Meesteajakiri FHM jõudis oma 31 eluaasta jooksul põigata läbi ka Eestist. Ajakirja endised toimetajad räägivad, millisele mehele FHMi tehti ning kas käsitletud teemad oleksid relevantsed ka praegu.

Kui kõiksuguste nimedega naisteajakirju on kohalikud kioskiletid aja jooksul vaevu ära suutnud mahutada, siis formaadi meestele suunatud nišš nautis oma parimaid hetki 2000ndatel, kui Eestis ilmusid ühel ajal elustiiliajakiri DI (endine sisustusajakiri Diivan, mis sai hiljem väljaandega Sport+ ühinedes nimeks Klubi), e5 ning FHM (For Him Magazine). Need esindasid n-ö lad magazine’i žanrit, mis käsitles teemasid naistest kuni arvutimängude ja ajalooni. Suurbritannias 1985. aastal esimest korda ilmunud FHM levis ajapikku mitmetesse teistesse riikides, sealhulgas Eestisse, kus tegutseti aastatel 2004–2009, kuid 2016. aastal vandus ka emaväljaanne digitaalsele turule alla, lõpetades paberkandjal ilmumise. Enne kui mälestused tuhmuvad, uurime ajakirja endiselt peatoimetajalt Robert Kõrvitsalt ning toimetajalt Madis Aesmalt, kuidas töö FHMi telgitagustes käis.

Kuidas te FHMi töötama sattusite?
Robert Kõrvits: Ajakirja välja andnud kirjastus (I&L Publishing – M.M.) oli pannud lehte kuulutuse, et FHM otsib toimetajat. Kuna tundsin peatoimetaja Erik Mornat ja olin parasjagu töötu, said asjad klappima.

Madis Aesma: Umbes aastal 2005 või 2006, kui ülikooli kõrvalt Tartu Postimehes töötasin, kutsus Erik Morna, keda ma tollal üldse ei tundnud, mind FHMi tööle. Saatis umbes kolmest sõnast koosneva kirja. Tol korral ma ei läinud. Aasta või kaks hiljem oli isiklik elu nii palju muutunud, et olin sattunud Paidesse elama ja töötasin 2007. aasta suvel Järva Teatajas. Siis kutsuti uuesti. Erik oli küll selleks ajaks Raadio 2 edasi liikunud ja Robertist saanud peatoimetaja. Siis juba läksin, augustis 2007 sain FHMi toimetajaks.

Mida formaat teile ajakirja väljaandmisel ette nägi? Milliseid reegleid pidite järgima ning kui palju võisite neist kõrvale kalduda?
R.K.: Peamiselt olid ettekirjutused formaadile – tuli hoida kinni ajakirja struktuurist. Sisu poolest ma piiranguid ei mäleta. Või keelud-käsud olid nii loogilised, et ei pidanud igapäevaselt neile mõtlema. Üks hästi konkreetne reegel oli, et naisi ei tohi kunagi halvustada, labastada või naeruvääristada. See sobis iseenesest hästi. Arvestades aega (2004–2009), võib FHMi pidada isegi kergelt feministlikuks ajakirjaks. Kui veel reeglitest rääkida, siis FHM ilmus kokku erinevatel aegadel umbes kolmekümnes riigis. Põnev oli vaadata ja lugeda, kuidas eri maades tehti „meesteajakirja”. Naljakas sõna, arvestades, et ⅔ meie tellijatest olid naised. Samuti saatsid naised rohkem kirju. Aga näiteks ilmus isegi Hiina FHM. See oli muljetavaldavalt ilus! Midagi ei saanud aru, millest nad räägivad, aga visuaalselt oli lummav. See näitab, et FHMi põhimõtted olid sellised, et sobis nii Rootsile, USAle kui ka Hiinale.

