Eva-Liisa Roht-Yilmaz kirjutab Okupatsioonide muuseumis 1. oktoobrini lahti olevast näitusest „Miranda – mustlaste holokaustˮ ning selgitab miks on oluline romade ajaloost, eluolust ja kultuurist rääkida.

Mai keskel Okupatsioonide muuseumis avatud näitus räägib Slovakkias sündinud roma tüdruku Miranda loo kaudu sellest, mida kogesid Euroopa romad teise maailmasõja ajal ning annab eraldi infot ka Soome konteksti kohta. Näitus ei keskendu nii väga statistikale, kannatuste ja õuduse näitamisele, kuivõrd just kontrastile ebainimliku ideoloogia, täideviidud poliitika ja selle keskel elava indiviidi kogemuse vahel. Keskendumine elule enne ja pärast holokausti ei kaota teadmist, et romasid tapeti, piinati, alandati, vaid näitab ka neid inimesi, kes läbielamiste kiuste ellu jäid. Näitusest jääb kõlama lause: „Tooge meie minevikust, hingest, mõttelaadist ja eluviisist sellele maailmale, uuele põlvkonnale kauneid mälestusi, et maailm mäletaks mustlaste kannatusi teises maailmasõjas.”

Miranda lugu on reklaamitud Anne Franki loo sarnasena, see tähendab, et sellega on inimlikul tasandil kerge suhestuda. Näituse tekstides tõdeb Miranda noorem õde, et kui koertega politseinikud nende küla romad deporteerimiseks tänavale kokku olid ajanud, „ei uskunud ta veel lõplikku kurjusesse.” Just sellised detailid toovad külastaja Mirandale ja teistele romadele lähemale. Kuigi on oluline mõista, et romasid on just grupikuuluvusele rõhudes taga kiustatud, ja romasid kiputakse kõikjal, kus nad elavad, vaatlema ühtse grupi ja „teisena”, on oluline inimliku indiviidi tasandi välja toomine. Antud näitus kasutab seda erinevust poliitika ja indiviidi tasandi vahel – osavalt on kasutatud pikemaid tekste Miranda mälestustest ja lauseid ametlikest dokumentidest. Ametlik poliitika ja selle elluviimine ning roma perekonna eluolu on justkui kaks eri maailma.

Näitusel kerkivad esiplaanile isiklik kogemus, vastupanu, ellujäämisstrateegiad ja õnn. Keskendumine ühele perele ei jäta neid neid võõraks ega tühipaljaks statistikaks. Romasid ei kujutata passiivsete kannatajate ja kõrvalseisjatena, vaid inimestena, kelle seas on nii võitlevaid partisane ja vastuhakkajaid kui ka äraandjaid. Näitusel tuuakse välja ka see, et sõja lõppemisega ei vähenenud paljude romade kannatused ning nende olukord muutus eelkõige osas Ida-Euroopa maadest hullemaks kas juba sotsialismi ajal või sotsialismibloki lagunemisega kaasnenud ühiskonnakorra muutuste tõttu. Seega ei ole näituse mõte vaid ajaloo teadvustamine, vaid ka romade praegusele olukorrale tähelepanu juhtimine.

Mustlaste ehk romade holokausti tunnistamine ja laiem teadvustamine on kõikjal toimunud aeglaselt. Berliinis avati mälestusmärk roma ja sinti rahvusest natsionaalsotsialismi ohvritele alles aastal 2012. Tšehhis asub Lety koonduslaagri pinnal endiselt seafarm, kuigi roma ja inimõiguste organisatsioonid on selle vastu aastaid protestinud[1]. Euroopa rohujuuretasandi rassismivastase liikumise (EGAM) manifestis „Auküsimus: seafarmi eemaldamine Lety koonduslaagri alalt” selgitatakse, et Lety laager loodi aastal 1939 erinevate vangide kinnipidamiseks ning sellest sai romade koonduslaager juulis 1942 kuni selle sulgemiseni augustis 1943. Sajad romad pandi sunnitööle ning viidi sealt ka surmamisele enamasti Auschwitz-Birkenausse. Manifestiga taotletakse seafarmi eemaldamist ning sinna ka väärika mälestusmärgi püstitamist.

Aastal 2015 hääletas Euroopa Parlament romade genotsiidi kui ajaloolise fakti tunnistamise poolt ning kutsus üles tähistama 2. augustit romade holokausti mälestuspäevana. See kuupäev valiti, kuna 2. augustil vastu 3. augustit 1944 toimus romade hukkamine Auschwitz-Birkenaus. Lisaks on roma organisatsioonid hakanud tähistama 16. mail ka roma ülestõusu päeva, sest enne hukkamisi ja eri laagritesse saatmisi toimus sel kuupäeval samal aastal Auschwitzi laagrisse vangistatud romade vastuhakk natsidele, kus romad võitlesid oma elu eest kive ja muud kättejuhtuvat kasutades.

Kuigi roma organisatsioonide ja aktivistide töö selle nimel, et romade holokausti tunnistataks ja ohvreid mälestataks, on kulgenud aeglaselt, on siiski olemas vahendeid, mida kasutada teadlikkuse tõstmiseks. Ka antud näitus on kindlasti selleks hea vahend. Üheks viimaseks positiivseks arenguks roma kultuuri ja kunsti vallas võib pidada ka Euroopa roma kunstide ja kultuuri instituudi avamist Berliinis 8. juunil 2017. Seda juhivad roma kunstnikud, aktivistid ja teadlased ning tänu sellele suureneb romade võimalus kujutada oma rahvast, kultuuri ja ajalugu ning mitte olla kujutatud vaid mitte-romade pilgu läbi. Nagu instituudi tegevdirektor Timea Junghaus selgitab, on „romade kujutamine olnud aastasadu mitte-romade monopoliks”.

