Emadusega seotud ootustest, teatavast kõrvalejäetusest ja vaimsetest eneseleidmistest.

„Sinu peamine fookus [lapsevanemana] on beebi. Kõik muu, mida soovid teha, on lisand. Need on friikad, aga beebi on burger, pearoog.” 

– Juutuuber Nikole Goncalves (HealthNut Nutrition)

Emad. Beebid. Sünnitus. Tuhud. Doula’d. Ämmaemandad. Piim, piim, piim. Tudu, tudu, tudu. Emme, beebi, ninnu-nännu. Emmaljunga, Cybex, Thule, Bugaboo. Gaasid, vaktsiinid, nutt, kisa. Minisünnipäevad. Meriinobodid. Siidi ja villa segust püksid. Pestud beebisõbraliku pesuvahendiga. Närimislelud, unenõustajad, ujumistrennid, vannid.

Emadus ei ole lahe, emade kogemus ei ole huvitav. Emad räägivad sellest, mida nende lapsed söövad, kuidas nende sünnitused möödusid ja kuidas beebisid magama pannakse. Seda võib pidada nunnuks või tüütuks, aga igal juhul on olulisemaid teemasid. Kui keegi ütleb, et ta on kodune ema, siis on see ju väga armas, aga, esiteks, see tundub megaigav ja, teiseks, mitte eriti ihaldusväärne töö.

Ma ei kujutanud ette, et beebist saab minu burger, kõik muu on lihtsalt lisand.

Vastsündinud ema

Enne kui ma sain emaks, oli minu arusaam sellest protsessist umbes niisugune: ma olen rase, ma saan beebi, ma olen vanemapuhkusel, ma lähen tööle tagasi. Lõppude lõpuks oli see nii ju ka minu tuttavate emadega – nad olid olnud mõnda aega kuskil ära ja siis naasnud „tavaellu”. Ma polnud kunagi otseselt huvi tundnud, mida nad siis seal „ära olles” tegid. Beebivärke, ma pakun? Üldiselt peetakse ju heaks tooniks, kui naised ei kaota end emadusse ära. Pigem tuuakse eeskujuks neid naisi, kes naasevad üsna peatselt tööle, mahuvad kohe vanadesse teksadesse ja jätavad üleüldse igas plaanis mulje, nagu nad poleks iialgi rasedad olnud, kes ei too oma lapsi tööle ega sega avalikus ruumis nendega teiste rahu. Ma ise polnud päris seda meelt, et tahaksin sünnitusmajast e-kirju saata. Ma kujutasin ette, et beebi vajab mind. 

Aga ma ei kujutanud ette, kui väga mina teda vajan. Et ma kuulen igal hetkel tema hingamist ja tunnen ärevust, kui ta on minust eemal. Et on päevi, kus ta ei olegi hetkekski minu kehast eemal. Et ükskõik kui tubliks feministiks ma end ka ei peaks, kaasneb emadusega aspekte, mida pole võimalik mitte kellegagi jagada. Ma ei kujutanud ette, et beebist saab minu burger, kõik muu on lihtsalt lisand.

Teadusajakirjanik ja kolme lapse ema Lucy Jones pühendab oma teaduspõhise ja feministliku raamatu „Matrescence”[1] (2023) emana sündimise metamorfoosi kirjeldamisele, võttes aluseks nii enda kogemuse kui ka teadusuuringud. Koos vastsündinud imikuga tekib maailma ka üks vastsündinud ema. Vaimne plahvatus, mis sellega kaasas käib, on nii mastaapne, et skanneri all on võimalik aru saada, milline aju kuulub sünnitanud naisele. Matrescence on vaimse arengu, identiteedi ja hormonaalsete muutuste poolest võrreldav teismeeaga (ingl adolescence), aga meie kultuuris ei ole selle emaks saamise üleminekuperioodi kohta ei termineid ega ka kombeid, seda protsessi ei peeta mainimisväärseks. Meie ühiskonda huvitab laste sünd, aga mitte emade kogemus.[2] „Oma elus pole ma kunagi olnud nii lähedal surmale, sünnile, kasvule, kaasteadvusele, ekstaasile, hävingule – ja mind ümbritsev maailm pidas seda igavaks,” kirjutab Jones oma kogemusest.[3]

