„Roheline päevaraamat” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.

21.04.

Plaanime Eesti Rohelise Liikumise 35. sünnipäeva tähistamiseks rohepesuteemalist konverentsi, kuna igast ilmakaarest lendab peale nii palju rohepesumaigulist virtsa, et selles on keeruline orienteeruda. Mulle hüppas alles hiljuti ette MAXi „kliimapositiivsete burgerite” reklaam, mis kinnitab, et iga amps on panus kliimakatastroofi ärahoidmisesse. Kuidas? Väidetavalt seotakse 110% tekkinud süsinikuheitmetest puude istutamisega Aafrikas, mis peaks korvama pika ja süsinikuintensiivse tarneahela jalajälje. Ärimudeli banaalsus ja geniaalsus peitub lubaduses, et mida rohkem MAXi burgereid tarbida, seda enam tõuseb kasu kliimale – niiviisi hoiab mudel end iseseisvalt jõus.

Probleem on mitmetahuline. Esiteks loob säärane sõnum kuvandi, et elusloodust laastava tegevuse, nagu tööstuslik loomapidamine, saab heastada puude istutamisega „kusagil mujal”, kui vaid süsinikuheitmete ja nende sidumise määrad tasakaalu timmida. Excelis üksnes süsinikuheitmete tulpa takerdumine tingib aga olukorra, kus eiratakse nii eetikat, inimõigusi kui ka ökosüsteemide heaolu – seda nii tootmise, tarbimise kui ka kompenseerimise faasis. Teiseks sisendatakse meile, et meil kõigil on mängida oluline roll kliimakriisi ennetamises teadlikuma tarbimise kaudu. Ometi on see praeguste ärimudelite ja süsteemsete probleemide rägastikus sulaselge narrimine, mis üksnes süvendab rohepesu ilminguid ja suurendab rohepesus vilunud äride käivet. Üksikindiviid, kes armastab veiseliha ja hoolib kliimast, otsibki suurema tõenäosusega rohelisemates toonides burgerireklaame. „Eeskujuliku” tarbimisega kaasnev rahulolutunne võib aga pakkuda võltsnaudingut ning välistada perspektiivi, kus heatahtlik tarbija näriks end läbi näiteks äriühingute hoolsuskohustuse direktiivist või läheks tänavale meelt avaldama, et nõuda struktuurset muutust. Ja tõeline panus kliima heaks jääbki saavutamata. 

24.04.

Lõpetasin Ray Bradbury „Võililleveini”. Mind kõnetas enim katkend, kus 12-aastane peategelane vaakus kesk palavat suve hinge ja ta päästjaks osutus purki püütud jahe kevadõhk, mille sokutas talle salaja voodisse mees naabruskonnast. See maagilis-realistlik kujund käivitas mu peas mitu kujutluspilti. Esiteks kangastusid selged paralleelid üha intensiivistuva suvekuumaga, mida näeme juba praegugi kiviviske kaugusel Euroopa südames (kusjuures eesolev suvi ei tõota tulla sugugi malbem). Plahvatuslikult palav betooni ja asfalti täis linnaruum ei paku kaitset ega varju; seda näitab paraku ka tõusnud südamerikete ja -rabanduste arv. Kui hüpata Bradbury maagilisest realismist 2023. aasta linnaruumi, võiks kõrvutada päästva värske õhu tagavaraga purgi hoopis vajaliku kõrghaljastuse ja taimestiku tagamisega linnades, et pakkuda varju ja kaitset avalikus ruumis.

Kirjutasin kord Värskele Rõhule luuletuse, mis algas sõnadega „mu kelder on täis haput kurki ja värsket õhku”. Kuumeneva linnaruumi kontekstis on see värske õhu tagavara kindlustama utsitav sõnum endiselt oluline. Kui teisendada värske õhu purgi kujund elurikkuse ja haljastuse sümboliks, mõjub värsirida suisa poliitikasoovitusena: soosige igasugust haljastust linnaruumis! Lopsakad puuvõrad ei lase kriitiliselt üle kuumeneda asfaldil ega autodel (mida on tulevikus säästvate liikumisviiside pealetungi tõttu nagunii vähem) ning taimestik hoolitseb linnaõhu kvaliteedi eest. Kui lisada veel toidusalud, autovabad piirkonnad ja rattateed, on tulemuseks igas mõttes avatum ja sõbralikum linnaruum, mis tuleb paremini toime kuumeneva termostaadi kontekstis. Sellises linnas lokkavad liblikõielised, mitte rohepesu.