Miranda näituse teeb eriliseks ka see, et selle kuraator Veijo Baltzar on ise mustlane/roma ja tema enda tööd on integreeritud näitusesse. Baltzar on näitekirjanik, luuletaja, lavastaja, visuaalkunstnik ja poliitiline aktivist. Ta on erinevate kunstivormidega tegeleva kultuuriorganisatsiooni Drom (roma keeles tee) asutaja ja juht. Olles 2001. aastal intervjueerinud holokaustis ellujäänud roma naist Mirandat, inspireerus ta naise loost ning tuli mõttele teha sellest näitus ning raamat[2]. Dromi kodulehel on selgitatud, et ta soovis vastukaaluks natside väitele, et elu mustlasena pole elamist väärt, rääkida kunsti kaudu holokaustist ning sellele eelnenud ja järgnenud elust. Näituse teine eemärk on autori sõnul roma kultuuri ja kunsti edendamine.

Aastal 2010 osalesin Helsingis Drom organisatsiooni korraldatud rahvusvahelisel seminaril „Unustatud genotsiid”. Konverentsil astusid üles esinejad erinevatelt aladelt. Nende hulka kuulusid ka ameeriklasest kirjanik ja roma õiguste eest võitlev aktivist Paul Polansky, kes on kogunud Tšehhis teises maailmasõjas ja ka just Lety laagris ellujäänud romade mälestusi, ning Euroopa romade ja rändajate foorumi president Miranda Vuolasranta, kelle ettekanne rääkis romade hukkamisest Eestis ning hukkunute mälestuskivi paigaldamisest Kalevi-Liivale, mis sai teoks 2007. aastal eesti romade kogukonna töö tulemusena. Sellest protsessist on valminud ka kaks lühidokumentaalfilmi. Just antud konverents andis Baltzarile idee Miranda näituse loomiseks, mis avati 2011. aastal ning alates 2012. aastast ringles see Soome erinevates linnades. Tallinnas toimunud avamise järel jõudis sama näitus 15. mail ka Riiga ning suve jooksul on tulemas veel avamised Horvaatias, Slovakkias ja Ungaris.

Aktiivsust roma holokausti teadvustamiseks Balti riikides on üles näidanud ka Rahvusvaheline Roma Ühendus, mille president on pärit Lätist. 2016. aasta septembris korraldas ühendus koostöös Euroopa romade foorumiga Eestis (ERFE) roma holokausti mälestamise ja uurimise konverentsi ka Tallinna rahvusraamatukogus. Konverentsiga kaasnes näitus roma holokaustist Lätis. See näitus on rännanud mitmes Läti linnas ning hetkel asub Riias Roma Kultuurikeskuses. Eestis ringelnud Eesti Rahva Muuseumi algatatud näituse „Meie, mustlased” ERFE poolne konsultant Roman Lutt andis nõu kaasata näitusele kindlasti ka sõja üle elanud romade lood. Tänu sellele on kokku kogutud kolme mehe, Mihhaili, Harri ja Stanislavi mälestused[3], kes sel ajal lapsed olid.

Romadesse puutuvate arhiiviallikate uurimine ei ole üldiselt uurijate esmases huviorbiidis olnud ning roma aktivism, mis seda huvi võiks tõsta, on rahvusvaheliste organisatsioonide tasandil suhteliselt lühikese ajalooga. Seega valitseb üldine oht romade ajaloost kõrvalejätmiseks. Romade jagunemine eri gruppidesse, enamuse hulgas vähemusrahvana elamine ning ühise kodumaaga seotud identiteedi puudumine raskendab romade ajaloo pääsemist kodumaa poliitilise mälu diskursusesse. Pärimusliku ajaloo (oral history) ja mälestuste kasutamine on eriti oluline romade ajaloo uurimisel, sest lisaks sellele, et arhiiviallikaid ei ole piisavalt uuritud, ei anna need tihti ka piisavalt informatsiooni või pole esitatud nende endi perspektiivist.

Näituse külastamine tõstatab ka üldisi mäluga seotud küsimusi. Kui eristada isiklikku ja sotsiaalset mälu poliitilistest mälunarratiivi loomistest[4], siis kuidas jõuab isiklik ja sotsiaalne mälu poliitilisse mällu ja kultuurimällu? Kuidas see, mis on erinevatel mälukogukondade mälus ja see, mida ühiskondlikult poliitiliselt aidatakse mäletada, omavahel haakuvad? Kuidas loovad ja õnnestub luua ohvriks olnud romadel poliitilist mälu endale ja enamusele rahva seas, kes on ka ise erinevate režiimide all kannatanud? Eesti esindaja Enn Eesmaa tõdes näituse avamisel, et kõigil okupeeritud rahvastel on oma Mirandad. Loodetavasti viib see selleni, et romade kannatusi peetakse sama oluliseks kui enamuse omi ja et erinevate väikeste rahvaste lugude nähtavaks saamisega kaasneb mitmekesisema poliitilise mälu loomine.

Poliitiline mälu romade kannatustest on visa tekkima. Avalike mälestusmärkide püstitamine, mälestustseremooniad on roma kogukonna jaoks, kelle seas ajalugu on edasi antud suuliselt, suhteliselt uued ja kogukonna aktivistide algatatud ettevõtmised. Ajalugu on roma organisatsioonidele olulisel kohal, et muuta paremaks ühiskonda, kus romad elavad.

Romade kogemuste üle arutlemine rikastaks kultuurilist mälu ka Eestis ning Vabamu uues ekspositsioonis tuleks kasutada romade ajaloo kajastamisel nii arhiividokumente kui ka romade endi mälestusi.