„Roheline päevaraamat” on Müürilehe uus rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.

17.10.22

Ivo Nikkolo viisakas müüjanna voltis mu täisvillase kampsuni kotti panekuks kokku ja teatas vandeseltslaslikult: „Vedas sul, ainult kaks tükki ongi järel!” Mõtles hetke ja lisas siis: „Tuleb külm ja kallis talv!”

*

Vihjeid eesoleva kalli talve kohta olen saanud omajagu. Alles hiljuti komistasin Oma Maitse artikli „Säästame ja teeme ahjuroad pliidil!” otsa, mis laskus praeahju ja pliidi energiakasutuse võrdlemisel üllatavasse detailsusastmesse. Samal õhtul kandis tuulehoog minuni eespool kõndiva paarikese vestlusest fraasi: „No kui sa tarbid kaks gigavatt-tundi elektrit, siis…”

Näib, et börsikõver ja külm talv on jõudnud universaalse vestlusainesena nii Boltidesse, bussidesse kui ka Tinderi-sfääri – ainult et petlikult süütu jututeema võib kiirelt tuliseks kerida. Plahvatusohtlikkust jagub siin võrdväärselt ühe lekkiva gaasitoruga.

06.10.22

Eile kirjeldas mu 12-aastane õde, kuidas ta möödus tänaval joobes mehest, kelle läheduses ta kahtlustas mustuse-, higi- ja uriinileha olemasolu. Tõmbas kopsud ettevalmistavalt õhku täis, kuid hingas sisse ikka valel hetkel. Selgus, et mees lõhnas hoopis nagu värskelt ahjust võetud kaneelisaiad.

See pani mind tagantjärele mõtlema… kui palju tuleb ette olukordi, kus vaatame eemalt ja eeldame, et nagunii uriinilehk, aga tegelikult on kaneelihõng. Nende paganama ühiskondlike lõhede puhul vist kogu aeg. Kuulan Konkurentsiameti ja Eesti Energia omavahelist vägikaikavedu juba eos läbi oma meta-uriini-agenda, mitte kaneeli. Samamoodi on teinud tõenäoliselt enamik neist, kes mu artikleid mürkroheliseks tembeldavad. Päris lõhnade tundmine nõuab juba tõsisemat pingutust.

13.10.22

Sadasin vanaema poole ette teatamata sisse ja muljetasin esmaspäevasest von der Leyeni visiidist, mis moodustas ühes riigikogus taastuvelektri eesmärgi 100 protsendile tõstmisega üpris murrangulise töönädala. Vanaema teatas, et nooruspõlves saadeti nemad, värsked proviisoritudengid, Balti soojuselektrijaama sissevoolukraavi kaevama, lõunaks pakuti keefirit ja kukleid. See mõte ei mahu mulle siiani pähe. Kujutlen endamisi, kuidas Tartu Ülikool sõidutaks arsti- ja IT-tudengid Paldiskisse LNG-ujuvterminali haalamiskaid ehitama, lõunaks kuklid ja keefir ning magustoiduks tuulde lennanud 38 miljonit maksumaksja raha.

Samas ehk oleks füüsiline töö just eestlaslik tööriist, mis tooks inimesed kokku ja aitaks natuke üksteise päris lõhnu tajuda. Ma ei tea kedagi, kelle hinges ei võtaks maad teatav poolehoid ligimese suhtes, kellega jagatakse ühist tööd ja nõmedat ülemust. 

16.10.22

Laura saabus Eestisse ja valmistas mulle iseenesestmõistetavalt hommikusöögiks Prantsuse röstsaia, mis oli niivõrd kosutav žest kogu selle hirmsa talve ootusärevuses. Mõtlen üldse viimaste nädalate kosutavatele hetkedele. Eilsele Palupõhja matkale Jakobi seltsis, kellega mõtisklesime linnu- ja putukaliikide kadumisest ja loodushelide teisenemisest kõnes. Septembrikuu viimasele pühapäevale Berliinis, kui olime tõmmanud Paula ja Robiniga hinge alla kanged espressošotid ja tegime lõunauinakut. Irvakil aknast immitses sisse septembriõhku, kõlarist kostus Sufjan Stevens täies tämbrihiilguses, mina lebasin rammestuses kahe endise kursakaaslase vahel ja arvutasin lakke vahtides, kulm kipras, Robini kõrgete lagedega korteri tulevasi küttearveid.

*

Tuleb tõepoolest keeruline talv, millega võitlemine nõuab arutu rapsimise asemel pika vaatega poliitilisi otsuseid ja külma närvi meilt kõigilt. Aga vähemalt on mul nüüd täisvillane kampsun.