmise hetkeks oma asjakohasust minetanud. Niisiis on kirjade saatmine muu hulgas ka teraapiline ja tervendav tegevus, mis aitab harutada lahti puntras mõttelõngu. Nagu päevikupidamine, aga keegi vastab ka. 

22.05.

Kiirustasin hommikul uksest välja, kui märkasin esiku aknalaual ukerdamas hädas mesilast. Selle aasta esimest. Vaene tüüp lendas järjekindlalt peaga vastu aknaklaasi, põrkas tagasi, püüdis taas. Tulutult. Suletud aknaklaasilt peegeldusid vastu mesilase pea suurused rasvased täpid. Olin lootusetult hilinemas ning marssisin esiti hädalisest mööda, kuid jäin trepimademel siiski seisma, ohkasin ja pöördusin alistunult tagasi, sest ei saanud olukorda nõnda jätta. Kui mul üldse on elus vankumatuid põhimõtteid, siis üks on see, et ma aitan, maksku, mis maksab, hädas mesilasi aknast välja. Tüüp oli üleni stressis, kuid (mitmele ebaõnnestunud katsele järgnenud) vilunud liigutusega saatsin ta avatud aknast võidukalt vabadusse. 

Hilinenud kohtumist alustasin sõnadega, et aitasin üht mesilast aknast välja, pälvides sellega kõigilt mõistva noogutuse ning malbe pilgu, mis näis ütlevat, et „täiega arusaadav”. Samal ilmel vaatasin õhtul oma jalutuskaaslast, kes lausus tänaval krõpsupakki närivale varesele, et see pole talle hea, võttis selle ta noka vahelt ära ja viskas prügikasti. Midagi universaalselt heldimapanevat on inimestes, kes viitsivad tänaval varestega rääkida ning visata krõpsupakke õigesse kohta, selmet neist mööda kiirustada. Nad annavad lootust, et linnaruum saab tõepoolest olla sõbralik paik, kus me ei jookse üksteisest pimesi mööda, vaid võtame aega abistamiseks, ilma et keegi hiljem hilinemist ette heidaks.