Laupäeval, 3. mail üritati ülemaalise talgupäeva ühe elemendina laulupeomuuseumis mõtiskleda Ülejõe linnaosa ning kitsamalt Roosi tänava tuleviku üle. Kui sisukaks kujunes konkreetne arutelu ja kas korraldajad ka oma seatud eesmärgi saavutasid, pole siinkohal isegi oluline. Väga pehmekäeliselt dirigeeritud üritused kipuvad tihti laiali valguma ja seda eriti juhul, kui kõigile tuttavad iga pulma solistid tagasihoidlikuma keskmise arutleja eest kogu aja ja ruumi ära täidavad.

Käesolev artikkel ilmus esimest korda Eesti Rahva Muuseumi ajaveebis.

Faktid jäävad faktideks: Eesti Rahva Muuseumi hoone Roosi tänava lõppu kerkib-valmib niikuinii ja jääb sinna sajandiks ning teiseks sõltumata sellest, kas ja kuidas lühimat ja parimat otseühendust kesklinnast muuseumini ka ei arendataks. Fakt on, et Tartu linnavõim on algatanud Roosi tänava rekonstrueerimise ning selle esimese sammuna on valminud eskiisprojekt. Linnaeelarves on juba ka määratud mingi hulk projekteerimisraha ning trassiehitajad on ootevalmis.

Just eskiisprojekti nüansse arutama mõttetalgulised kutsutud olidki. Arutama peab, sest avalik, antud juhul linnavõim on kohustatud kodanikega enne otsustamist läbi rääkima nn kaasamise vaimus ja vähemasti formaalselt tehakse see punkt alati ära. Teisalt on üleilmse klišee järgi „kohalikud alati uuenduste, progressi vastu”, nn NIMBY (not-in-my-backyard ehk ainult-mitte-minu-õue) sündroomi lai levik sunnib asumite elanike võimalikku organiseeritud vastupanu ennetama, neid koostööle kallutama. Ja seda ka juhul, kus needsamad kohalikud üldjoontes progressi poolt on, kui uuendajad nende soovide ja mõtteilmaga vähegi haakuda suudavad.

Projekteerijate nägemuste ning kahe jalaga elus sees kohalike elanike soovide nimekirja kokkupuutepind võib olla kitsuke ja habras, tõestasid ka laupäevased mõttetalgud ja seda eriti seetõttu, et kohe ürituse alguses ei sõnastatud selgelt, millises funktsioonis tuleviku Roosi tänavat näha tahavad ühed ja teised, millist osa hakkab ümber kujundatud tänav mängima nö suuremas pildis ja millistele lähteandmetele ning prognoosidele need kavandatud funktsioonid ka toetuvad.

Kas tänavale üldse saabki ülesannet määrata, kui pole teada, millised on asumi välispiirid ja milline selle üldstruktuur? Ega vist. Põgus pilt kaardile näitab, et just Ülejõe linnaosaks määratud territoorium on nii „mitte-asum” kui veel saab olla. Kitsa, 4 kilomeetri pikkuse soolikana sirutub see piki Emajõe kirdekallast ja peab kaardi joonistanud ametnike kujutlustes küllap ühendama täiesti ühendamatuid elemente. Jättes isegi kõrvale Kvissentali uusasumi, mida linnaosakaaslastest lahutab veel ka surnuaia- ja jõeäärse võsa vöönd, on täiesti eraldiseisvad ja linnasüdamega eri viisidel integreeritud ka Narva maanteega lahutatud linnaosa pooled. Narva maantee oma praegusel, kesklinnas (jõe ääres) välja ehitamata kujul ei ole linnaosa siduja, vaid selge lahutaja. Kui Ülejõeks määratud alal mingi orgaaniline telg üldse võiks olla, siis on see kindlasti Raatuse tänav, mis aga oma samuti puuduliku väljaehitusega seda funktsiooni arukalt täita ei saa. Tõsi, ka Raatuse tänava eri pooltel on eri maailmad, ühel valdavalt aedlinna tüüpi väikemajapidamised, teisel domineerivad okupatsiooniajastu kortermajad.

