Inimeste empaatiavõime peaks laienema ka põllumajandusloomadele, kelle transportimine tapamajja, nuumamisele või paljundamisele tähendab neile tavaliselt tundide- või päevadeviisi kestvaid kannatusi, kirjutab Eestimaa Roheliste liige Laura Lisete Roosaar.

Ma olen üsna kindel, et kui tuleviku inimesed praegustele põllumajandusloomade kohtlemise normidele tagasi vaatavad, tekitavad paljud meie tavapraktikad nendes õõva. Vaadeldes sotsiaalseid protsesse ja suundumusi, tundub inimese empaatiavõime laienemine põllumajandusloomadele ühiskonnaarengu loogilise jätkuna.

Toon siin paralleli sellega, kuidas erinevad rõhutud inimrühmad on järjest vabanenud nähtuse alt, mida nimetatakse teisestamiseks (ing k othering). Kellegi konstrueerimine endast radikaalselt erinevana on olnud eeltingimuseks paljule kurjale, mida inimesed üksteise suhtes on korda saatnud; kellegi kujutamine „teisena” vabastab tema suhtes empaatia tundmisest.

Näiteks orjandust, kolonialismi ning nõiajahti ehk naiste põletamist nõidade pähe on seletatud suuresti läbi selle psühholoogilise konstruktsiooni. Arenguruumi on muidugi jätkuvalt küllalt, kuid üldjoontes oleme aru saanud ning omavahel kokku leppinud, et baastõde – ära tee liiga – kehtib ka erineva nahavärvi ja kultuurilise taustaga inimeste suhtes.

Järgmine samm: põllumajandusloomad

Arusaam, et loomadki on võimelised tundma valu, hirmu ja stressi, et neil on liigiomased vajadused ja omadused, nagu liikumine ja sotsiaalsus, on enamike inimeste teadvusesse kohale jõudnud. Nii ka seadusandlusesse. Näiteks keelab loomakaitseseadus loomadele valu ja vigastuste tekitamise, isegi lemmiklooma sööginõude ruumiasetus on seadusega reguleeritud.

Ometi tekitame paljudele loomadele endiselt ebavajalikke kannatusi. Üks suurimaid murekohti on põllumajandusloomade pikamaatransport. EL võttis küll 2004. aastal vastu määruse 1/2005, millega sooviti parandada põllumajandusloomade transportimise tingimusi, aga probleem on endiselt terav. Esiteks ei ole paljud liikmesriigid suvatsenud tagada, et määrust ka järgitaks. Teisalt ei ole transportimisele kehtestatud nõuded kaugeltki piisavad, et tagada transporditavate loomade heaolu.

Kuni päevade pikkused sõidud täistuubitud veokites on loomade jaoks täielik piin – nad peavad kannatama janu, nälga, alajahtumist ja ülekuumenemist ning tõsiseid füüsilisi vigastusi. Osad loomad surevad pikal teekonnal. Julmast kohtlemisest ei säästeta ka noori, veel emapiimast võõrutamata loomi. Enda Pitsule või Nurrile ei laseks me ealeski midagi sellist teha. Ometi sunnivad inimesed iga päev üle Euroopa tuhandeid nimetuid põllumajandusloomi – sigu, lehmi, veiseid, kanu ning lambaid – piinarikkale teekonnale.

Üleeuroopaline petitsioon

Euroopa Roheline Partei on astunud sammu olukorra leevendamiseks ning algatatud kolmepunktilise petitsiooni. Esiteks nõutakse maksimaalse transpordiajana tapamajja 4 tundi ja pikima teekonnana 300 kilomeetrit. Teiseks soovitakse, et noorloomade puhul ei ületaks sama aeg vastavalt 1,5 tundi ja vahemaa 50 kilomeetrit. Kolmandana rõhutakse kõigi ELi liikmesriigide kohustusele järgida ELi määrusest 1/2005 tulenevaid nõudeid. Petitsioon koos allkirjadega esitatakse Euroopa Komisjonile, Parlamendile ja ELi liikmesriikidele.

Kui soovid anda ka enda panuse sellesse, et inimkond astuks veel ühe sammu teisestamise kaotamise ja empaatiavõime laiendamise suunas edasi ning leiad, et ebavajalik loomapiinamine ei ole ratsionaalne ega õigustatud, siis saad petitsioonile oma allkirja anda siin.