Kui olin rase, otsisin nüüdiskultuuri teoseid, mis käsitleksid emadust. Üheks neist oli taani kirjaniku Olga Ravni hiljuti inglise keelde tõlgitud „My Work” (2023), kus autor proovib end pärast lapse sündi uuesti kirjanikuna leida. Ta küsib, kas kirjanik saab kirjutada emadusest, kas keegi tahab sellest üldse lugeda. „Ma pean loobuma õpitud naise elust kirjutamise häbist, ema elust kirjutamise häbist,” kirjutab ta.[4] Kunstiteadlane Ingrid Ruudi on uurinud lapsevanemlust kunstimaailmas ja kunstnikke intervjueerides leidnud, et „emaduse ja hoolitsuse teema ei pruugi olla [kuraatorite jaoks] kuigi atraktiivne ega müüv”. Kunstnik Edith Karlson selgitab emadusteemade puudumist kunstis: „Ma arvan, et see on lihtsalt sellest, et lapsed on megaebapopulaarsed kunstimaailmas.” Ja ütleb ka: „Kunst on nii tõsine asi ja naistel on tunne, et sa oled laskunud sinna pereellu, kus pehmed väärtused tulevad näks-näks näkku. Mul oli ka see hetk, kus ma tundsin, et appikene ma nüüd väldin mingisuguseid teemasid, et olla kuidagi tõsiseltvõetavam.”[5] Edith Karlson on loonud suurepärase emadust käsitlevate teoste komplekti, mille peale ma viimasel ajal palju mõelnud olen. Ta eksponeeris seda näitusel „Hudnoi” (2017, koos Jass Kaselaanega), kuid näituse tekst ei maini kordagi kunstniku värskelt emaks saamist – kas see ei olnud teksti autorile lihtsalt piisavalt oluline?

Emaks saamist kirjeldatakse kui „Eesti iibesse panustamist”, nagu laste saamine oleks mingisuguse riikliku tellimuse täitmine.

Iseolemise kaotamine

Pereteemade käsitlemine tundub Eestis olevat jäänud Isamaa ja EKRE muinasjutumaailma, kus naised koristavad, teevad süüa ja kasvatavad lapsi sama rõõmsalt nagu Lumivalgeke seitsme pöialpoisi majas. Emaks saamist kirjeldatakse kui „Eesti iibesse panustamist”, nagu laste saamine oleks mingisuguse riikliku tellimuse täitmine. Kui Pärnu linnavolikogu arutas selle aasta alguses ideed püstitada monument sündimata lastele, siis miks ei võiks selle asemel kaaluda hoopis monumenti emadele, kes on juba lapse sünnitanud? Või siis kõik värsked emad võiksid saada endale suure monumendi asemel väikese monumendi, nagu neid püstitas kunstnik Flo Kasearu Vabamu näitusel „Välja ahju tagant!” tuntud naistele. Ja seda mitte Eesti iibesse panustamise (ma luban, et seda sõnapaari kasutan siin viimast korda), vaid elu suurima maratoni võimsalt sooritamise eest. 

Eelmisel aastal kirjutas filosoof Elise Rohtmets Vikerkaarde artikli, kus ta pakkus välja ideid feministlikuks perepoliitikaks ja kirjeldas laste saamist mitte kui riiklikku kohustust, vaid isiklikku soovi. Lõpuks ometi – miks peavad perepoliitikat enda omaks ainult Isamaa onud? Feministid, liberaalid, hipsterid, lumehelbekesed, lilla brigaadi liikmed ja homoteerulli juhid, võtame pereteemad tagasi! Rohtmetsa artikli teemalisel vestlusõhtul tõstatati samuti küsimus, miks ei ole Eesti feministlik kogukond seni lapsevanemate teemaga piisavalt tegelenud. „Ma võin igal õhtul minna tasuta kultuuriüritusele, kus arutatakse kaasaegset kunsti või ühiskondlikke protsesse, aga praktilised teadmised, mis puudutavad väikeste inimeste kasvatamist, pole pildil,” tõi üks kuulaja välja ja küsis: „Mida me saaks feministlike ühiskonnaliikmetena teha selleks, et see parem oleks?” 