M.A.: Ma ei mäleta samuti, et oleks eriti palju mingeid erilisi reegleid olnud. Kui üldse. Kuigi geid oli vist selline teema, millest ei soovitatud kirjutada. Samas poleks neist selle ajakirja kontekstis niikuinii midagi väga rääkida olnud. FHM oli mõeldud eelkõige sellisele 25–35-something nalja- ja suvaõllelembesele jorsile ning me olime tegelikult Robertiga üsna selle ajakirja sihtgrupp – vähemalt mina –, nii et eks sellega tegelesime, mis ennast huvitas. Ma olin ise, kusjuures, enne sinna tööle minekut ajakirja lugeja. Sõitsin bussiga Tartu ja Tallinna ja Paide vahet ning ikka sai Tartu bussikast teinekord kaasa rebitud.

Üldiselt oli ikka oluline, et jutt oleks huvitav ja naljakas või siis vähemalt lihtsalt naljakas. Mõned lood said tõlgitud välismaistest FHMidest, mida meile iga kuu kõikjalt üle maailma saadeti, LAVi ja Austraalia omad olid näiteks üsna head. Sealt vaatasime, mis lahe on. Mõned teised olid jälle jamad ja mõned sellised, millest ei saanud midagi aru, aga kuhjusid riiulitele ikka. Siis jälle mõtlesime, mida ägedat võiks ise kirjutada või kellega intekaid teha. Ei mäleta protsenti, äkki oli nii 60/40 oma materjali kasuks lõpuks kõik.

Kui ajakirjale pilk heita, siis läbivalt kohtab numbrites artikleid ja nupukesi naistest, seksist, tehnikast, hasartmängudest, autodest jms ehk üsna stereotüüpsed teemad, mis meestele meeldida võiksid. Samas leidus ka lugusid näiteks ajaloost. Ma eeldan, et paljuski oli selle kuvandi andnud ette formaat, kuid milline see mehe mõõdupuu oli, kellele te seda ajakirja tegite, ning mil määral kohandasite seda eesti mehe olemuse järgi?
R.K.: Me ei teinud ühtegi uuringut, vaid genereerisime ideid kõhutunde pealt. Isegi kui teema ennast ei kõnetanud, sai selle alati humoorikaks vormida. Tean kindlalt, et FHM oli kõige paremini kirjutatud Eesti ajakiri. Kõlab ülbelt, aga me keskendusime väga palju tekstile. Muidugi nägime ka fotodega vaeva, aga eriti uhke olen just tekstilise osa üle. Mitte et see oleks läbivalt kuld olnud, aga meil olid omad momendid.

Kui küsimuse juurde tagasi tulla, siis ma ei tea, mida mehed tegelikult lugeda tahtsid, ja vast ei tahtnudki teada, sest see oleks olnud demotiveeriv. Autotootja Henry Ford vist ütles kunagi, et kui ta oleks teinud seda, mida inimesed tahtsid, oleks ta pidanud leiutama kiirema hobuse, mitte auto. Nii et teinekord on hea kuulata ennast rohkem kui „rahvast”. Muidugi püüdsime katta kõiki klassikalisi meesteajakirja teemasid, à la mootor ja sport, aga, jällegi, kuna neid armastasid lugeda ka igas vanuses naised, siis on stereotüüpne neid teemasid stereotüpiseerida.

M.A.: Hasartmänge nüüd „numbrist numbrisse” küll polnud. Naistest kirjutas meil sellal, kui mina FHMis olin, Robert, see oli tema ampluaa – kõik need kaanelood ja nii edasi –, autodest ja tehnikast aga Kaarel (Tigas – M.M.). Ma ei teadnud ei naistest ega autodest eriti midagi ja kirjutasin kõigest muust – ajaloost, jalkast, sõjandusest, juuste väljakukkumisest ja koduste vahenditega Tarhuni tegemisest. Need mehe mõõdupuud olime me minu arust ikkagi ise. Alguses mõned poolemeelsed – kuuldes, kuhu ma tööle läksin – hakkasid jahuma midagi „pornost” ja muust, millel polnud selle ajakirjaga mingit seost. Minu arust oli see tegelikult kõige rohkem ja eeskätt üldse huumoriajakiri, sageli selline prank’ide väänamine käis läbi. Tuleb meeles pidada, et see oli ka üsna sotsiaalmeediaeelne aeg, peamiselt käidi midagi Orkutis nokkimas, Twitter ja Facebook oma tohutu igapäevase infolaviiniga olid veel tulemata. Polnud ka nutitelefone (eriti). Mõtlema pidi rohkem, algoritm ei söötnud sulle igapäevaselt ideid ette.

