„Roheline päevaraamat” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.

23.03.

Sattusin üle pika aja Uute Uudiste platvormile, kus ilutses Kalle Grünthali üllitis „Agressiivse kliimapropaganda varjus liigutatakse triljoneid eurosid”, milles ta kuulutas kliimateaduse ajupesuks. Iseenesest ei ole tema (ega tema parteikaaslaste) jutus midagi uut, teisalt on säärane teaduslikke fakte eitav suhtumine nii uskumatult labane ja jõuetuks tegev, et võtab ära igasuguse usu inimkonna võimesse kliima teemal konstruktiivset dialoogi pidada. Eriti kui arvestada äsja ilmunud IPCC kliimateadlaste raportit, mis hoiatas rasvasemas kirjas kui kunagi varem, et tulevaste põlvkondade elukvaliteet sõltub otseselt meie praegustest poliitilistest otsustest ja heitmete kärpimise tempost. Eesti uudisruumis jäi see kõvasti alla Ants Rootslase saate ümber keerlevale furoorile, sest kõrbestuvad maalahmakad ja hääbuvad liigid ei kõneta sama palju kui kodumaiste mikrostaaridega kaasnev draama.

Meedia leigus ei aita kaasa kliimaalase hoiatussignaali tõsiduse adumisele ning kliimakriisi eitajaid tiivustab igasugune ettekääne teaduspõhise informatsiooni mahavilistamiseks. Arutlesime sel teemal täna ka üliõpilastega – mul on nimelt märtsikuu algusest rõõm olla Tartu Ülikoolis uue aine „Jätkusuutlikkus ja tasaareng” kaaslektor. Kaardistasime rahvuskonservatiivide ideoloogilisi ajendeid kliimakriisi eitamiseks ja saime kokku paraja portsu: globaliseeruva maailma ja „korrumpeerunud Brüsseli” vastasus, traditsiooniliste väärtuste (sh põlevkivi) ülistamine, vastuhakk üleilmsele koostööle (mida nõuab kliimapoliitika), kognitiivne tõke hirmutava kliimakriisi ja mineviku „kuldsete aegade” vahel, millest viimast lubatakse oma valijatele tagasi tuua. Kuna ideoloogilised hoiakud ei taha kuidagi tõeruumi mahtuda, tulebki jultunult valesid keevitada. Ja serveerida kliimateadust kui ajupesu, nagu erakond järjekindlalt ka teeb. 

26.03.

Kord lapsena lunisin toidupoes niivõrd järjekindalt kookospähklit, et mu emal ei jäänud muud üle, kui see ära osta. Sõitsime koju, mina vaatamas võidukalt tõtt oma valituks osutunud viljaga, vanemad ilmselt lihtsalt kergendust tundes, et jonn oli selleks korraks lakanud. Mida rohkem oma uut kaaslast pilguga puurisin, seda enam tundusid kaks musta auku ta koores hoopis kurblikud silmad ja nende alla jääv kühm üks äärmiselt armas nina. Koju jõudnud, teatasin oma perele karmilt, et ärgu keegi proovigugi kookospähklit – kelle nimi on, muide, Annabel – ära süüa (muidu tuleb minuga tegemist teha). Ema leidis Annabeli nädal aega tagasi kapinurgast. Oli teine tõepoolest jäänud kaks aastakümmet tagasi puutumata, ent sealjuures ka täielikult ununenud ja ära kuivanud.

Annabel on omamoodi võimas metafoor mu elus kliimakriisi eitajatega suhestumisel. Esiteks see silma vaatamine. Kui raske on mitte tahta ära süüa kedagi, kes on eksootilise viljana (s.t välisgrupi liikmena) meie kliimaalaste veendumuste suhtes kõva kestaga. Silmavaade on siin oluline, sest ainult isikustamise kaudu võime loota mingisugustki edasiviivat dialoogi. Vajame hädasti vestlusi nendega, kelle eitus on ajendatud suutmatusest leppida ebakindla tulevikuga või hirmust „kliimakommunismi” ees. Milles ma veel kindel pole, on see kapinurka unustamise teema. Näen siin kaht võimalust: 1) kui me kliimaeitajast Annabeli suhtes leebume, kuivab ta lõpuks lihtsalt ära (nihkeid nn rohelisema natsionalismi suunas näeme juba praegu, nt Meloni lubab hoida Itaaliat Pariisi kliimaleppe kursil); 2) leebudes kuivame lõpuks kõik ära, sest paratamatult toob kompromissitamine kaasa lõdvema kliimapoliitika.