Lucy Jones näitab raamatus „Matrescence”, kuidas on kultuuriliselt konstrueeritud meie ideed ideaalsest sünnitusest, imetamisest, tubli ema olemisest ning kuidas need müüdid tihtipeale ei teeni tegelikult naiste huve. Nii nagu hävitatakse loodust, käsitletakse ka emade hooletööd kui taastuvat ressurssi, mida võibki lõpmatuseni ekspluateerida.[6] Seda lugu kirjutasin ma alguses oma peas, siis telefonis üle magava beebi ja viimistlesin arvutis, mille kasutamine on praegu harv privileeg. Emade häält ei ole tihti kuulda ka seetõttu, et nad toidavad oma last, on beebi all unelõksus või lihtsalt liiga väsinud selleks, et avalikult sõna võtta.

Nagu on viidatud eespool Edith Karlsoni tsitaadis, lööbki olme emasid näks-näks näkku, ning Instagram ja beebimeedia on täis soovitusi selle kohta, milline uus arendav mänguasi beebile hankida, mida sünnitusmajja kaasa pakkida ja millise kolme efektiivse sammuga saad oma lapse imelihtsasti magama uinutada – see kõik võibki tunduda banaalne ja igav (kuigi praktiline!). Samas on emakogemuses nii palju eri kihte, mis ei ole lihtsalt kaubanduslik info või TikToki-formaati sobituvad nipid. Emadus on ülimalt kehaline ja lausa loomalik kogemus kehadest võõrdunud digimaailmas. See on paljuski kontrollimatu ega allu suunistele ja plaanidele. See on eneseteostus millegi muu kui palgatöö kaudu. See on iseolemise ja autonoomsuse kaotamine ühiskonnas, kus vabadust iseenda peremees olla peetakse kõige tähtsamaks. Sel perioodil saavad erakordselt oluliseks ema ümbritsevad päris inimesed – partner, laiem perekond, sõbrad. Sellise kogukonna olemasolu on aina keerulisem ajal, kui on raske luua ja hoida tähenduslikke suhteid. Üleelusuurune armastus lapse vastu mõjub viimseni kasumi väljaarvutamisele keskendunud neoliberalismis ülimalt ebaratsionaalsena. Emadus on ambivalentne kogemus, mis on korraga nii kohutavalt raske kui ka rõõmus, lausa joovastav. „Mul on nii vedanud,” kirjutab Lucy Jones. „Mul on kõik, mida ma kunagi olen soovinud, ja iga päev on raske. Ma pole kunagi tundnud ennast õnnelikuma ega üksildasemana. Laps on mu päitsed ja mu vikerkaar, täielik päikesevarjutus ja mu ecstasy-tablett.”[7]

[1] Termini tõi käibele antropoloog Dana Raphael artikliga „Matrescence, Becoming a Mother, A „New/Old” Rite de Passage” (1973).
[2] Jones, L. 2024. Matrescence. On the Metamorphosis of Pregnancy, Childbirth and Motherhood, lk 11–13. Penguin.
[3] Jones, lk 182.
[4] Ravn, O. 2023. My Work, lk 362. Lolli Editions.
[5] Tulgiste, T. 2019. Sisse-sisse, uks on lahti. Edith Karlson, Mary Reid Kelly, Eva Mustonen, lk 76. Eesti Kunstimuuseum.
[6] Jones, lk 250.
[7] Jones, lk 177.

Kaarin Kivirähk on täiskohaga emme Kalamajast.

Melinda Ureczki Lázár on kunstnik ja illustraator, kes elab praegu Budapestis. Tema looming kajastab sotsiaalseid teemasid narratiivsete vormide kaudu ning selle keskmes on kohalik identiteet, inimsuhted ja igapäevased kogemused, mida ta uurib, luues kontseptuaalseid ja lüürilisi seoseid.