Ajakirja erinevaid aastakäike sirvides ei leidnud ma sealt eriti näiteks poliitikat ega muid sotsiaalseid teemasid.
M.A.: Ma arvan, et need tundusid lihtsalt liiga igavad ja tõsised teemad, millest kirjutasid teised väljaanded niigi piisavalt.

R.K.: Jah, me ei jaganud neist teemadest midagi või need ei huvitanud. Nii lihtne see oligi. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud teemade hulgas tabusid. Okei, lastest ei rääkinud vist. Kuigi kohe tuli meelde, et tegime feature’i endistest lapsstaaridest. Pigem oli nii, et kõiki teemasid andis teha effhaemmilikuks.

FHMis oli ka kollektiivi peale kirjutatud artikleid, à la parimate eesti muusikavideote väljaselgitamine, mille raames te kõik koos erinevaid videoid vaatasite. Või hoopiski joomismängud. Ka tekste lugedes oli tunda, et teil oli seda ajakirja tehes üsna fun. Kuidas te ise antud perioodi kommenteeriksite?
M.A.: Oligi väga fun. Suurem osa ajast. Mida saab olla mitte-fun’i näiteks ürdilikööride testis? Noh, igas kuus oli üks nädal, mis eriti fun ei olnud, see oli see nädal, mille lõpus oli trükikoja tähtaeg. Iga kuu mõtlesime küll, et hakkame seekord varem asjadega peale ja teeme kõik õigeks ajaks valmis, aga lõpuks oli ikka nii, et sel trükkimineku nädalal olime südaööni või kauemgi tööl ning kogu disaini- ja küljendustuba oli meie peale väga vihane. Karjuti ja mäletan, et ka pisardati vähemalt korra või paar, tormati mööda koridori kiirete vihaste sammudega suitsetama. Aga üldiselt saime siiski kõik hästi läbi ega tülitsenud, ja töötajaskond oli väga tore, käisime korduvalt üksteisel külas ka. Mõni kuu pärast FHMi minekut olin väga suures hämmingus, et Robertiga, kellega enim kokku puutusin, polnud veel kordagi selle aja peale tülitsema või karjuma hakanud, ja nii imelik, kui see ka pole, me ei tülitsenudki seal koos oldud kahe aasta jooksul kunagi. Minu puhul oleks kindlasti olnud põhjust näiteks looderdamise pärast sõimata.

R.K.: Need olid väga rokenrollilikud aastad. Seda ajakirja ei oleks saanud teha teisiti. Vähemalt ma ei oleks osanud. Pidime ise kõik läbi tegema ja elama, nagu sa ka ütlesid, et see kumas artiklitest. Võtan seda komplimendina.

Mis olid veidraimad teemad, millega te FHMi tehes kokku puutusite?
R.K.: Järgmisel hommikul pidi ajakiri trükki minema ja mul oli puudu kaks lehekülge. Umbes südaöö paiku väljusin kujundajaga, kellel oli fotokas, toimetusest. Seisin liikumatult tee kõrvale, käed laiali, ja nii mitu tundi. Sellest sündis hommikuks fotoreportaaž pealkirjaga „Kas FHM suudab olla puu?”. Oleksin pidanud ennast paremini ette valmistama selleks intervjuuks, ei mäleta enam nii hästi, aga veider oli hea. Veider võis jõuda lõpuks ajakirja ainult pisikese nupuna või üldse mitte, aga veidrused olid oluline osa meie töö… kultuurist, kui nii võib öelda.

