„Roheline päevaraamat” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.

10.02.2023

Seisin hiljuti Illegaardis järjekorras, kui mu ees olnud pensionieas meesterahvas tellis Beyond Meati burgeri. See oli ühtaegu nii rõõmustav ja jahmatav vaatepilt, et pidin teda meeltesegaduses peaaegu kõnetama. See konkreetne seik on tegelikult vaid üks paljudest märkidest, et taimede söömine on taandunud Eesti ühiskonnas palju pisemaks anomaaliaks, kui see oli veel viis aastat tagasi. Hummuseturg on eksponentsiaalselt plahvatanud, tänavatoidukultuur julgustab turule trügima järjest enam lihaanalooge ning isegi traditsioonilised restoranid on paindunud turutrendide taktikepi järgi, pikkides oma menüüdesse V-märgisega roogi. Suvalisest tanklast saab ka kell neli hommikul kätte taimse not dog’i, nii et öö otsa tantsu vihtunud peohing ei pea kurvas üksinduses beebiporgandeid krõbistama, kui sõbrad tellivad kananagitsaid.

Teisel pool taimetoitude hoogustuvat võidukäiku on muidugi häälekas punt rahvast, kes näeb taimsetes kotlettides ohtu oma fundamentaalsetele inimõigustele, kes kannab päevast päeva edasi mantrat „õige mees sööb liha” ning kes märgib isegi oma kohtinguäpi profiilile tutvustavaks märksõnaks „karnivoor”, et teda ei aetaks segi – taevas hoidku – kapsalehte näriva lumehelbekesega. Puutun oma igapäevaelus teise leeriga kokku pigem vähe, ent alles hiljuti olin kurbusega tunnistajaks ühe toitlustaja sisereformile, millega loobuti taimsetest päevapakkumistest, kärpides nõnda Tartu taimset päevakaturgu. (Ometi oli see koht, kus taimetoiduhuviline jäi kell 12.20 kohale jõudes üheksal juhul kümnest pika ninaga, sest kõik oli välja müüdud – niisiis võis tegemist olla üpris kehvasti kalkuleeritud otsusega.)

Kõigele vaatamata on taimsed pakkumised tulnud, et jääda. Ehkki laboris kasvatatud lihavalk ja avokaadovõileib on kaugel meie esivanemate toidupärandist, kaldusid vanad eestlased ometi rohkem läätsesupi ja kaerapiima leeri, selmet süüa kolm korda päevas hakklihakastet ja Rakvere viinereid. Niisiis on üha normaalsemaks muutuv taimetoidulembus kahtlemata samm lähemale toidukultuurile, kus liha oli harv ja hinnatud nähtus.

18.02.2023

Europealinnas töölähetuses. Brüssel on täis autosid ja sodi, kanepilehka ja silmanähtavat vaesust, mis ümbritseb rikkaid hooneid ja tänavaid. Pea igal nurgal tungib ninna mõne uue maailmaköögi hõng ja kergliiklusteid ületades tuleb hoiduda elektritõuksidega mööda kihutavatest euroametnikest. Kummaline mõelda, et selles asfalti, klaashooneid ja suitsukonisid täis linnas aetaksegi Euroopa rohepoliitikat, üle töötanud ametnikel e-postkastis rida direktiive ja ootel trobikond algatusi. Kõrvalt vaadates on siililegi selge, et rohepoliitika on maadlus. Maadlus rasketranspordi, ehitussektori, gaasi- ja elektritööstuse, meelelahutussektori ja tuhandete turuosalistega, kes kõik ajavad taga endile kõige soodsamaid tingimusi. Samuti on see maadlus igast uksest ja aknast peale pressiva tööstuslobiga, millele pakuvad vastukaalu paar üksikut kodanikuühiskonna ja keskkonnakaitse häält. Sel korral olime need meie.

Töönädalat kroonis põgus külaskäik kahe eestlasest sõbra juurde, kes olid möödunud ööl majutanud üht tuntud eesti looduskaitsjat. See pani mind mõtlema, et kui mina kunagi Lääne-Euroopa institutsioonide vahetus läheduses elama peaksin, reserveeriksin samuti ühe toa ainult Eesti looduskaitsjatele. Nii on neil kergem ennast aeg-ajalt Brüsseli ametnikele meelde tuletamas käia.