Aga kuidas ka asumi piire ei muudaks, Roosi tänavale asumi elutegevuse raskuspunkt niikuinii ei kanduks. Sõltumata sellest, mis värvi triipe selle sillutisele ka ei veaks, mingit magistraali ja liiklusvoogu – ei jalakäijate ega sõidukite oma – Roosi tänavale ei teki. Selleks on rida põhjusi, millele valguse heitmiseks sobi hästi vana hea Jane Jacobs, kes 1950ndate New Yorgi Greenwich Village’i näitel sõnastas ühe elujõulise asumi ja selle tänavate põhitunnused.

Esiteks, asumil (district) peab olema rohkem kui üks esmane funktsioon, mis omakorda kindlustab selle, et avalikus ruumis käib vilgas elu igal kellaajal. Teiseks, hooneplokid peavad olema lühikesed, mis tähendab rohkem tänavaid ja „võimalusi pöörata ümber nurga”, nagu ütleb Jacobs. Kolmandaks, asumi hooned peavad varieeruma nii vanuse kui ka seisundi poolest, mis tähendab ka erinevust vältimatus majandustulemis (uus hoone peab reeglina teenima kiiresti ja rohkem raha). Ja lõpuks, inimeste kontsentratsioon asumis peab olema piisav, seejuures on arvesse võetud vaid püsielanikud.

Naturaalne Ülejõe ehk Narva maantee ja Pärna tänavaga piiratud ala koos Puiestee tänava taha jääva Kasarmu ja Jänese tänavaga piirneva alaga täidab neid põhitingimusi erakordselt puudulikult. Kui tänu kõrgematele kortermajadele saab asustustiheduse isegi funktsionaalse miinimumini välja venitada (vähemalt 4000 inimest ruutkilomeetri kohta), siis nii avalike teenuste kui ka ärielu poolest on olukord pehmelt öeldes lahja. Alal on kool, lasteaed ja muuseum, vaeseid tarbijaid ja asumiga sidumata ajutisi hingi lisavad ühiselamud ja see on ka enam-vähem kõik. Kindlasti käib absoluutne enamik elanikest tööl kaugel väljaspool oma asumit. Ja mitte ainult, ka vaba aeg ja hädapärasest vähegi nõudlikuma sisseostud veavad ülejõelase linnasüdamesse üle jõe või autoga kaugetesse äärelinnadesse.

Linnaplaneerimise praeguse seisu juures jääb Roosi tänav niisiis nüüd ja edaspidi vaikseks aedlinna tänavaks, kui jabur üldplaneeringu seisukohalt sellise pidamine südalinnas ka poleks. Ja seda olukorda ei saa ka suur riiklik investeering Eesti Rahva Muuseumi näol oluliselt muuta. Selleks, et kõrvaltänava loomus nähtavalt muutuks, peaks muuseum tooma kaasa inimhulkade liikumise kasvu suurusjärgu võrra. Aga see on ebarealistlik ootus.

Oletagem, et muuseumi hakkab pärast valmimist külastama 300 000 inimest aastas. See teeks 1000 inimest iga tööpäeva kohta. Edasi oletagem optimistlikult, et pooled neist külastajatest valivad külastuseks jalutuskäigu mööda rekonstrueeritud imekaunist Roosi tänavat. Arvestades muuseumi lahtioleku ajaks 10 tundi päevas, suudab muuseum niisiis kindlustada Roosi tänavale igas tunnis 50 jalutajat, vähem kui ühe inimese minutis. Kui tänaval liigub iga 100-150 meetri tagant üks inimene, siis ei saa seda kuidagi nimetada rahvarohkuseks, see ei ole piisav hulk tänava turvalisuse suurendamiseks, samuti ei ava selline liiklusvoog vähimaidki uusi võimalusi kohalikule väikeettevõtlusele. Aga just viimast oleks tänava mitmekülgsuse suurendamiseks vaja. Pealegi, kui vaadata teekonda südalinnast muuseumini turisti pilguga, siis juhul, kui plaanil pole raja äärde märgitud rohkesti jootmispunkte, nagu spordimeeste keeles öeldakse, siis võib rada hõlpsasti üldse läbimata jääda. 1,7 km ainult eraelamuid vahtida ilma, et saaks vahepeal kuskil kohvikus end maha toetada, on keskmisele (välis)turistile selgelt liig.