M.A.: Üks veidraimaid kohti, kuhu sattusin, oli Eesti ringreisi raames külastatud baar Kohtla-Järvel, mis oli ehitatud tavalise hruštšovka esimese korruse korterisse, kus müüdi muu hulgas snäkiks mikrouunis soojendatud makrapulki. Üks tragikoomilisimaid momente oli võib-olla see, kui 2009. aasta suvel enne kogu ajakirja ja vist ka kirjastuse kinnipanekut (omanikel sai raha otsa) oli meil pappi nii vähe, et polnud raha anekdoodivõistluse lehele illustratsiooni tellimiseks. Joonistasin selle ise tušiga kalkale ja siis disainerid värvisid selle arvutis ära. Jäin tegelikult pildiga päris rahule, aga mõni päev hiljem olime kõik töötud, nii et… Välja jagamata auhindu jäi kõvasti üle, neid sai kaasa võetud. Kui ma FHMi läksin, oli kirjastuse all ainult FHM ja askeldasime Paldiski maanteel Kassisaba õlleka läheduses, aga siis avasid omanikest lätlased õige pea mitu naisteajakirja juurde ja kolisime 2007. aasta lõpus kesklinna vingesse kontorisse. 2008. aasta lõpus või nii tuli aga masu peale ja kirjastus läks hingusele, ajakirjad pandi 2009. aasta suvel kinni. Naisteajakirjadest jäi ka kõvasti auhindu üle, seda kosmeetikat sai kasutatud 2009. aasta suvel tollasele suurele kiindumusele külgelöömisel.

Kas teile tundub, et mehed ja mehelikkuse mõiste on selle aja jooksul, mis jääb teie FHMis töötamise ja praeguse aja vahele, muutunud ning mehed tahaksid praegu lugeda hoopis teistel teemadel kui toona? Mille poolest erineks Eesti FHM aastal 2017?
R.K.: Täna on just see päev, kui lahvatas Taavi Rõivase Malaisia-skandaal. Just praegu annab ta esimest korda aru Postimehe portaali videointervjuus. Seetõttu ei julge ma mingeid üldistusi meeste kohta teha. Ja polegi vaja üldistada, see ei maksa midagi.

FHM ei ilmu enam üheski riigis. Ilmselt põhjusega – formaat ammendas ennast. Kui kellelgi peaks olema suur soov FHM taaselustada, siis ma soovitaksin tal seda mitte teha. Vähemalt ajakirja kujul. Esiteks ei oleks see majanduslikult absoluutselt mõttekas ja teiseks peaks ka need muidu väga head kirjutajad aru saama, et esimene punkt on nii kategooriline, et rohkem polegi mõtet edasi mõelda.

M.A.: Ma ei kujuta üldse ette. Sisu puhul peaks kindlasti palju rohkem pingutama, et vältida paberajakirjas kogu seda auramist, mis sotsiaalmeedias päev-päevalt populaarsust kogub. Või neist asjust peaks kirjutama hoopis teise nurga alt, tegema teste, persoonikaid ja kõike muud niisugusel kujul, mis ajakirja ilmumise hetkel oleks online-meediast läbi käimata, jagamata, kommenteerimata. Kui suudaks sisu värskena hoida, võiks asjal jumet olla küll.

Üldiselt arvan ma muidugi ka seda, et minust 10 aastat nooremad dude’id on ilmselt pisut teistsugused ja ega neid FHMi kümne aasta tagused teemad kindlasti kotikski. Kahtlemata ei joo nad nii palju õlut, kui meie seda tegime, nii mulle vähemalt tundub. Sellist kohalikku versiooni lad culture’ist, kes tollast FHMi lugesid, enam pole, sest see tekkis tüüpidest, kelle isiksused kujunesid välja üheksakümnendate lõpus. Ja need inimesed on nüüd enamjaolt soliidsed ja korralikud. Uued tüübid, kes praegu 25 on, on minu arust tõsisemad ja rohkem kahe jalaga maa peal, kindlasti ka palju siiramad ja käivad (10 aasta taguse minuga võrreldes) normaalsemalt riides.