„Roheline päevaraamat” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.

25.10.22

Jõudsin Euroopa Komisjoni peahoone ette, et osaleda rahvusvahelisel õiglase ülemineku konverentsil. Tajusin hoone suursugususes ja kohalolijate ülespuhutuses pentsikut kontrasti oma tillukese Brüsseli Airbnb toaga, mis asub kaheldava väärtusega laohoones. Hommik algas seal juba vara papist seina taga sõeluvate töömeeste naeru ja tubakavinguga. Sõin oma panipaigas hommikuks banaani ja lahkusin, komisjonihoonesse jõudes ründasin võimalikult hillitsetult pisikeste croissant’ide valikut, et kõht avasõnade ajal ei koriseks. 

Kõigi saalisviibijate silme all põrkusid Euroopa Liidu laiad suunad kaevandamispiirkondade üleminekust tingitud argimurede, puudulike dekarboniseerimisvisioonide ja üleüldise skepsisega fossiilsete kütuste sõltuvusest väljumise suhtes. Ja ometi ei vaielnud keegi vastu paratamatusele: fossiilne ajajärk saab läbi.

12.11.22

Balti ja Põhjala riikide energiakonverentsil Tallinnas sattusin istuma ühte lauda meesterahvaga, kes pööritas mu nimesildilt tuvastatud „rohelise liikumise” peale silmi ja kutsus mind patroniseerivalt „ilusaks tüdrukuks”, kes „ei saa maailma asjadest eriti aru”. Tema pahameele tingisid suuresti antipaatia Marek Strandbergi vastu ja usk „kõigi roheliste” valmidusse purgisupiga Wiiralti „Lamavat tiigrit” sihtida. Tundsin teravalt, et oleme eri leerides, minu omaks hiljuti Briti siseministri halvustavalt (kuid tabavalt) ristitud „Guardian-reading, tofu-eating, anti-growth coalition”, tema omaks – selle põhimõtteline vastand. 

Suutsin meie vestluse siiski sisukaks pöörata, meie ühisosa lasus hajutatud kogukonnaenergeetika toetamises. Mu vestluskaaslane kutsus mind magustoidu ajal kakaod jooma, hiljem punast veini ja järgmisel hommikul kohvi. Lõviosa vestlusest vaidlesime, kuna härra jagas heldelt vandenõuteooriaid kliima jahenemisest ja kliimateadlaste korrumpeeritusest. Ometi tundsin, et nüüd vaidles ta vastu mulle, mitte „kõigi roheliste” purgisupikuvandile. Ja Wiiralti tiiger jäi puutumata.

18.11.22

Nädalad on libisenud mööda ähmase muljeräguna, vestlused kohvikutes-baarides on võtnud pooleldi tööalase vormi ikka mõnd vedelikku kurgust alla kallates. Alles laulsime Eesti hümni mu belglasest energiasiirde tiimijuhiga Brüsseli baaris ning lahkasime võrgutasusid Robini vanemate ja Radleritega Berliini südalinnas, sekka spekulatsioonid Eesti tuumaenergia tulevikust. Tartus on mind reeglina saatnud magusamad joogid: chai latte Gaudeamuses Ida-Viru energeetikakonverentsi ette valmistades ja piparmündikakao Werneris, kus juurdlesime äsja kohatud Davidiga Ladina-Ameerika postkolonialismi, green grabbing’u, COPide läbikukkumise ja energiakriisi ontoloogilise tajumatuse teemadel. 

Kirsiks tordil jõin eile Zoomis meega teed tasaarengu akadeemikuga Barcelonast, keda olen varem üksnes tsiteerinud. Me vestlus kulmineerus nüüdisaja jalgpallikultuuri kriitikaga. Kui paradoksaalne: pooljumaliku seisuse omandanud jalgpalli MM on seotud niivõrd tugevalt meie adrenaliinijanu ja uhkustundega, et selle kõrval hääbuvad arutelud uute staadiumite hävituslikust mõjust elukeskkonnale, merevee magestamisega kaasnevast süsiniku heitkogusest ja miljonitest tonnidest raisatud veest. 

Ometi pole jalgpall loodud pillamiskultuuriks. Värsked (hiljem tühjana seisvad) hiigelväljakud, tippmängijate teenitud miljonid ja teleülekannetega kaasnev glämm on pookinud end kavalalt jalgpalli külge, kuid mängu tuumväärtusteks jäävad siiski tiimitöö ja mänguilu, inimvõimete piiride nihutamine, kohalikule tiimile kaasaelamine. 

Kas saaksime nautida jalgpalli ka planeedi piiridesse mahtuda püüdvas maailmas?