Kõik eelöeldu pole öeldud ei praeguse eskiisprojekti mahategemiseks ega ka kriitikana asumi aktiivsemate elanike kohati ehk vastakatele soovidele. Näiteks võib oletada, et väikelaste vanemad on hetkel vägagi huvitatud kodulähedasest lasteaiast, samas märgiti ka avalikul arutelul, et lasteaia olemasolu (ametlikult Kivi tänava aadressiga) tõstab tipptundidel märgatavalt liikluskoormust. Projektis väidetakse, et see ulatub tipptunnil 100 autoni tunnis. Tegu on probleemiga, mida elanikud ise ei saa lahendada, sest lasteiaiakohtade jagamise ja nimekirja pidamise kaudu juhib seda liigset liikluskoormust linnavalitsus.

Vaadakem arve. Ülejõe linnaosas tervikuna on 7880 elanikku. Kui arvestada Tartu keskmise elanike vanuselise jaotuse järgi, siis võiks seal olla ca 350 lasteaiaealist last (4 aastakäiku). Kivi tn lasteaias Kivike on 265 kohta, aga linnaosas on veel ka teine lasteaed, valdavalt venekeelne Annike (Anne 9) ca 220 kohaga. Arvestades, et lasteaias käib 80% kõigist Tartu vastava earühma lastest, võib öelda, et piirkonna laste jaoks on lasteaiakohti piisavalt ja kui need ja ainult need oma kohalikus lasteaias käiksidki, siis liikluskoormuse tipphetki lasteaed ei põhjustaks. Et liikluskoormus lasteaia juures on suur, võib viidata kahele: esiteks ja ebatõenäolisena, et ka lähiümbruse vanemad veavad lapsi lasteaeda ja tagasi ainult tööteel ja autodega ning põhjustavad koormuse ise. Teine ja tõenäolisem on, et selle koormuse tekitavad kaugemalt tulijad, nagu Roosi tänava lapsevanematest nii mõnigi viib lapse lasteaeda teisele poole jõge.

Liikluskoormus on ka ainus elu, mida lasteaed piirkonnale lisab, mistõttu võib seada küsimärgi alla, kas ikka iga avalik ruum ja teenus annab asumielule lisaväärtust. Arvestades, et lasteaialapsi võib olla umbes 6% leibkondadest on ühel kaalul väikese grupi (ajutine, sest väikelastega eluperiood ei kesta lapsevanematel ju pikalt) vajadus laste hoiukoha järele ja massiivse enamuse huvi väiksema liiklusega tänava vastu. Kumba eelistada? Sedasorti küsimusi ei lahendata mõistagi nigulapäevaste rusikavõitlustega, vaid planeeringutega.

Praegu lahendab linn aga ühe tänava aluse kommunikatsioonitrassidega varustamist ning liikluskorralduse uuendamist suuremat pilti silmas pidamata. Selles pole midagi halba. Tänava võib pakutud kujul (kui jätta kõrval see Roosi tänava muuseumi-poolsesse otsa kavandatud ja okastraadiga dekoreeritav veider abitee) vabalt sillutada ja kultuuristada. Ainult et seejuures pole mõtet ebaproportsionaalset kära teha. Väikesed asjad ei ole samal ajal suured.

Mõttetalgul jäi mu kõrva kriipima linna esindajate viide, justkui tähendaks Roosi tänava rekonstrueerimine linnale rahaliselt mitme aasta pikkust pingutust, mille tõttu tuleb edasi lükata kõik muu. Vabandust, härrased! Tartu tänavate kogupikkus on rohkem kui 320 kilomeetrit ja kui kahe kilomeetri rekonstrueerimine sööb kolme aasta eelarve, siis järelikult võib iga linlane oma kodutänava rekonstrueerimist/kaasajastamist oodata keskmiselt korra iga 480 aasta tagant. Julgustav perspektiiv, kas pole?!

PS. Kirjutatu ei pretendeeri sugugi lõplikule tõele, vaid on ainult üks kõrvalseisja sissevaade teemasse ja püüab mõne näite varal osutada, milline ja mida hõlmav avalik arutelu võiks olla, kui soovida, et see viiks parima lõpptulemuseni. Mul on hea meel, kui minu kahtlused veenvalt ümber lükatakse.